Põlvamaad, seda kunagise Tartu-, Võru- ja Petserimaa kokkupuutealadel paiknevat, Lämmijärvest kuni Otepää kupliteni ulatuvat maakonda võib pikemalt kaalumata nimetada kõige mitmepalgelisemaks ja omanäolisemaks maanurgaks Eestimaal. Siin leidub kõiki Lõuna-Eestile omaseid maastikke: maakonna keskosas ürgorgudest liigestatud lainjas moreentasandik, lääneosas Otepää kõrgustik, idas Lämmijärve-äärne madalik ja kaguosas Petseri ja Värska vahel tasandike, ürgorgude ja männipalude maastik Palumaa.

Suurem osa Põlvamaast asub Kagu-Eesti ehk Ugandi lavamaal, kus maapind ulatub kuni 80 meetrit üle merepinna. Pinnakate on valdavalt saviliivmoreen, mida kohati katavad jääjärvelised liivad. Pinnakatte all laotuvad Kesk-Devoni liivakivid, aleuroliidid ja savid. Jõgede ürgorgude kõrgetel veerudel paljanduvad punakad liivakivid on siinse kandi silmapaistvaimad pinnavormid. Tuntumaid paljandeid Ahja ja Võhandu jõe ääres on loodud kaitsma Ahja jõe ürgoru, Tilleoru ja Võhandu maastikukaitseala.

Ahja jõe ürgoru maastikukaitseala (1957, 1120 ha, Natura-ala) eesmärk on hoida alles Ahja jõe, selle ürgoru, lisaorgude ja oruveerudel kõrguvate liivakivipaljandite, orus kasvava ja seda ümbritseva metsa ning lammiheinamaade maastikuline terviklikkus, samuti siinsete liikide elupaigad. Kaitseala haarab jõe keskjooksu 18 km ulatuses, Koorvere sillast kuni Otteni (Valgesoo) veskini. Vesi voolab üle kruusaste kivikülvidega kärestike 200–400 meetri laiuses ja kuni 30 (kohati 40) meetri sügavuses ürgorus. Jõe lang kaitseala lõigus on 1,1–1,6 meetrit kilomeetri kohta, mis annab jõele tema keskjooksul mäestikujõe iseloomu. Rahulikumatel lammiosadel loob jõgi rohkelt lookeid, silmuseid ja soote.

Kaitseala pilgupüüdjad on maalilised kaljud, mis suurima kõrguse ja toreduse saavutavad Kiidjärve ja Valgesoo vahel. Midagi muistset, ülevat ja salapärastki hoovab neist iidsetest kaljupaljanditest, mille liivad on settinud sadade miljonite aastate eest ja mille seinu on lihvinud mineviku võimsad veevood. Kuulsus paljandite seas on Suure Taevaskoja 150 meetri pikkune ja 24 meetri kõrgune kalju.
Kiidjärve-Taevaskoja vahelisel jõelõigul lainetab Saesaare paisjärv, mille tekitas 1951.–1953. a. ehitatud hüdroelektrijaama pais, ja mille ohvriks langes Eesti suurim ja kauneim Saesaare kärestik. Kärestikust on kahju seda enam, et hävitustöö osutus tarbetuks: vaid mõni aasta pärast paisu valmimist jõudis elekter sinna kanti juba mööda kõrgepingeliini Narvast.
Kaitseala maastikku kujundavad kuivad valgusküllased nõmme- ja palumetsad (peamiselt männikud) ning viljakad laanemetsad (kuusikud). Jõgi voolabki enamasti metsade rüpes.
Nimetame ka siinsetes metsades ja niitudel leiduvad kaitsealused liigid: alssosi, karukold, mets-vareskold, austria roidputk, roomav öövilge, kahelehine käokeel, laanekuklane, mustlaik-apollo, jäälind ja vesipapp. Jõeelanikest on kaitse all jõeforell, harjus, hink, võldas ja paksukojaline jõekarp.

Tilleoru maastikukaitseala (1957, 190 ha) siht on enam-vähem sama: hoida Ahja jõe, selle ürgoru, lisaorgude ja jäänukkõrgendike ning oruveerudel kasvava metsa maastikulist terviklikkust, samuti alal elutsevate liikide elupaiku. Kaitseala paikneb rohkem jõe ülemjooksul, ulatudes vana Postitee maanteesillast Möksi veskini. Siin on Erastvere järvest alguse saanud väike veenire arenenud nooreks jõeks, millel laiust kohati kümme ja sügavust kaks meetrit. Jõesäng silmuskleb tugevasti, moodustades arvukaid lookeid, käärusid, silmuseid.
Terrassirikka oru lammil avanevad arvukad allikad, mitmes kohas on tekkinud väikesed allikasood. Oru uhtus valmis viimase mandrijää sulavesi, oru laius on valdavalt 400–500 meetrit, veerude kalded kuni 37 kraadi, suurim sügavus 42 meetrit. Orgu suubub, eriti lääne poolt, hulk väiksemaid sälkorge, üksiti ilmestavad maastikku jäärakud ja lamedamad ning lühemad lisaorud.
Tilleoru läänepoolses veerus asub kaitseala pärl: Varbuse oja paremal kaldal püstloodis paljanduv tumepunane liivakivisein ja selle alt koopalõhest välja voolav Merioone allikas, mille vooluhulk on 16–23 liitrit sekundis. Ürgorumaastikule annavad põhiilme kuuse- või männienamusega palumetsad ja salukuusikud. Kaitsealustest liikidest leidub jalgtarna.

Võhandu maastikukaitseala (1964, 709 ha). Eesti pikimat jõge Võhandut (nimetatud ka: Voo, Võu, Pühajõgi; looduskaitseregistri andmetel 176 km) peeti muistsel ajal pühaks, selle kauni selgeveelise jõe kallastelt ei tohtinud murda ühtki oksa ega lille. Siinsete inimeste loodusekummardamine oli nii tugevasti juurdunud, et see tõi neile tülisid ristiusu levitajatega. Näiteks kui 17. sajandil ehitati jõele Sõmerpalu vesiveski (Võru maakonnas), pidasid kohalikud talupojad 1642. aasta viljaikaldust karistuseks jõe rüvetamise pärast. Nad põletasid veski ja tungisid mõisa. Ainult kohalesaadetud soldatid suutsid murda talupoegade vastupanu. See sündmus on leidnud kajastuse Aino Kalda jutustuses „Pühajõe kättemaks”.
Sajandid on möödunud ja jõgi oma pikas sängis Otepää allikatest kuni Peipsi Lämmijärveni on palju saladusi unustusehõlma uhtunud. Aga ürgne lummav ilu pole kadunud. Kõige kaunim osa, 12-kilomeetrine lõik Leevi maanteesillast Reo maanteesillani on võetud kaitse alla. Kaitseala eesmärk on kanda hoolt Võhandu jõe, selle ürgoru ja oruveerudel kõrguvate liivakivipaljandite, oruveerude metsa ja lammiheinamaade maastikulise terviklikkuse eest.
Ka selle kaitseala uhkuseks on liivakivipaljandid (nn. müürid). Kaitseala 38 paljandist on maalilisemad Põdramüür, Tsirgumüür, Sõjatare ja Kalmatu müür. Ürgorule on iseloomulikud sagedad terrassid: tavaliselt on üks oru veer järsk, teisel veerul võib täheldada kahte, harva kolme terrassi. Terrassid on tekitanud Peipsi jääpaisjärve veetaseme kõikumine.
Võhandu kallastel tekkisid ühed Eesti vanimad asulad, mida tõendavad rohked kalmed ja muinaslinnuste asemed. Jõe ääres asusid pühamud: hiied ja ohvripaigad. Kalmatumüüri kõrgel kaldal on esivanemate iidne matmispaik: 12 kääbast. Leidub ka Põhjasõja-aegseid matmiskohti ja suurtükiasemeid.

Ürgorgude vahelistel lavadel laiuvad siin-seal sood. Kaitse all on Meenikunno soo, Valgesoo ning Meelva soo maakonna idaosas. Need märjad maad on meie maastikule üsna tüüpilised, olles tekkinud tuhandete jääajast jäänud järvede kinni kasvades. Soodel on väga tähtis roll looduse veemajanduses, üksiti pesitseb siin kaitsealuseid linde: kotkad, metsis, sookurg jt.

Meenikunno maastikukaitseala (1981, 2651 ha, Natura-ala). Liivaseljandikest ümbritsetud umbes 1500 ha suurune Meenikunno soo on Palumaa ja kogu Ugandi lavamaa iseloomulikumaid. Maastik on siin mitmekesine: enamasti puisraba, kuid ka kolm suurt laugasjärve, tümad älvestikud, kujunemisjärgus laugastik ja arvukad põlismetsaga rabasaared, suuremad neist Pikksaar ja Pähklisaar. Kagus ja edelas piiravad sood mõhnastikud (nt. Nohipalo mõhnastik).
Enamik Meenikunno sood on tekkinud liivase maismaa soostudes, mis algas boreaalsel kliimaperioodil üle 8000 aasta tagasi. Raba turbalasundid on veega küllastunud, liivad selle all ainult osaliselt: raba n.-ö. ripub õhus. Nii on raba on kujunenud aastatuhandeid ja kasvab usinasti ka praegu.
Rände ajal peatub soos hulgaliselt sookurgi, raba- ja suurlaukhanesid ja laululuiki. Koha peal pesitsevad metsis, sarvikpütt, väikepistrik. Soosaartel kasvab ohtra sarapuu ja salutaimedega kase-haavasalumetsa, mis pakub kasvukohta haruldasele austria roidputkele.
Rahvapärimuse kohaselt ehitasid rootslased Põhjasõja ajal läbi Meenikunno soo palkidest tee.
Tähelepanu väärivad soost idasse jäävad Nohipalu Valge- ja Mustjärv. Maalilised männimetsaga ümbritsetud järved õigustavad oma nime: Valgejärve vesi on heleroheline ja mineraalidevaene, vaid pool kilomeetrit lõuna pool asuva Mustjärve oma aga punakaspruun ja läbipaistmatu. Valgjärves kasvab haruldast vesilobeeliat, järvlahnarohtu ning lamedalehist jõgitakjat.

Meelva maastikukaitseala (1981, 2073 ha, Natura-ala). Meelva soo kuulub Kesk- ja Ida-Eesti suurte soode valdkonda ja on Põlvamaa suurim. Soolaam on tekkinud madalaveeliste jäänukjärvede soostudes.
Kaitseala on mitmekesine ja huvitav tänu soosaartele, sopilisele kontuurile ja järvedele (Padojärv ja maakonna suurim Meelva järv). Valdav on siin lageraba rohkete laugastega, puisraba leidub laugaste ümbruses ja raba servas.
Meelva järve ökosüsteem on erakordselt haruldusterikas, mis annab talle suure teadusliku tähtsuse. Järv on huumustoiteline, vesi happeline ja sisaldab vähe mineraalaineid. Soosaartel kasvavad peamiselt kase-haava- ja laanemetsad, kaitseala äärealadel männi-kase segamets. Haruldastest taimedest leidub näsiniint, kuradi sõrmkäppa ning austria roidputke. Kaitsealustest linnuliikidest on kohal kalakotkas, laululuik, kalakajakas, teder, sookurg, metskiur, sookiur, suurkoovitaja ja kiivitaja.

Valgesoo maastikukaitseala (1981, 352 ha, Natura-ala). Valgesoo on valdavalt puisraba, leidub vaid kaks laigukest lagedamat ala, kus kasvavad kanarbikulised. Soo on üldiselt lame, siiski on aimatavad kaheksa väga madalat saart, mis kaetud rabamännikuga. Soo läheb mineraalmaaks üle üldjoontes järsult ja seetõttu piirab siirdesoomets sood vaid kitsa ribana. Turbalasundi keskmine paksus on 1,3 meetrit. Turvas paikneb otse liival, mis osutab, et Valgesoo on tekkinud liivase lohu soostudes. Valgesoo väärtust suurendab asjaolu, et seda pole kuivendus mõjustanud.
Sood ümbritsevad peaaegu igast küljest metsad: ülekaalus on viljakad jänesekapsa kasvukohaga männi- ja kuuseenamusega segametsad. Ala loodeosas (vaatetorni ümbruses) pakuvad mõnusat vaadet Ahja kunagise mõisniku Conrad von Braschi 1860.–1870. aastail rajatud männikultuurid, mis nüüdseks on kasvanud uhkeks ja võimsaks männimetsaks, rahva sõnul „parunimännikuks”.

Palumaaks nimetatakse maakonna kaguosa, kus pinnakatteks valdavalt liivad. Siin asub palu- ja nõmmemetsadega kaetud piirkonna suurim mõhnastik – Mustoja mõhnastik, mis koos vahelduvate rabaaladega moodustab Mustoja maastikukaitseala (1998, 3468 ha, Natura-ala). Ala on tugevasti liigestatud, üldjoontes kaarekujuline, järgides lõuna pool kulgeva Piusa ürgoru ulatuslikku käänakut. Kaitseala palgejooned tekitab erakordselt keerukas geomorfoloogiline ehitus: mõhnad, otsamoreenid, nõod, uhtorud, sootasandikud, luited, abrasiooniastangud ja -terrassid, hulk rändrahne. Eripära lisavad tuiskliivaalad ja tuuletekkelised pinnavormid, mis muu hulgas on tekkinud metsapõlengute tagajärjel, kui taimestik on hävinud ja tuuled pääsenud vabalt pinnamoodi kujundama. Kaitsealale nime andnud Mustoja saab alguse mõhnastikukaare siseküljel Ussisoo allikaist ja suubub kaitsealast põhja pool asuvasse Õrsava järve.
Taimestik on liigivaene, kuid haruldusterohke. Kaitseala on tähtsaim stepitaimede levikuala Eestis. Jaan Eilarti uurimuste järgi on lõunapoolsete (stepialade) taimeliikide sisserännet siia soodustanud Pihkva järv, Piusa jõgi ja raudtee.
Juba tsaariajal kasutati mõhnastikku sõjaväepolügoonina. 1920.–1930. aastatel rajati siia Eesti sõjaväe harjutuspolügoon. 1950. aastatel hakkas polügooni kasutama Petseri lähedal paiknenud Nõukogude tankipolk, hiljem motoriseeritud jalavägi. Tedresoo lõunaossa rajas Nõukogude sõjavägi lasketiiru.

Kuulmajärve maastikukaitseala (2005, 1011 ha, Natura-ala). Kaitsealale nime andnud Kuulma (Koolma) järv ning Mustjärv ja Saarjärv selle lähedal on vee keemiliste omaduste poolest haruldased kogu Euroopas. Järvi iseloomustab väga suur huumusainete sisaldus, pehme ja pruun vesi. Vee pH on vaid 4–5, seega on vesi väga happeline. Suure humiinainete sisalduse tõttu on need järved arvatavasti kõige tumedaveelisemad veekogud Euroopas. Erilise keskkonna pärast (väga happeline keskkond, pehme ja tume vesi, tugev veekihistus, intensiivne veevahetus) elutsevad järvedes haruldased kooslused. Elustik on liigivaene ja väheproduktiivne, planktonit leidub peamiselt järve pinnakihis, kalade värvus võib olla iseloomulikult tume.
Järvi ümbritsevad valdavalt männienamusega palumetsad. Nende vahele jäävad sood: Kogrõjärve soo, Sasisuu, Suursuu raba ja Viksi soo. Maastikku ilmestab Mõujärve palo mõhnastik.

Ihamaru looduskaitseala (1981, 254 ha, Natura-ala) on rajatud loodusliku tekkega metsakoosluste hoiuks tookordse Põlva metskonna neljas kvartalis. 2001. aastal laiendati ala üle-eestilise metsakaitsealade projekti raames. Metsad, mis katavad alast 85%, ongi kaitseala väärtuslikem osa. Tänu vahelduvale pinnamoele on metsad mitmekesised, kuivadest männikutest märgade lammimetsadeni. Vanemates metsaosades, mida pole aastakümneid majandatud, leidub ohtralt lamapuitu.
Kaitseala teine väärtus on luhaniidud Ahja jõe ja ala põhjapiiriks oleva Hilba jõe lammil. Siinseid niite ei ole paraku hooldatud juba aastaid ja nüüdseks on need kohati kattunud pajuvõsa ja kuni 30-aastaste leppade ja kuuskedega. Kinnikasvamata niidukestel on säilinud niidutaimestik. Kaitsealustest liikidest kasvab metsas koldasid, niidualadel eri liiki käpalisi.

Liigikaitsealasid on Põlvamaal neli: Akste, Piusa, Maruoru ja Veski.

Akste looduskaitseala (1977, 188 ha) Kiidjärve metsades tuntakse sipelgariigina. Kagu-Eestile omane heakasvuline jänesekapsakuusik on koduks Eesti suurimale metsakuklaste asurkonnale, mida on hinnatud ka Euroopa suurimaks. Siin on loendatud umbes 1500 laanekuklaste pesa, paljud neist väga vanad ja suured. Lähemalt saab Akste kohta teada Ants-Johannes Martini artiklist siinsamas numbris.

Piusa koobaste looduskaitseala (1981, 46 ha, Natura ala) eesmärk on kaitsta koopaid kui nahkhiirte elupaika. Klaasliiva kaevandades inimkätega rajatud koobastikust on saanud suurepärane elupaik viiele nahkhiireliigile. Nahkhiirte koondumisaladel, eriti koobastel kui talvituspaikadel on nende loomade elus (ja kaitses) väga tähtis osa. Koobaste sobivuse talvitumiseks määravad kindlad tingimused, millest tähtsamad on temperatuur, niiskus, vaikus, pimedus, koopa ja selle avade mõõtmed, praod koopaseintes ning koopa ümbruse maastik. Piusa koobaste tingimused on püsinud nahkhiirtele soodsad pikka aega, see ongi võimaldanud suure talvituskoloonia tekke.

Maruoru ja Veski looduskaitsealal (2001, Natura-alad) on rajatud väga haruldase ja ohustatud liigi must-toonekure kaitseks, samuti väärivad hoidu loodusmetsad ja soometsad kui elupaigatüübid.

Põlvamaa pargid on pärand 18.–19. sajandil rajatud mõisaparkidest. Esialgu korrapäraselt kujundatud stiilist on alles vaid fragmente, sest 19. sajandil muudeti nad ümber vabakujulisteks maastikuparkideks. Eesti pargid on üldse olnud lihtsad ja tagasihoidlikud võrreldes vormi-, värvi-, liigi- ja stiilirohkete uhkete parkidega mujal Euroopas.
Pargikujunduses mängivad tähtsaimat rolli puud ja põõsad, mis pidevalt arenedes annavad pargile uue ilme. Silmapaistvalt põlised ja soliidsete mõõtmetega puud on pärit parkide algusajast. Nimetagem siin tammesid Valgjärve, Erastvere, Kiidjärve, Peri pargis. Ka paljud põlispärnad parkides paistavad silma aukartustäratavate mõõtmetega.
Et rõhutada mõisa tähtsust ja erinevust ümbrusest, istutati sissesõiduteede äärde puude read. Märkimist väärivad Mooste, Kiidjärve ja Vastse-Kuuste alleed. Alleepuud on valitud kodumaiste liikide hulgast: pärnad või tammed.
Alguses parkides ohtralt kasutatud arhitektuurilistest väikevormidest, nagu skulptuurid, vaasid, pargimajakesed, lehtlad ja sammastikud, on alles väga vähe: eelkõige hakkavad üksikud säärased silma Räpina pargis.
Ka Lõuna-Eesti mõisate hooned on olnud üsna lihtsad ja tagasihoidlikud, praeguseks on mitu neist hävinud või ümber ehitatud. Esinduslikumana võib nimetada juugendstiilis Mooste mõisahoonete kompleksi.
Vanad pargid on oskuslikult loodusesse sobitatud ning hoolimata oma praegusest seisukorrast ilmestavad nad maastikku suuresti ja väärivad nii imetlust kui ka kaitset.

Looduse üksikobjektidest on meil kaitse all peamiselt põlised puud, tavatult suured rändrahnud, allikad, joad, pangad, paljandid või nende rühmad. Põlvamaale tunnuslikult on selles nimistus ka „taevase” päritoluga objekte: meteoriidikraatrid Ilumetsas ja Tsõõrikmäel.
Enim lugupidamist väärivad ehk põlispuud. Metsavööndi elanikena oleme alati olnud puudega seotud. Iidsed sammaldunud puud näisid aastakümnete vältel inimsilmadele ikka samadena: nad võinuksid jutustada väga palju möödunud sajandi(te)st, mil nende oksad juba tuules kiikusid. Niisiis – puud ühendavad inimpõlvi. Põlvamaa jämedaim puu on hõberemmelgas Rasinal. Soliidsemad tammed on siin Koolma tamm Leevil, Silgu tamm Jõksi järve põhjakaldal ja Tilleoru tamm Varbusel.
Pilkupüüdvad ja maastikku ilmestavad puud on männid: silmapaistavalt kahara võraga kahar pettai Räpina-Veerksu tee ääres, tiheda ja kahara ladvatutiga tutuga pettai Suuremetsas, karo kakutu pettai ja kraaviotsa pettai Kiumas, Akste pettai Kiidjärve–Kärsa tee ääres jt.
Arvatavalt jämedaim kask kasvab Kõrgessaare külas, omapärased kuuse leinavormid Rebasmäel. Seevastu Põlvamaa suurim kivi asub Niitsikul.

Hoiualad (nn. Natura-alad) on loodud 2005. aastal, ajendiks Eesti ühinemine Euroopa Liiduga. Siht on kanda hoolt EL linnu- ja loodusdirektiivis nimetatud elupaikade ja kasvukohtade eest, mis jäävad väljapoole kaitsealasid. Hoiualadele ei koostata kaitse-eeskirju, vaid hinnatakse seal kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse need, mis kahjustavad ala soodsat seisundit.

Jõgede ja järvede hoiualad. Natura 2000 looduskaitsevõrgustik hõlmab ka meie siseveekogusid: järvi, jõgesid, ojasid. Eesti loodushoiukeskuse ja ZBI limnoloogiajaama töötajate 2002. aasta vaatluste ja uuringute põhjal valiti Põlvamaal välja 53 järve ja 21 jõelõiku, mis vastavad euroliidu loodusdirektiivi nõuetele. Need arvud on üsna suured, andes tõendust meie veekogude väärtusest.
Jõgede puhul väärib hoidu eelkõige liigirohke elustik (loodusdirektiivi kalaliigid jm.), kärestikud, langud, soodid, aeglased voolukohad ja jõesopid, aga ka kaldamaastik: kõrged oruveerud, lisaorud, lamm jms. Just neid väärtusi kannab enamik Kagu- ja Lõuna-Eesti jõgesid. Vooluveekogude kaitseks on loodud Ahja jõe, Hilba jõe, Karisilla oja, Mädajõe, Palomõisa oja ja Võhandu jõe hoiuala.
Meie järvedest on suur osa pehmeveelised ja huumusainerohked, mis on Euroopas haruldane. Järvi kaitsevad Põlvamaal Akste järve, Jõksi järve, Kivijärve, Kooraste Kõvvõrjärve ja Pikajärve, Laho järve, Palojärve, Piigandi järve ja Ahijärve, Uiakatsi järve, Viroste järve ning Värska lahe hoiuala.
Jõgede ja järvede kõrval on Põlvamaa looduskaitses väga olulisel kohal märgalade ja niitude hoiualad, samuti kaitsealuste liikide püsielupaigad väljaspool kaitsealasid (vt. lisakaste).

Aita Neemre on keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru regiooni looduskasutuse spetsialist.