Eesti Looduse fotov�istlus
2010/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Plvamaa EL 2010/6-7
Klleste mlumaastikud

Vrreldes paljude teiste Eesti valdadega on kahe suure maantee vana ja uue Tartu−Vru maantee vahele jva Klleste piires palju enam seda, millest praegu ilma oleme: nii lugu kui ka seda toetavaid mrke, ennekike aga loodust ennast. Et Klleste maastikke tundma ppida, tuleks sita mda seda lbivat postiteed, peatuda iga krtsi juures, tellida kortel lut ja lasta end targal hobusel sel vastu kuu kumavat ketast koju vedada/ kumava kuu valgel koju vedada.

Klleste vald on vald, mille avastad, kui annad endale aega. Astud vlja hest ja sisened teise vndisse, kus krgendikelt le sinavate kauguste avanevad vaated ratavad korraga nii selle, mis on olnud, kui ka selle, mis on ja tuleb. Maa ruske vaikus puutub kokku ilmaga, kujundades htekokku miste maailm, mis ripub siinse vaba ja eheda looduse kohal nii omaette kui ka koos taamal laiuva Plvamaaga.

Kllestes, suurtest maanteedest eemal, vib tajuda, et Eestimaa on ikka veel alles: piiritu ja retu, mustriline nagu lapitekk, mille klanaised on mmelnud. Tnapevane maastik on kujunenud looduse ja inimese histegevuse tulemusena, on osalt reaalne ja osalt irreaalne, kuuludes nagu iga kunstiteos pigem fantaasia valda, avades end meie meelekujundites isikuprase ja erilaadsena.

Kas maastik on alati ilus? Kllestes tajume, et jumal on olnud armuline, andes meile silmad, et meil oleks vimalik tema td ja sellesse peidetud vrtusi mrgata. Kige suurem ksimus, mis Kllestes mttesse kerkib, on ksimus ilu alguprast ja selle kohast maastikus. Kas maastik nii nagu me selle oleme saanud prandiks aastatuhandetelt − on alati kaunis? On siis ilu maastiku vahetu olemus? Kas peaksime ilu ja maastiku vahele asetama vrdusmrgi?
Ilu on nii ime kui ka kega katsutav reaalsus. Kas aga ilu on midagi, mille oleme saanud prandiks eelnevatelt plvkondadelt, avaldudes htaegu nii suures kui ka vikeses, makro- ja mikrokosmoses, nagu sellest kirjutasid renessansi teoreetikud Albertist Leonardoni? Vi avab ilu end iga kord uuesti, snnitades ruumi ja andes sellele thenduse, mis 20. sajandi lpust alates kneleb meile faktide krval pigem fenomenidest ja ruumist kui semiootiliselt rikkast keskkonnast? See on ksimus, mida praegu maastikku uurides ksid ikka ja jlle. Ruum ei ole lavastus (reaalne ega loogiline), kus asjad les seatakse, vaid vahend, mille abil asjad saavad vimalikuks [3].

Klleste identiteet. Juri Lotmani arvates kujutab iga piiristatud ala tervikut, semiosfri [2], mille piirid thistavad htlasi vlispidise kui vra krvaletrjumist ning samas selle muutmist keerukate ajalooliste protsesside tulemusena omaseks.
Kllestes ksime, kas asume ikka samal Eestimaal vi on siin nii vormis kui ka vrvis kuidagi parem, ilusam, harmoonilisem, mida uuseurooplasena ha enam vajame. Kllestes kerkivad les ksimused, mis juhatavad meie olemise ja identiteedi kige sgavamate filosoofilisemate tasanditeni, andes nende valgusel vimaluse vaagida paljusid uuesti mtestamist vajavaid probleeme. Milles siis ikkagi seisneb he vi teise paiga vrtus, ainuomane kohahing (genius loci), millest viimastel aastatel on ha enam kneldud?
Klleste kannab tugevalt kunagise Suur-Vrumaa (praeguse Plvamaa) identiteeti. Esimesel pilgul mrkamatu ja suurtest keskustest kaugel, avaneb tema lugu ja panoraam alles sellesse sgavamalt svenedes, ehkki siin puuduvad kige krgemad kultuuritipud ja kige olulisemad mlestised ega knelda temast niisama palju kui mnest teisest ndseks suureks kirjutatud paigast (niteks Setumaast).

Maastik loob milj. Kllestet sobivad iseloomustama koguteoses Vrumaa peaaegu kolmveerand sajandit tagasi Kanepi kihelkonna kohta (kuhu Klleste osaliselt kuulub) kirja pandud read: Pinnavormidest vlja linud, liigestub paik kaheks osaks: 1) loodepoolseks suurkhmade ja kuplite, salumetsade, vikeniitude ja laikpldude ning hajaklade osamaastikuks ja 2) lavakrgendikkude ja harvade khmade, orgniitude, suurpldude ja haguklade osamaastikuks kihelkonna kaguosas. Rajaks nende vahel vime umbkaudu lugeda Kooraste−Jksi−Klleste joont [6].
Klleste vaieldamatu vrtus on milj: looklevad teed ja siin-seal avanevad jrvesilmad, metsatukad ning heinamaad, mida omavahel seovad arvukad ojad ja jekesed koos veskikohtade ja taludega. Paljugi sellest, mis mujal on kadunud, on Klleste traditsioonilises maastikupildis alles, plvides thelepanu ja kutsudes peatuma. Maastik nii nagu selle on meile ndseks prandanud aeg nib olevat ks valla kige olulisem potentsiaal. See on osati veel avastamata reserv, mida mrgates ja hooldades kaitseme htlasi Eestit − tema aega, ruumi ja kohta paljude teiste kohtade krval, mida praegu polegi enam olemas.
Otsekui mrkamatult ilmuvad Kllestega seotud vrtused metsade vahelt esile. Kunagise Liiva krtsi juurest suurelt teelt ra prates juab rndaja kunagist postiteed pidi siinsete olulisemate mlestisteni, kus legendid kunagistest rvlimetsadest kditavad kujutlusvimet. Andes oma silmale vimaluse puhata nii knulisel maanteel kui ka vaadetel kaugusesse, kududes siinse looduse ja kultuuri kirjusse kangasse, sidudes kokku mlu ja fantaasia, mineviku ja tuleviku, avades end igal oleviku hetkel ha uuesti. Iga aastaaeg on eriline. Igal koidikul snnib maailm uuesti. Ja lheb magama, kui Kllestes kerkib taevalaotusse kullane kuu.

Nafta asemel mlu ja luule. Kllestes kerkivad ksimused maastikust ja muinsuskaitsest uuel ja intrigeerival tasemel. Sest Klleste ei ole paik, mida peaksime serveerima kandikul vi kuhu kujundama tmbekeskusi, rajama klakiikesid vi lkkeplatse. Kllestes klab kaasa aeg. Et paika tajuda, peaksime end lahti murdma vrtustest, mida peavad Eesti puhul silmas tugifondid ja europrojektid.
Klleste tuleviku tee ja idee alles ootab avastamist. Siinne maavara ei ole seejuures nhtavasti mitte huvitegevus ega kiirelt arenev majandus, vaid vaikus ja omaette olemise tahe. Klleste ei ole Haanja ega Otep. Siinse piirkonna potentsiaal avaneb pigem vimaluses pakkuda intensiivse ja mobiilse krval teisi vrtusi, mida inimene tnu oma prinemisele loodusest ja primuskultuurile vajab aasta-aastalt ha enam. Klleste on paik, mis tidab hinge turvatundega, manitsedes samas ettevaatlikkusele. Kapital, mida maa ise on ndseni alles hoidnud, vib oskamatute kte ja kiiret edu totavate otsuste all niisama kiirelt ka olematusse haihtuda.
Kllestes suhtleme maastikuga kui phaga, mille ratundmiseks tuleb avada silmade krval ka mlu. Siinse looduse kutse on kui palve, mille lugemiseks vajame vaikust ja vimalust olla iseendaga. See pakub vimalust suhelda vrtustega, millest inimene praeguses maailmas ha enam puudust tunneb. Klleste suurim vara on vimalus mtiskleda: kommunikatsiooni asemel kontemplatsioon, mida ndses maailmas kll ehk kige enam vajatakse, kuid ka kige vhem mistetakse. Kllestes tunneme, et vajame midagi, millele ei ole antud nime; midagi, mida ei saa otseselt mta ega kaaluda, kanda tabelitesse ega ligata juppideks.
Kllestes kneleb meiega mlu kll mitte monumente loendav, vaid ksteise jrel maastikupilte esile manav, keskkonna ja inimese smbioosis kujunenud aja lai jgi, mille voogudest ulatuvad saarekestena vlja kige olulisemad mrgid ja vajalikumad seosed.
Klleste maavara on luule. Hoides siinse metsamha ja kesvamrjukese kohina mlus, meldes unaubinatele taluaedades ja hobuvarastele, oleme astunud esimese sammu, mis aitab kindlaks teha ja hinnata siinseid vrtusi. Klleste puhul on objektidest thtsam mt, legendid teelt eksinud postitldadest ja metsa kasvanud haudadest.

Ajaloo jljed maastikus. Selleks, et silmaga hoomatava ja visuaalselt kirjeldatava krval tajuda paikkonna sisemist koodi, on tarvis alustada selle lugemist kige kaugematest kihistustest. Klleste ajalugu ulatub tagasi muinasaega. Sellest ajast on meile prandatud kbashauad Jnukjrve kirdeservas. Inimene tuli ja pani Kllestes plema lkke, ehitas maja, jttes endast maha elu ja plvkonnaringe, kus muistsete krvale on ikka ja jlle, sajandist sajandisse trganud uus elu.
Suuremate keskuste vahel kujunes vlja tihedam suhtlus ja teedevrk. Tenoliselt on vana Tartu−Vru maantee silitanud oma teejoone 13.−14. sajandist alates, kui Tartu piiskopkonna idapiiride kaitseks rajati Kirump ja Vastseliina linnus, viimasest kujunes ka palvernnakute sihtpunkt. Toonane tee jrgis paljuski praeguseni kasutatavat trassi [4]. Ajapikku kujunes piki maanteed asustus: krtsid, kus sai vahetada hobuseid, ning veskid, et kasutada inimese tarbeks ra siinsete arvukate ojade ja jgede veejud.
Klleste valla talud ja veskid veenavad, et maailm on veel alles. Nad on lihtsad ja ilusad; ehitatud mitte ksnes selleks, et kusagilt uepndakult vaadata eemale, kaugusesse, vaid ka selleks, et neid vaadataks. Nii peegeldavad nad inimese igavikulist tahet olla nii edukas kui ka ilus, pdes pilku oma Luna-Eestile iseloomulike krgete kelpkatuste ja ideaalilhedaste proportsioonidega, aga ennekike asendiga.
Iga talu on ansambel. Iga talu ilmub vaatevlja kui ajaloolis-keskkondlik sndmus, mida lhemalt uurides hakkame tajuma miljvrtuslikule arhitektuurile ainuomast kokkukla traditsiooni, ehitusoskuste ja materjalide vahel.
Talu on Klleste kandis teinud lbi tema lhikonnale iseloomuliku arengu. Koguteoses Vrumaa on seda kirjeldatud nii: Algselt on sellele iseloomulik rehest ja muudest hoonetest eraldi seisev 3−7-toaline, sagedamini poolkelp laast- vi sindelkatusega, harvemini lgkatusega, palkidest ehitatud tare, tihti vljast kaetud laudadega ja vrvitud. Hajusalt asub piirkonnas ka vanamoelisi rehealuse ja rehetoaga hise katuse all olevaid elamuid, kuid ldiselt on need tiesti kadumisel. [---] Suitsutared on kihelkonnast tiesti kadunud. [---] Hoonete asetuses on enamuses sulgkesk- ja tagaued, mille mber palkidest ehitatud krvalhooned aidad, laudad ja knid. Viimasel ajal on krvalhoonete ehitusmaterjaliks kasutatud ka pllukive. u on tavaliselt mbritsetud pstand- vi rhttaraga ja eraldatud viljapuuaiast, kus asub sagedamini ka ait [6].

Klleste muutub koos maailmaga. Et kik ei ole alles nii, nagu 50−100 aastat tagasi, selles ei ole midagi ebatavalist. Nii on see ju mitmel pool mujalgi Eestimaal. Pigem on Klleste omapra see, et kolhoosiaegseid varemeid, nii nagu omaaegseid ehitisigi, on suhteliselt vhe. Kolhoos koondub kunagiste misasdamete Krootuse ja Karaski aladele. Alguprasema ilme ja emotsionaalsema potentsiaaliga piirkond (miljvrtuslikud alad) seostuvad ennekike valla idaosa ja postiteega.
Tunnetusliku ja konkreetse krval vrib esiletoomist aga teine tasand: vald kui tervik kigis talle iseloomulikes ajaloolistes, keskkondlikes, kultuurikoloogilistes vrtustes, mis htekokku kujundavad maastiku. Kneldes maastikust, kneleme ennekike lavastusest: phast ja puutumatust ruumist, mille vlu on ndisaegne inimene siirdunud otsima kaugetesse dunglitesse ja Lunamere saartele. Kllestes on tkike sellist maailma alles.

Kuidas edasi? Ajal, mil me ha enam kneleme uue ajalootunnetuse ja uue muinsuskaitse vajadusest, vajame selle hindamiseks uusi meetodeid. Enam ei rgita mitte ainult maastiku nhtavast, vaid selle nhtamatust osast. See avaneb vaatajale ksnes temaga vahetul kokkupuutel.
Ajal, mil muinsuskaitse ei saa pakkuda tegusat abi, on esmane melda varemetele, auklikele eterniitkatustele plis- ja asuniketalude kohal, varisevatele sarikatele ja kikuma lnud usule. Niisama palju kui Klleste suurim rikkus maastik − on jumala ktes, on ta inimeste ktes, kes suhtlevad maaga igal kevadel uuesti. Inimesed loovad kaosest korra, ehitavad taas les maa ja taeva, mblevad alles jnud tkkidest kokku uue vaiba. Inimesed on need, kes teavad, kus isa kord kunagi alustas vi kuhu eile htul jid kirves ja haamer.
Klleste minevik on tema tuleviku ktes. Sest ksnes nemad, kes tulevad hanereas − plvkonnad plvkondade jrel − teavad, mis oli ja mis tuleb ja mida tahame sellest kigest alles hoida.

POSTITEE
Kllestes tunneb inimene end kui rahvuspargis. Mrgiliselt thenduslikud kohad katavad suurema osa selle territooriumist, tihenedes muistsete asustuskeskuste mber, hrenedes neist
kaugemal ja taandudes kohati pealetungiva metsa ees. Asustuskeskusi seob omavahel postitee, mis vahendab kohalikule mikrokosmosele suurt ilma ning toob kaasa kultuurikontakte ja limumisi. Selle thenduse lahtimtestamine seisab ilmselt enamjaolt alles ees.
Postitee on kahtlemata ks valla olulisemaid kultuurijooni. Piki iidvana liiklussoont toimus kultuurivahetus nii sprus kui ka vaen juba ammu enne, kui kujunes vlja postivedu. Tnapevane postitee reedab ksnes jme veepealse osana oma kunagisi positsioone ja thendusi.

Postitee praegune trass kujunes vlja juba ligi tuhat aastat tagasi ning on suuremate muutusteta silinud praeguse ajani. Vanemad kirjalikud andmed tee kohta, mis hendas Tartut Vastseliina ja sealt le piiri Venemaaga, prinevad Rootsi ajast. Alles 16.−17. sajandil hakkas selle rde tasapisi levima asustus. Tartumaa teede atlasel 1695. aastast on kogu tee ulatuses mrgitud vaid paarkmmend maja, valdav osa maast on metsad ja pllud. Atlases on ra toodud phjalik tee kirjeldus, kus on les loetud tee res olevad asulad, talud, veskid, kirikud, krtsid, misad, vaestemajad, pastoraadid, miilipostid ja isegi vllapuud. Kaardile on kantud ka teersed sood, rabad, vsa ning pllud.
Olulise tuke piirkonna arengule andis postiveo ja liikluse sagenemine mda postiteed. Mellini atlases on ra mrgitud juba kuus suuremat kla. 19. sajandi lpuks oli postitee ksitletavas ligus seitse krtsi ja ks postijaam ning Tille veski. Uus leheklg postitee arengus keerati 1748. aastal, mil Tartu kreisi lunapoolsetest kihelkondadest loodi Vru kreis. Uue kreisilinna asukohaks valiti Kirump linnuse lhedal asuv Vru mis. Ehkki juba 18. sajandi lpus tehti katseid panna kima postivedu kahe kreisilinna vahel, avati korraprane postiliiklus alles 19. sajandi keskel.

Esialgu kasutati postijaamadena maanteekrtse. Aastatel 1861−63 ehitati Tartu ja Vru hendusteele kaks postijaama: Maidlasse ja Varbusele. Postijaamade vahekaugus oli 22−23 versta (umbes 23 km) [4].
Varbuse postijaam tegutses kuni ldise hobupostiveo hbumiseni Eestis 1920.−30. aastatel ja anti 1928. aastal Varbuse teemeistri ksutusse. Kuni 1997. aastani asus postijaama hoonetes teemeistripiirkonna keskus, praegu on seal Eesti maanteemuuseum. Varbuse postijaam on nide 19. sajandi keskel ehitatud uuema postijaamatbi kohta. hekorruselist kivikatusega tellistest peahoonet mbritsevad viis uehoonet: maakividest tall, maakividest tllakuur, telliskividest postidega ja laudadest esiseinaga hoone, tellistest elamu postipoistele, saun-pesukk ning maa- ja telliskivist sepikoda. Kik hooned on omavahel hendatud maakividest piirdemriga.
Maidla postijaam tegutses kuni 1931. aastani. Mootorveokite arenedes ja autode lisandudes oli vaja teed kohendada: 1930. aastatel tehti seal suuremahulisi teetid. 1955. aastaks oli kogu postitee saanud mustkatte ning tee kohati sirgemaks ehitatud. 1972. aastal sai postiteest krvaltee, kuna valmis uus Tartu−Vru tee.
Hilba oja kaldal asub endine Ala-Musti krts. Postitee Puskaru−Vimela ligul paikneb 19. sajandi esimesest poolest prit Mustaje krts, mis on oma ajastule iseloomulik kivihoone.
Tilleorus asuv veski vis tegutseda juba 16. sajandil. Rckeri koostatud Liivimaa kaardil aastast 1839 on veski nidatud ttava veskina. Praeguseni silinud suur veskihoone koos elumajaga on ehitatud 1909. aastal. Betoonpais koos turbiini juurde viivate kanalitega on valatud samal aastal.

Kahel pool postiteed valdab lainjas pllumajandusmaastik, mis vaheldub mnnimetsaga. Tnu 1970. aastate otsusele rajada tiesti uus Tartu−Vru maantee on postitee ajaloolist keskosa nnestunud hoida gvendamata ja laiendamata kujul. Liku Liivalt Plva−Kanepi teeristini ilmestavad kitsad vanaaegsed sillad ja truubid koos valgeks vrvitud betoonist piirdepostidega. Teed ristab suures ulatuses tihe pgamata kuusehekk, mille vahelt avaneb rohkesti ilusaid ja vaheldusrikkaid vaateid maastikule. Ihamaru ja Mustaje vahel kaunistavad teert ka kase-, saarvahtra-, vahtra-, prna-, papli- ja unapuualleed.

VESKIMISA

Veskimisa mis (sks. Mhlenhof, Mhlenheim, Weski) on Kambja kihelkonna nooremaid misaid, mis kaugetest aegadest alates oli tuntud veskikohana ning mis iseseisva valdusena eraldati Vana-Prangli (Wrangelshof) misast alles 1794. aastal [1]. Misa kui ansambli vljaehitamiseni kulus aga veel sadakond aastat. Olukord muutus 1895. aastal, kui misa ostis filoloogiakandidaat Nicolai von Andreae (Andrejev?) Tartust, kes andis misa rendile Richard von Andreale [5]. Misa viimane omanik oli tema poeg Richard von Andreae [5].
Juba viie aasta prast oli Veskimisas ehitatud les mrkimisvrne ansambel: lisaks punastest telliskividest (oma misa lvist) peahoonele samast materjalist karjalaudad ja vee jul ttav meierei, mille toodang mdi enamjaolt Kopenhaagenisse. Veejul ttasid jahuveski ja saeveski (koos sindlitstusega), paisutati les Leevi jeke, luues nii uusi vimalusi edendada elu ja kujundada mber paikkonna loodust. Misasdamest poolteise versta kaugusele jid telliselv ja lubjapletusahi. Rentniku algatusel kasvatati misas teeroose.
Toonase misasdame ilme kujundas ringikujuline terviklik kogum: vikesel meseljandikul, teravate uhtorgude ja veepaisutuste vahelt esile kerkiv tellis- ja maakividest ansambel, mis kompaktse ja meelikitvana rikastas maastikku romantilise panoraami ja ajastu arhitektuurikonteksti sobivate vaadetega. Veskimisa vrtus ja vlu avanes looduse ja arhitektuuri snteesi kaudu, misa kui ainulaadse asustusajaloolise fenomeni abil. Majandusliku klje krval oli tal thtis roll paikkonna identiteedi ja ldpildi kujundamisel. Veskimisa mis oli mrk uue ajastu prdelisest algusest. Ja samas sellega kaasnevast paratamatust lpust ja hbumisest.

1919. aasta maareformiga lks misasda le uutele omanikele, tehes seejrel lbi nii omalaadse tusu kui ka languse: suhtelise korra ja puutumatuse aastad, kus kik vi peaaegu kik psis omal kohal ning sellele jrgnenud nukogude perioodi.
Viimased paar aastakmmet on misaaegsele miljle jtnud omaette kihi. Lbi ehitusansambli rajatud uus tee, maanteetammid ja htkki vaatevlja ilmuv silikaatkividest kolhoosisaun paisjrve kaldal kutsuvad mtlema lhiminevikule: traktoritele ja karjamajandusele, sotsiaalsele kooslusele, mis andis paigale ajutise hingamise.
Praegu on misas vaikne. ksik ja katkiste klaasidega bussiootekoda meenutab aegu, kui Veskimisasse tuldi ja mindi, kui inimene ei olnud veel lahkunud. Vid jalutada ringi tunde, kohtamata hingelist. See tidab hinge kummalise rahu, ent ka revustundega.

Veskimisa on nide kahe Balti misaarhitektuuri mjutanud vastandpooluse ilu ja kasu kokkusulamise kohta. Mis thendas nii elukeskkonda kui ka selle vristamist looduse abil. htlasi aga suurmajandit, mis dnaamiliselt ja turu nudluste jrgi kujundas enda mber kmnete hoonetega kompleksi.
Veskimisa muudab atraktiivseks tema asend. Leevi jgi annab paigale tema iseloomu. Jge on paisude ja tammidega kujundatud vaheldusrikkalt ja romantiliselt mitmeklgsena. Samas on je sng misale piiriks, pakkudes oma kohati krgete kallastega vimaluse kujundada orge ja sealt alguse saavaid metsikuna mjuvaid meseljandikke.

Paik on seda vrt, et temast hoolida: see on ju ainus terviklik ansambel vallas ja kaugemalgi, perspektiivne turismikeskkond, mida edasi arendades viks taas korra unistada Liivimaa veitsist. Kigepealt tuleks melda, miks siin midagi teha ning alles seejrel hakata koostama ansambli ja misamaastiku arengukava, vttes eelduseks veestiku, sh. paisjrve ja kahe maanteetammi vahelise jekru lespaisutamise.
Veskimisal on vimalusi kujuneda piirkonna tmbekeskuseks, mille tugevus on paikkonna lhem ja kaugem loodus, mis lisaks vetemngule ja hoonete panoraamile pakub avaraid vaateid metsaviirgudele, uhtoru kallastele ning serpentiinina looklevale ja Plvamaa ht peamist identiteeti kujundavale maanteele. Veskimisa on justkui kogu Klleste valla peegel: vaba ja spontaanset mtet toetab ilu ja kasu nue (lad. dolce utilis) − idee, mis juba muistsetest aegadest alates hendas poeesia praktilise meelega ning mis taas korra sndinuna valgustusajastul snadepaari schn und ntzlich kujul on andnud balti kultuurile tema positsiooni ja identiteedi praeguseni. Ilma heta ei ole teist. Ei ole maastikku, mida ei oleks puudutanud inimese pilk ja sellega kaasnev vajadus vtta loodus enda haldusesse. Ksimus on selles, kuidas seda teha.


1. Hagemeister, Heinrich 1837. Materialen zu einer Geschichte der Landgter Livlands. Zweiter Theil: 36.
2. Lotman, Juri 1999. Semiosfrist. Tallinn, Vagabund.
3. Merleau-Ponty, Maurice 2007. Phenomenology of Perception. LondonNew York: 284.
4. Rennit, Marge; Rsk, Mairo; Pttsepp, Juhani; Kork, Reeli (koost.) 2009. Postitee reisijuht. Eesti Maanteemuuseum, Varbuse.
5. Richter, Adolf 1909. Baltische Verkehrs- und Adressbcher. 1. Bd. Livland, Riga
6. Rumma, Jaan (peatoim.) 1926. Vrumaa. Maateaduslik, tulunduslik ja ajalooline kirjeldus. Tartu.

Juhan Maiste (1952) on kunstiajaloolane.
Nele Nutt (1969) on maastikuarhitekt, Tallinna tehnikalikooli Tartu kolledi lektor.



Juhan Maiste, Nele Nutt
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012