„Kus siin see linn on? See siin on ju kõik üks suur park!” – selline oli 1990. aastate alguses Räpinas käinud saksa maastikuarhitekti hinnang. Räpina aiakunstist ja eelkõige Sillapää lossist ning seda ümbritsevast stiilipuhtast maastikupargist on olnud vaimustatud ka paljud nimekad Soome maastikuarhitektid ja Soome linnaaednike seltsi liikmed. Räpina kirik ja pastoraat ning Sillapää loss loovad Eestis ainulaadse klassitsistliku arhitektuuriansambli.

Väikelinn Räpina on parkide linn. Kauaaegne siinne aianduse erialakooli õpetaja ja aiakunsti edendaja Adolf Vaigla on 1989. aastal kirjeldanud ligikaudu 3000 elanikuga linnas 20 parki, suuremat haljasala ja avalikku aeda ning üht skvääri. Vanimad ja ka suurimad neist on kolm ajaloolist mõisaparki.

Jam–Rappin. Kirjalikud andmed Räpina kihelkonna mõisate kohta ulatuvad Poola aega: kui valitses toonane kuulus kuningas Stefan Batory, moodustasid need juba tervikliku mõisate piirkonna. Konkreetselt Räpinas asuvat mõisat nimetati Jam–Rappin. Kus see mõis täpselt asus, sellest pole praegu looduses enam märke, kuid Räpina lähedalt on tänini tuntud Jaamaküla ja Jaamamõisa nimi. Ilmselt seal ongi kunagi mõis paiknenud.
Kas hooneid ümbritses ka park, selle kohta ei ole andmeid. Selle kroonumõisa alla kuulusid kõik Räpina kihelkonna maad. 1625. aastal, seega juba Rootsi ajal, rentis Gustav Adolf Jam–Rappina mõisa tallmeistrile ja hilisemale Liivimaa kindralkubernerile Bengt Bengtsson Oxenstiernale. Reduktsiooni teel läks mõis hiljem taas riigile tagasi. Tagasilöök piirkonna arengus saabus Põhjasõja käigus 18. sajandi alguses, kui hävis mitu küla, kirik ja pastoraat.
Järgmisena andis juba Peeter I mõisa krahv Jagusinskile, kes müüs selle edasi krahv Löwenwoldele. Nende suguvõsa on Räpina arengusse jätnud olulise jälje.

Kirikumõis (pastoraat) ja selle park. Sõjas hävinud pastoraadi asemele laskis krahv ehitada Alamõisa häärberi koos kõigi vajalike hoonetega ning loovutas kirikumõisale suured maavaldused teisel pool paisjärve. Sinna kerkis klassitsistlikus stiilis poolkelpkatusega kirikumõis oma uhke pargiga, mille suuruseks märkis Adolf Vaigla veel 1989. aastal ligikaudu 2,5 ha. Sellest kohast kujunes pikaks ajaks Räpina vaimne süda ja selle vahetust ümbrusest asula tegelik keskus.
Veel 1935. aastal on oma noorusmail Räpinas käinud kunstnik ja kirjanik Jaan Vahtra kirjutanud: „Kus praegu Räpina „süda” asub, seda on esiotsa raske ütelda, kuid näib, et ta pole kuskil mujal, kui endisel „Opõtaja aianukal”.” See toona esinduslik maastikustiilis park ei ole oma suursugusust minetanud tänapäevalgi.
Nõukogude ajal hoiti parki hoolega ja osaliselt ka täiendati noorte puudega. Tollal paiknesid mõisahoones Räpina keskkooli keskkooliosa klassiruumid. Pargi täiendusistutuste eest kandis toona hoolt kooli legendaarne bioloogiaõpetaja Elle Mälberg.
Kas kirikumõisa hoone lähiümbruses oli ka pargi regulaarosa, selle kohta andmed puuduvad. Ajalises plaanis võis see olemas olla, s.t. Räpina ühe vanima pargina võis siin esialgu olla isegi regulaarpark, mis hiljem, kui moodi tulid Inglise maastikuaiad, võidi ümber ehitada.
Nüüdisajal on nii mõndagi pargi puistust kahjuks hävinud. Oma eluea on lõpetanud paljud mitmekesised jõeäärsed romantilised pajud ja jõe kohale paindunud kased ning hulk lühemaealisi liike. Hoonetaguse pargiaasa kirdeserval kasvab üksik torkav kuusk ja pargi loodenurgas okaspuude rühm. Pikaealised liigid, harilikud pärnad ning tammed, on saavutanud auväärse ea, kuid näiteks harilikust pärnast istutatud ümmarguse lehtla asukohta looduses aimavad vaid vanemad inimesed.
Kogu park vajaks hädasti rekonstrueerimist, pargiaasad tuleks uuesti vormida ja eelkõige okaspuudega täiendada vähemalt pargi jõepoolses eesaia osas. Ka kirikumõisa peahoone on kaotanud keskse esindusliku järvepoolse rõdu, kuid sedagi saab hea tahtmise korral taastada. Hoone ise on kogu aeg olnud katusega kaetud ning seetõttu on ruumid, ka uhked võlvkeldrid, rahuldavalt säilinud ja kasutatavad.

Alamõis koos pargiga. Asula hüppeliselt kiire areng tõi kaasa Eesti vanima tänini tegutseva tööstusettevõtte – Räpina paberivabriku ehitamise aastail 1728–1734, Peeter I õukondlase Karl Gustav von Löwenwolde eestvõttel. Selleks ehitati Võhandu jõele pais ja tellisevabrik.
Kohalikest tellistest rajati terve tööstuskompleks: jahu-, sae- ja paberiveski, hiljem lisandus villaveski. Selline lahendus oli omal ajal edumeelne kogu Euroopas ja suurendas kahtlemata jõukust. Paisutamine muutis tunduvalt asula maastikku: ujutas üle jõeäärsed madalad luhad ja tekitas suure paisjärve.
Võhandu jõe vasakul kaldal asunud Alamõis oli tagasihoidlik ühekorruseline puidust mõisahäärber, mis oli üle krohvitud. Mõisat ümbritses ühehektarine park. Ometi just sellest häärberist pandi alus Räpina võimsale tööstuslikule õitsengule 18.–19. sajandil. Peale võrdlemisi väikese pargi on C. Clodti seepiajoonistusel näha Alamõisa kogukas viljapuuaed (sks. Baumgarten).
Amortiseerunud Alamõisa häärber lammutati 1980. aastatel. Kogu pargi ja viljapuuaia maa paikneb praegu Räpina paberivabriku territooriumil. Üksikud alles jäänud pargipuud jõe ääres ja harilikust pärnast põlispuude rühm Võhandu tänava ääres vääriksid pärandkultuurmaastiku osadena vähemalt kohaliku looduskaitse alla võtmist.

Mäe mõis ehk Sillapää loss ja park. Räpina märkimisväärseim mõisahoone ja park on Mäe mõis oma esindusliku maastikupargiga, mida tänapäeval tuntakse Sillapää lossi ja pargi nime all. Mõisa peahoone, hilisklassitsistlik ampiiri sugemetega härrastemaja ehitati aastatel 1836–1847, pargi täpsed rajamise aastad pole teada. Sel ajal kuulus mõis Tartumaal Vastse-Kuuste mõisas sündinud ja Moskvas ning Heidelbergis hea hariduse saanud laia silmaringiga Gustav Eduard von Richterile, kes teadis väga täpselt, mida tahta. Sillapää on üks suurejoonelisemaid hilisklassitsismi näiteid Eestis.
Lossipargi autoriks sai tuntud baltisaksa aednik Moritz Aleksander Walter von Engelhardt, kelle kujundatud on peale Räpina Sillapää veel Õisu, Luua, Pühajärve, Kärstna ja hulk teisi Liivimaa mõisaparke. Põhja-Lätis on umbes 40 tema kujundatud parki. Walter von Engelhardti loomingut hinnatakse Euroopas kõrgelt ja teda peetakse Saksamaal Düsseldorfi aiakunstnike koolkonna rajajaks 20. sajandi algul. Nimelt siirdus ta 1905. aastal Baltikumist Düsseldorfi linnaaednikuks.
Iseloomulikuna von Engelhardti loomingule on Sillapää lossi peahoone paigutatud risti pikale sirgele teljele: hooneesisele osale jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal jõe veepeegliga. Optiliselt jätkub pargiaas sealt edasi maastikupargile iseloomuliku aknaga pastoraalsesse maastikku. Pargiaasa piiravad kahelt poolt ebakorrapäraselt lainjalt istutatud madalad põõsaste ja püsilillede rühmad, nende taga kohati kõrgemad põõsad ning oskuslikult valitud liikidest vabakujuliselt kasvavad puud. Esiplaanile häärberi ette on sümmeetriliselt kahele poole istutatud nõeljatest siberi nulgudest tugevad tumerohelised puurühmad.

Mida kaugemale Sillapää lossist, seda õrnema, heledama ja isegi hallima lehestikuga istutusmaterjali on kasutatud. Nõnda saavutatud optilise efektiga mõjub pargiaas veelgi pikema ja suuremana, kui see tegelikult on.
Sillapää pargiaasa krooniks on vaade peasissepääsu trepilt. See on hilisklassitsismile iseloomulik piltmaastik: pitoreskne peisaaþ on aiakunsti võte, kus maastikku vaadeldakse kui raamitud pilti. Raam tekib lossi peaukse kohal asuvat rõdu toetavast neljast sambast ja rõdu enda põrandakonstruktsioonist.
Sama põhimõtet on rakendatud hoone teisel fassaadil, kus regulaarstiilis lossiaia hoonele lähemale on kasvatatud elupuurühmadest võimsad pügatud ümarvormid. Telgsümmeetrilise lahenduse lõpetab kaarjas paadisild paisjärve kaldal. Edasi jätkub vaade taas „aknaga” veepeeglile ja paisjärve teise kalda pargile.
Peahoonest põhja poole jääv pargiosa selsamal jõe ja paisjärve vahelisel poolsaarel vaheldub märksa väiksemate pargiaasade ja tihedamalt istutatud aladega metsapark, kus harilik pärn, vaher, saar ja tamm annavad ohtralt järelkasvu.
Sillapää lossipark on üle 600 puu- ja põõsaliigiga üks liigirikkamaid Eestis. Mainitud kodumaiste liikide kõrval kasvab siin veel harilikku hobukastanit, mandþuuria aprikoosipuu (Prunus mandshurica), amuuri korgipuu (Phellodendron amurense), alpi kuldvihm (Laburnum alpinum) ja palju teisi haruldasi ning ka külmaõrnu liike, kui arvestada, et Räpina asub ehk Eesti kõige kontinentaalsema kliimaga piirkonnas.
Pargi lõpetab põhjatipus väheldase künka otsas asuv sõõrja põhiplaaniga klassitsistlikus stiilis valge rotund – pargitempel, mida rahvasuus kutsutakse Musitempliks.
Sillapää pargi eest on kenasti hoolt kandnud siin 1924. aastast lossis paiknenud aianduskool. Viimastel aastatel on hakatud tasapisi pargi vanu okaspuid uuendama ja tänavu on alustatud pargi rekonstrueerimisprojekti koostamist.


1. Maiste, Juhan 2007. Eesti kunsti lugu. Varrak, Tallinn.
2. Maiste, Juhan 1996. Eestimaa mõisad. Kunst, Tallinn.
3. Saarman, Anton 1935. Pudemeid Räpina koguduse ajaloost. V. Pohlak, Võru.
4. Sinisalo, Antero 1997. Puutarhataiteen Historian Perusteet. Helsinki.
5. Thomson, Erik; Mannteufel–Szoege, Georg Baron von 1959. Schlösser und Herrensitze in Baltikum: nach alten Stichen. Weidlich, Frankfurt am Main.
6. Vahtra, Jaan 1961. Valitud tööd. Eesti riiklik kirjastus, Tallinn.
7. Vaigla, Adolf 1989. Mõnda Räpina alevi haljastusest. – Ajaleht Koit, 8. juuli.

Tiina Tallinn (1948) on maastikuarhitekt, sündinud Räpinas.