Eesti Looduse fotov�istlus
2010/5



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti haruldused EL 2010/5
Mugultorik

Eestis kaitset pälvivate liikide seas leidub oma levila piiril kasvavaid suuri haruldusi, kes on ohustatud oma sarnasuse tõttu tavaliste seentega või jäävad nad käidavates kohtades jalgu. Nendele tunnustele vastab ka Eestis teise kategooria kaitsealune, punase raamatu nimestikus äärmiselt ohustatuks peetav mugultorik Polyporus tuberaster (Pers.) Fr.

Mugultorik on väga sarnane meil tavalise soomustorikuga (Polyporus squamosus), kuid kasvab erinevalt sellest maapinnal, mitte tüvedel ega kändudel. Ta on väiksem, läbimõõt 4–12 cm, kuni ühe sentimeetri paksune, harilikult enam või vähem tsentraalse ehk keskse jalaga, kasvab üksikult või mõnikord kahe- või isegi kolmekaupa. Ooker- või kollakaspruunil ülaküljel on nagu soomustorikulgi tumepruunid, kuid mõnikord püstisema tipuga soomused; poorid on mõlemal liigil suured, piklikult nurgelised. Kübara serv võib mõnikord olla ripsmeline, see on aga ebakindel tunnus; hiljem pöördub serv veidi sissepoole.

Peamine erinevus on viljakeha kasvamine mullas paikneval sklerootsiumil ehk seenemügaral, mis on mustjas, 5–40 cm läbimõõdus, või on siis seene jalg seenemügarat meenutavalt paksenenud. Seenel on mõnikord hästi, teistel juhtudel kehvalt märgatav ühendus mulda süvenenud lehtpuude lagunevate-mädanevate juurtega [1], millel ta tekitab valgemädanikku.
Mugultorikut kogudes võivad seenemügarad jääda märkamata, kui need on sügaval mullas. Lõunamaades, näiteks Itaalias, võivad need kasvada viie-, erandjuhtudel kuni viieteistkümnekilosteks. Sklerootsiumist kasvatatakse mitmel maal (Itaalia, USA jt.) kodus või koduõues söögiseentena noori viljakehasid. Heale maitsele lisaks on kõrgelt hinnatud nende nõrka puuvilja- ja lillelõhna.
On leitud ka mugultorikuid, mis ei ole sklerootsiume moodustanud, nagu ka sklerootsiume ilma viljakehadeta (mis on ju erinevalt mitmeaastastest seenemügaratest lühiealised). Põhjapoolsemates maades on leitud eksemplare, mille sügavalt maasse juurduv jalg on ebaühtlaselt mügarjalt jämenenud-puhetunud, välispinnal mustjas. Selline oli ka Eestis, Tartu juures ainus hoolsamalt uuritud isend, mille põhjalikumast lahtikaevamisest hoidusime. Võimalik, et ka Eestis kasvab see liik ilma ümaraid sklerootsiume moodustamata.

Soomus- ja mugultoriku suur sarnasus hõlmab ka mitut mikroskoopilist tunnust, näiteks eoste suurust. Molekulaarsete (DNA) tunnuste kasutamine torikuliikide fülogeneetilises analüüsis näitab aga kindlalt, et mugultorik ja soomustorik kuuluvad eri liikidesse [2].
Mugultorikut on leitud Euroopast, Aasiast, Põhja-Ameerikast peamiselt sooja suvega aladelt salumetsades; Lõuna-Euroopas ja Taanis leidub teda kohati rohkesti, märgatud on teda ka Madalmaadel ja Suurbritannias; Norras väga haruldane. Eestist kagus on kõige ligem leiukoht Venemaa Kurski oblastis, idas – Tatarstanis. Eestist on seda seent leidnud Leif Ryvarden 1989. aastal Nigula looduskaitseala põhjaosa salumetsast ning ühest Põhja-Pärnumaa kirikaiast, 2007. ja 2008. aastal aga Erast ja Ilmi Parmasto kahest Tartumaa pargist.
Mis ohustab Eestis mugultorikut? Liigne sarnasus soomustorikuga, kelle kui eluspuude tüvemädaniku tekitaja viljakehasid võidakse hävitada – asjatus lootuses, et üksikisendite kahjustamine seene levikut piirab või kahjustust vähendab. Küllap võivad viljakehi üles korjata ka uudishimulikud, kuid see ühekordne tegevus ei hävita veel kogu seent. Parkide eest hoolitsejail tuleb looduskaitsjatelt saadud teave seene leiukohtade kohta meeles pidada ja hoiduda seene kasvukoha ülehooldamisest.

1. Jahn, Hermann 1980. Der Sklerotien-Porling, Polyporus tuberaster (Pers. ex Fr.) Fr. (P. lentus Berkeley). – Westfälische Pilzbriefe 11 (7): 125–144.
2. Sotome, Kozue et al. 2008. Phylogenetic relationships of Polyporus and morphologically allied genera. – Mycologia 100 (4): 603–615.


Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.



Erast Parmasto
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012