Eesti Looduse fotov�istlus
2010/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Plvamaa EL 2010/6-7
Johannes Kis, omakandi looduse- ja koolimees

Plva-Rosma maastik on looduslikult vga ilus. Laias sgavas rgorus looklevad Peri- ja Orajgi, mis Rosma kla all hinevad Plva jeks. Oru nlvadel kasvavad mitte ainult lapsele, vaid ka tiskasvanule armsad kohavad kaasikud. Maastiku mitmekesisust ja ilu suurendavad, eriti just Rosma lhedal, oru keskel silinud Devoni liivakivi knkad. Neist on suuremad Rosma linnamgi ja Pkamgi, viimane Rosma kla laiali paisatud talude keskel. Otse Pkame idapoolse klje all, Rosma-Partsi maantee res seisab Rosma koolimaja, minu snnipaik.

Nnda on kirjeldanud oma snnipaiga loodust Johannes Kis (18851950), mdunud sajandi esimese poole eesti pedagoog ja loodusteadlane, veendunud kooliuuendaja.

Maapoisist kujuneb loodusteadlane. rgas vaim oli Kiside suguvsale omane. Nii Johannes Kisi isa kui kolm onu olid saanud Plva kihelkonnakooli hariduse ning olid seega oma aja kohta haritud mehed. Isa Peeter Kis ja onu Jaan Kis pidasid koolmeistri ametit. Nii sndiski Johannes Kis Rosma koolitares Liis ja Peeter Kisi peres 26. detsembril 1885. aastal. Juba viie-kuueaastasena hakkas ta teiste laste seas koolipingis istuma ja nendega koos ppima. Kuueaastasena osanud ta soravalt lugeda, kuid koolipikuid on ta mletanud pigem igavaina. Kll aga paelus tema thelepanu isa raamatukapp, eriti kitis Kreutzwaldi Ma-ilm ja mnda, mis seal sees leida on. See tekitas mtteid looduse suurusest ja imedest. Koolihariduse krval petas klapoissi emake loodus ise ja kaks suve karjaseplve isa tdimehe pooleterakohal.

12-aastane Johannes jtkas pinguid Plva kihelkonnakoolis Mammastes, kus ta kis kaks talve. Venestamine oli ties hoos ning emakeeles vis petada ainult eesti keelt ja usupetust. lejnud aineid pidid valdavalt puuduliku vene keele oskusega pilased lihtsalt phe ppima. Sellise tuupimise teel omandati ka looduspetust. Lisaks kstrikooli karm kord ning ndalad kodust eemal poisi mllu sbisid need aastad raske ajana. See vis olla ajend, miks Johannes Kis hiljem kindlalt seisis emakeelse petuse ja kogu koolikorralduse lapseprasemaks muutmise eest.
Aastatel 19001903 ppis Kis Vru linnakoolis. Sellest kehvikute likoolist meenutab ta kiitva snaga petajate instituudi haridusega ppejude, kes tundsid hsti oma ainet ning pdsid pilasi igati iseseisvale tle ergutada. Johannes Kisi tulevikuideaaliks saigi linnakoolipetaja. 1903. aastal sooritas Kis hiilgavalt vistluskatsed Peterburi petajate instituuti, mille lpetas eksternina 1904. aasta sgisel. Unistus oli teostunud ta oli tieiguslik linnakoolipetaja.
1906. aastal veti Johannes Kis petajaks Valmiera linnakooli. Esimest korda avanes vimalus petada ka looduspetust. Siin hakkasin ma jrjekindlalt harrastama loodusteadusi. Korraldasin suure innuga ppekike ja -reise, mis ka pilasi kaasa kiskusid. Nad kogusid suurepraseid herbaariume, toimetasid fenoloogilisi [s.t. aastaajalisi] vaatlusi, mida avaldasime kohalikus ajalehes. Olime ka Peterburi fsikalise peaobservatooriumi kirjasaatjaiks.
Noore Johannes Kisi innukust mrkas Riia Aleksandri gmnaasiumi direktor, loodusteadlane Porfiri Bojarinov, kes vttis Kisi 1912. aastal petajana tle, kuigi noormehel puudus veel krgem haridus ja gmnaasiumipetaja kutse.
Johannes Kis innustus tollel ajal uudse ideena levinud ekskursioonilis-laboratoorsest tviisist ning temast sai Lnemere kubermangudes esimesi ja usinamaid ppeekskursioonide ja -kikude propageerijaid. Noor petaja mrkas, et sageli ei tundnud pilased looduses ra taimi ja loomi, keda nad olid ppinud pikute jrgi. Temas kasvas veendumus, et pikutel on looduspetuses teisejrguline thtsus ning et peamine, mis loob loodusega tiheda sideme, on ppeekskursioonid. See on phjus, miks Kis hiljem asetas vaatluse looduspetuse keskmesse. Vrib mrkimist, et vljasiduks suurlinnast Riiast loodusesse tuli lbida 2050 kilomeetrit. Rohked ppeekskursioonid said vimalikuks kooli juhtkonna tugeval toetusel.
Saabus aeg omandada loodusteaduslik krgharidus: 1916. aastal astus Johannes Kis Peterburi likooli fsika-matemaatikateaduskonda loodusteaduse erialale. 20. juunil 1918 anti talle esimese jrgu diplom loodusteaduse alal. Johannes Kisi diplomit ksitleb Vru jrvede floorat ja faunat. Kogu oma hilisemas pedagoogilises tegevuses pidas Kis petaja iseseisvat uurimistd vga oluliseks. Ilma iseseisva uurimistta pole petusel, mille keskkoht kodumaa, kindlat phja ta oleks thi sna. Ilma selle tundmiseta oleks ta [petaja] pimeda sarnane, kes teisi ngema tahab petada.
petaja iseseisva uurimist propageerijana oli Kis pilastele elav eeskuju. Nitena vime teda kujutada Vru petajate seminari (19211930) direktorina koos kasvandikega baromeetri abil Muname krgust mramas: jalgratastel vndati prast nidu kirjapanekut Vrus nobedasti ilmastikuolud ei tohtinud ju suuresti muutuda! Munamele, tehti seal vastavad vaatlused ja sideti jalgratastel tagasi. Mtetulemusi ja Gaussi vormelit kasutades sai Kisi uurimisrhm Muname krguseks 310 meetrit sna tpne! See ja teised samalaadsed pperetked pdisid Kisi pikema uurimistga Munamgi ja tema mbrus. Kisi t on phjalik ja mitmekesine, selles htivad maastikuteadlase, hdrobioloogi, botaaniku ja mullateadlase taotlused. Uurimus ilmus meie esimeses algupraste tekstidega eestikeelses ajakirjas Loodus 1922. aastal.
Loodusteaduslike tde krval sisaldavad Johannes Kisi arhiivid mrksa enam pedagoogilisi kirjutisi, kuid loodusteadlase vaatlev ja uuriv vaim kajastub neiski.

Loodusteadlasest pedagoog. Kool on alati uuendusseisundis see oli ks Johannes Kisi armastatumaid vljendusi. Tema veendumust mda ei pea kool arenema mitte revolutsioonilisel, vaid evolutsioonilisel teel. Pidev uuendus peab olema kooli loomuliku arenguprotsessi osa. Kuivrd aga kool vib eri phjustel hiskonnaelu arengust maha jda, tuleb kooliuuendusele prata seevrra suuremat thelepanu. Just srane olukord saabus, kui Eestist sai 1920. aastal iseseisev riik.
Ajal, mil Johannes Kis sai vast loodud Vru petajate seminari direktoriks, oli tal seljataga 17 aastat petajatd. Noore ja rksa inimesena oli ta olnud kll uuendusmeelne, kuid veel mitte vljakujunenud pedagoogikauuendaja. hiskonna ootused helt poolt kujundada uus rahvuslik algkool ning Kisi meelsus teiselt poolt ajendasid teda phjalikult tegelema pedagoogika uuendamisega. Ta ttas lbi kirjandust ja tegi koolipraktikas katsetusi; aastail 19261929 oli ta Saksamaal, Austrias, veitsis ning Inglismaal, nii kasvatust kursustel kui ka koole hospiteerimas, s.t. tunde kuulamas.
Johannes Kisi arusaama jrgi pidi tsaariaegsest passiivsus- ja tuupimiskoolist saama aktiivsuskool ehk tkool. T mistet koolis ksitleb Kis laiahaardeliselt, eelkige vljendub t sellise tegevusena, mis annab jukohaselt viimistletud tsaaduse, olgu see peamiselt kelise tegevuse tulemusena saadud tarbe- vi mnguasi, ppevahend vi vaimse t vili. pilane saab koolist vaimse omadusena ellu kaasa ainult seda, mida ta ise on lbi ttanud, lbi elanud. Kisi kirjats, mis on phendatud veitsi pedagoogikauuendaja Johann Heinrich Pestalozzi 100. surma-aastapevale, leidub ilmekas tsitaat: Kui ilmas on nii palju thipid, siis kll selle mttetuse tttu, et lapsi noores eas tst eemaldatakse ja raamatust ppima sunnitakse. Nii kasvatatud inimesed on kaetud kunstliku likega, mis varjab seesmiste loovate judude puudust.
Kooliuuenduses lhtus Johannes Kis lapse pshholoogiast. Selle krval, mida petada, pidas ta vga oluliseks seda, k u i d a s petada. Vrreldes vana tsaariaegse kooliga on Kisi soovitatud tkoolis ppeaineid vhem, ent need on omavahel sisuliselt limitud. Eri ained hendab ks keskne aine. Algkoolis soovitas Kis sraseks keskseks siduvaks aineks kodulugu, milles ksitletav teema seotakse teiste ainesisudega. Srases koolis on vhem kohustuslikult omandatavaid teadmisi, kuid need arendatakse vrtusteks ning neid kasutatakse elus.
Vimaluse oma soovitusi ellu rakendada andsid Kisile Vru petajate seminari ja teiste seminaride krval tegutsenud nn. harjutuskoolid, kus seminaristid said petamiskogemust ning kus htlasi pti rakendada uusimaid didaktikameetodeid. 1930. aastal pidi Kis koolinunike aruandes kll nentima, et plaanitud uuendustest on nimetamisvrne edu saatnud vaid ldpetust esimesel ja teisel ppeaastal. Ent osaliseks teostumiseks vis pidada ka tpetuse ja ksit sisseviimist kooliprogrammidesse, kuigi Kis ei pidanud neid aineid eesmrgiks omaette, pigem soovitas ta tprintsiipi viimistletud tsaaduse valmimist rakendada kigis ainetes.
Numbrilise hindamise asendanuks Johannes Kis suulise sisulise hinnanguga tle. Tema Vru petajate seminaris vlja ttatud kirjeldava hindamise leht veti sealsamas harjutuskoolis ka kasutusele. Tnapeval on srane hindamisssteem tarvitusel Waldorfi koolides. Kis mnis, et teistmoodi hindamist ei ole lihtne juurutada: leidub veel vhe pshholoogiliselt tublisti ette valmistatud petajaid, aga ka lapsevanemaid, kes oskaksid snalisi hinnanguid igesti mista ja kasutada.
ppet soovitas Kis individualiseerida ppija vimekuse jrgi, kuid hoiduda n.-. tarkade ja rumalate klasside loomisest. Kisi kreedo oli: juhtida ppijad nende ts suurimale vimalikule isetegevusele. Sellisele tkoolile asus ta suure innuga looma uusi ppematerjale.
Erilist kohta uues koolis ngi Johannes Kis looduspetusel ja kodulool. Looduse tundmine ja tema elu mistmine on loodusearmastuse eeltingimus, sest armastada vime ainult seda, mis on meile tuttav ja meie vaimule omane. Kodumaa-armastusest ks samm edasi viib isamaa-armastuseni. Kodu- ja kodumaa-armastus on isamaa-armastuse algaste ja phialus, vitis Kis. Sellest kaugel ei seisa laiem maailmahuvi.

Vaatlus looduspetuse keskmes. Uue looduspetuse keskmesse seadis Johannes Kis vaatluse, ennekike kooli lhimbruses, aga ka pikematel ppereisidel. kski pik ega pilt ei asendanud Kisi arvates elavat vaatlust. Ta vitis, et looduspetus, mis ei puutu otseselt kokku loodusesemete ja -nhtustega, vaid piirdub ainult raamatuga, ei saavuta oma kasvatuslikke eesmrke. Kis mnis, et vaadeldavad esemed vivad olla ka klassis, sest alati pole vimalik lapsi loodusesse viia, olgugi see phimtteliselt soovitav. Jrgnevat tsitaati Vaatluse metoodilistest alustest vib pidada uesppe teerajajaks: Algkoolis on sagedamini vimalik lapsed 1520 minutiks vlja viia. Kuigi t vljas n i v a l t ei edene nii ladusasti kui klassis, on ometi vaatlused esemete loomulikus olukorras palju vrtuslikumad kui klassis. Samast prinevad lihtsad ja arusaadavad vaatluse juhised:

1. Vaadeldavad asjad peavad mjuma vahetult lapse meeltesse. Nad olgu lapsele kttesaadavad.
2. Vaatlusel vimaldatagu lapsele isetegevust.
3. petaja osalegu vaatlusel kaasvestlejana, mitte juhtivate ksimuste esitajana.
4. Vaatluseks peab andma kllaldaselt aega, ta olgu kllalt kestev.
5. Selgete kujutluste saamiseks tuleb asju kogeda mitme meele abil.
6. Kujutluste selgus ja psivus kasvab, kui vaatlusel uued thelepanekud seotakse juba olemasolevate kujutlustega: tuleb hoolitseda selle eest, et tekiksid assotsiatsioonid.
7. Vaatlust peab saatma ka vljendus (nii vaatlusel kui mitmekesiste tvormidena hiljem klassis).
8. Vaatluse otseseks vljundiks on kirjalik kokkuvte, mida tiendavad joonised ja visandid.

Jaan Eilart on Johannes Kisi nimetanud eesti koolifenoloogia rajajaks. Esimene laiemalt levinud vaatluskaust oli K/ Loodus vlja antud Loodusesbra kalender ja vaatlusraamat 1924. 1926. aastast ilmusid Johannes Kisi Loodusesbra vaatlusvihikud, kokku neli eri lesannetega vihikut. Neile lisandus veel heksa vaatluslehte, mis hlmavad igaks ks-kaks kuud. Kis li lemaalise vaatlusvrgu looduspetuse petajatest, tollane petajate Leht avaldas fenoloogiliste vaatluste kokkuvtteid.

Vaatluse thtsus tnapeval. Johannes Kisi loodusteaduslikku ja pedagoogilist prandit vib kasutada lhtealusena paljuski. Peatun siinkohal tema ksitlusel v a a t l u s e kohta, sest sellel tundub olevat eriline snum praegusaja inimesele. Tunneme ju kik aja ja keskendumisvime defitsiiti mlemad on vaatluseks aga hdavajalikud.
Iga inimene vajab elavat sidet maailmaga: loodusega, kaasinimestega. Samal mral, kui meie lapsed kaovad arvuti- ja telemaailma, peavad lapsevanemad, kasvatajad ja petajad oskama taastada nende kontakti tegeliku elu ja elurikkusega. Kui maailm ja peavoolu kultuur on haiged, peavad kodu ja kool igati pdlema tervendamise ja tasakaalu poole. Ssteemseid loodusvaatlusi kasutatakse paljudes kliinikutes le maailma teraapiana. Eelkige selleks, et taastada kaotatud side eluga, aga ka selleks, et letada tnapeva inimese enesekesksus. Suureprase vaatluspalaviku on Eestis algatanud niteks loodusvaatluste sari Tere, kevad! (vt. tere.kevad.edu.ee toim.), kus on osalenud kikide Plvamaa koolide lapsed.
On oht, et praktiline vaatlusphine looduspetus hbub hes maakoolide kadumisega. Linnakoolide petajailt nuab see rohkem ettevtlikkust, juhtkonna ja kolleegide mistvat toetust. Teadvustades asjade sgavamaid seoseid, tuleb tdeda, et praktilise looduspetuse vhesus ja pealiskaudsus vib tuua kaasa hulga halbu tagajrgi: eluhuvi puudumine, kodumaa-armastuse leigus, vohav tarbimiskultuur ja suutmatus nha laiemaid seoseid. Armastada vime aga ainult seda, mis on meile tuttav ja vaimule ligidal; millega oleme hendatud lhnade ja maitsete, vrvide ja puutekogemuste, aga ka t ja vaeva kaudu.

Kase pstised emasurvad?! Lugesin kirjandusmuuseumis Johannes Kisi petajatele meldud Juhatusi bioloogilisteks vaatlusteks taimede elust. See annab kokkuvtva, 510 punktist koosneva phiiseloomustuse levinumate taimede kohta. Kase kohta on siin mrgitud: Urvad hekojalised: isaied rippuvad, rikkaliku tolmuhulgaga; emaied pstiseisvad; toimub risttolmlemine tuule abil.
Olin oma klassipetaja-ajal Johannese koolis Rosmal meelsasti juhtinud thelepanu looduses toimuvale. Minu eriline lemmik kevaditi oli sarapuu, mille fuksiapunaseid imepisikesi emasisi, phkli eellasi, me lastega alati otsisime. Kase emasied olid mul siiski avastamata jnud. Kllap olin lihtsalt pealiskaudne ngin ju suve lpul kll neid pisikese lennuki kujulisi seemneid, mida kodukask ohtrasti trepi ette puistas. Ja nd pstiseisvad emasied!? Kas ma olen olnud pime? Rippuvad urvad, need muidugi, veel hiirekrvus kasele annavad nad kevaditi kollaka tooni, aga pstiseisvad emasied?
Tunnistan, et lksin kirjandusmuuseumist vljudes esimese hiirekrvul kase juurde, sikutasin ta oksi allapoole, teritasin silma ja seal nad olid testi! Need tagasihoidlikud tegelikud kuningannad, kes ometi oma nhtamatul moel kase kestvuse eest hoolt kannavad. Kui juba, siis juba, mtlesin. Jrgigem Kisi edasi! Leidsin ka kodu lhedalt sobiva oksa, vtsin ta koju vaasi ja tegin Kisi soovituse jrgi avastusest vaatlusest! joonise. Olin rmus, olin rahul. Kui palju samasuguseid nhtusi looduses jb meil suunava petajata ngemata!

Kohavaim tegutseb. Kool on alati uuendusseisundis, on elnud Kis. Samataoline olukord kui mdunud sajandi 20. aastatel saabus Eesti Vabariigi taasiseseisvumisega 90-ndatel: muutused osutusid eriliselt vajalikeks. Taasiseseisvumisaastate kooliuuenduse laines sndisid 1990. aastal kolm esimest Eesti Waldorfi kooli: Tallinnas, Tartus ja Plvamaal Rosmal. Viimati nimetatu samas majas Pkame idapoolse nlva all, kus mdus Johannes Kisi lapseplv. Kas see on juhus vi kohavaimu le aegade kestev mju? Kooli loojad kinnitavad igatahes, et meeldiva koolipaigana silma jnud hoone ajalugu polnud neile alguses teada.
Nii Johannes Kisi kooliuuenduse kui ka Waldorfi pedagoogika juured on 20. sajandi alguse Euroopa haridusuuenduslikus liikumises. Huvipakkuv on asjaolu, et Waldorfi pedagoogika alusepanija Rudolf Steiner ppis Viini tehnikalikoolis matemaatika ja filosoofia krval samuti loodusteadusi. Tundub, et loodusteadusliku taustaga inimesi hendab ka pedagoogikas sgavalt lbitunnetatud tsiasi: aednik hoolitsegu eelkige taimele soodsate kasvutingimuste eest; arengul on oma seadusprasused, mida peab tundma ning mida pole mtet kiirendada; viljad on kpse taime saadused.
Praegune Johannese kool Rosmal on phikool, kus petajad vtavad aega kia lastega ues, pllul ja metsas ning teha lbi praktilised pllutd vilja klvamisest leiva kpsetamiseni, kus leitakse aega astronoomilisteks vaatlusteks, loodusmatkadeks ja aiandustundideks. Pkame idanlval on aga sna suureks sirgunud tammed, mille istutasid sinna 1. septembril 1990 Johannes Kisi pilased oma petaja auks.
Usun, et kisilikku vaimu, eriti just loodusteaduste petamisel kannavad endas edasi paljud ndsed koolipetajad. Usun, et paljudes koolides viiakse lapsed aeda, pllule, metsa, lastakse neil kogeda, maitsta, nuusutada, aga kogetu le ka hiljem mtteid vahetada, nhtuste phjusi otsida, kokkuvtteid teha. Tahan loota, et Plvamaa koolid on ja jvad Kisi praktilise looduspetusliku vaimu kandjaiks. Kuidas muidu kestaks maakonna moto: Plvamaa rohelisem elu!

1. Eisen, Friedrich (koost.) 1985. Koolile phendatud elu. Johannes Kis 18851950. Valgus, Tallinn.
2. Hinnov, Paul; Kis, Johannes 1927. Pestalozzi. Elukik ja ilmavaade. Vru petajaseminar, Vru.
3. Kis, Johannes 1996. Kooli-raamat (koostaja Friedrich Eisen). Ilmamaa, Tartu.
4. Kis, Johannes 1946. Valitud td. Tallinn.
5. Kis, Johannes 1926. Loodusesbra vaatlusvihik nr 2., nr 4. Vru petajate seminari vljaanded.
6. Kis, Johannes 1928. Teel tkoolile. Vru petajate seminari aastaraamat V. Vru.

Vt. phjalikku levaadet Johannes Kisi kohta: www.htk.tlu.ee/kais

Klli Volmer (1966) on sndinud ja kasvanud Viljandis, lpetanud Tartu likooli filoloogiateaduskonna, aastast 1995 tegutsenud Johannese koolis Rosmal petajana ja seisnud hea Waldorfi liikumise eest Eestis. Eriti viljakaks peab oma klassipetaja-aega aastail 19992007, mil senine heklgselt raamatutarkusele suunatud kooliharidus sai koos lastega ppides tubli tienduse vaadeldes, tegutsedes, kunstilisi vahendeid kasutades, kogedes ja meldes.



Klli Volmer
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012