Eesti Looduse fotov�istlus
2010/6-7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Plvamaa EL 2010/6-7
Tehismaastik Eesti maanteemuuseumi vlialad Varbusel

Tehismaastik on sedasorti miste, mis toob kohe esile tavateadvuse dualistlikkuse. Lihtne on melda vastanduvates kategooriates, pigeldes ssteemiselguse huvides mda pooltoonidest ja segunemistest. Maastiku puhul on see eriti tavaline: lihtne ja selgepiiriline on vastandada looduslikku ja tehislikku.

Mtlemisviisi, mis vastandab inimloodu ja prislooduse, on phjendatud nii laiema kristliku taustaga maailmas nhakse inimese ajutist peatuspaika teel tema prisosaks olevasse igavikku kui ka rhutatult subjektikeskse idealistliku filosoofia traditsiooniga, mis eristas selgelt inimtaju ja kik sellest vljapoole jva. Suhtumises maastikusse on see varasematel aegadel toonud kaasa kompromissitu eraldusjoone jtkusuutliku ja harmoonilises tasakaalus areneva looduse ning brutaalselt sekkuva ja utilitaarse inimtegevuse vahele.
Ometi on selline vahe, vhemalt Eesti kultuurmaastiku puhul, illusoorne. Pris ehedat ja puutumatut loodusmaastikku Eestis pole, on vaid suhteliselt puutumata alad ja kooslused. Igasugune inimasustus ja ruumikasutus jtab loetava jlje maastikku.

Teed on inimtegevuse nhtavaimad, vltimatud jljed. Nagu igasugust infrastruktuuri, ksitletakse ka teid enamasti enesestmistetavana. Neist vaadatakse le kui millestki, mis kuulub puhta pragmaatika valdkonda. Ometi on teed ja muu infrastruktuur just need vahendid, mis vimaldavad vallata ruumi ja mravad vimuvahekordi. Teed tagavad ligipsud ja ressursside vood, nende paiknemine vi puudumine aga mrab ruumi hlvamise vimalused. Fenomenoloogilises plaanis annavad teed kohtadele thenduslikkuse, vimaldavad kulgu ja naasmist ning kannavad kohamlu.
Tnapeval on infrastruktuurimaastik muutunud jrjest mastaapsemaks. Seda positiivsem on, et Varbuse maanteemuuseumis on valminud ekspositsiooniala, kus ptakse hekorraga kegakatsutavalt edasi anda nii teede ajalugu kui praegusaegse infrastruktuurse arhitektuuri ja maastiku teineteist tiendavat kokkupuudet.

Maanteemuuseumi vlialad on projekteerinud arhitektuuribroo Salto (Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Loke, Pelle-Sten Viiburg) ning need kujutavad endast htaegu nii maastikuarhitektuurset objekti kui ka vabahunitusesaali, kus segunevad teabe edastus (ekspositsioon), puhketegevused ja ruumikogemus. Kogu le hektarise pindalaga objekt on svistatud maastikku, kus ksteisele jrgnevad ruumid ja ekspositsioonipinnad moodustavad laias laastus kaheksakujulise jada.

Ekspositsioon algab ainulaadsete rekonstrueeritud ajalooliste teeruumidega, mis jrgnevad sakilises svendis ksteisele selliselt, et korraga on vaatevljas ainult ks aegruum. Ajalooliste teeruumide esitusel svendis ei puudu ka metafoorne klg: see vib viidata nii vljakaevamistele kui ka teadvuse ja mlu aluskihtidele.
Kulgemine algab ajaloolise sooteega, mille eeskujuks oli Kata Heinasoos vlja kaevatud 3.4. sajandi teelik. Roikaline teepind on pris ebatasane, seda ristavad sookailud, huulheinad ja muud sootaimed. Jrgneb nestee lik, mis imiteerib 17.18. sajandil Luna-Eestis levinud, liiklemisest endast tekkinud rennitaolise svendiga teed saviliivapinnases. Ehedusehngu lisavad Rootsi-aegse miilikivi koopia ja vimalus kuulata teemaga seostuvaid primusi. Seejrel juab klastaja pinnasteele, 18. sajandi tavapraseimale, liikumisest endast aja jooksul tekkinud teele. Selle res paikneb kuue meetri krgune verstapost.
Pinnasteele jrgneb kehva kattega kruusatee. Sellel paiknevas nelja tee ristis saab audiogiidist kuulata ristteedega seotud muistendeid, uurida ajaloolist krgkastsilda, krtsiesist lasipuud ning paekivi- ja lippaedu. Krtsi fassaad on 19. sajandi Valkla krtsi koopia koos ulualuse ja hobuveovahenditega. Krtsi ees teeb tee knaku ning vaheldub ka teekate, algab sillutatud kruusatee. ks teer on piiristatud tkkekividega ning sellel teepoolel asub ka lik kitsarpmelist raudteed koos vaguniga.
Parempre viib kija kruusateelt munakiviteele, mis markeerib teede arengut 1920.1930. aastatel. Tee rde jb poolik Ambla poe fassaad puidust rattahoidjaga, telegraafipostid, teejuhatajad ja kaitsetkked.
Kurvi jrel jtkub mustkattega tee. Paremat ktt jb teeviit ja piimapukk ning vasakut ktt Tilleorus asuva stalinistliku puhkeala koopia. Lheduses on ka 1966. aastast prit Kuusalu bensiinijaam ajastutruu gaseeritud vee automaadiga. Kige lpuks juab asfaltbetoonkattega teele, mida piirab okastraataed. Teelik lpeb raudteelesidukohaga.

Kompleksi lejnud osadest leiab Vati silla Eesti vanima teraskonstruktsiooniga silla taastatud keskfermi, teethiste vljaku eri ajajrkudest prinevate teethiste, liiklusmrkide ja valgusfooriga ning masinate vljaku, kus eksponeeritakse mitmesuguseid tee-ehitus- ja hooldusmasinaid nende tkeskkonnas.
Puhkeala osas paikneb puidust astmestikuga piknikuplats, laste mnguvljak ja liikluslinnak. Viimane on lastele sobivalt vhendatud mastaabiga tihe pseudokeskkond, kus seintele trkitud fotod tnavaseintest ja eri tpi hoonete fassaadidest loovad illusionistliku, kokkusurutud linnaruumi. Vikeste elektriautodega mitmesugust tpi ristmikel ja teedel liigeldes saavad lapsed htaegu nii liikluskasvatust kui ka lbustuspargi elamusi.

Kogu kompleks oma olemuselt teemapark. Arhitektuuri, linnaehituse ja maastikukujunduse kontekstis rgitakse teemapargistumise fenomenist enamasti negatiivses-hoiatavas vtmes: totaalselt kujundatud ja tematiseeritud keskkondades ei ole ruumi millelegi juhuslikule, loomulikule arengule ega thenduskihtide mitmekesisusele. Teemapargi vtmes kujundatud keskkond lameneb ja muutub sageli atraktsiooniks, mida kogetakse turistliku pilguga.
Samas, muuseumivljapanekute puhul on teemapargilik ksitlusviis omal kohal. Siia tulijale on turistlik pilk niikuinii sisse kodeeritud ning teabe edastamisele keskendunud piiritletud keskkond ainult vidab sellest, kui kogemus haarab mitmeklgselt kik meeled.
Juba Varbuse vanas postijaamas paiknev maanteemuuseumi siseekspositsioon on atraktiivne ja pnev lavastuslik keskkond (Laika, Belka ja Strelka sisearhitektuuribroo, 2005), kus esmapilgul vib-olla klmakski jttev teema on just esitusviisi kaudu rmiselt kitvaks muudetud. Sama suhtumine jtkub ka vlialadel, kus ruumilised imitatsioonid kohati, niteks liikluslinnaku puhul, vindi suisa le keeravad. Arhitektuurne ruum ja ekspositsioon on omavahel sujuvalt segunenud, kogu lahendus lhtub klastaja ruumikogemusest. Tekkinud on n.-. hbriidne ruum justkui interjr, aga ues, ning eksterjr tavamttes igupoolest puudub.

Selline vaba ja popilik arusaam ekspositsioonist ning mastaapse betoonist rajatise radikaalne arhitektuurne vorm ei vasta ilmselt tavaootusele, kuidas tnapeva arhitektuur peaks maastikku sulanduma. Ometi on just selles objekti intriig ja tugevus ka maastiku seisukohast. Jrsk pindalikumine, selge ja terav piir tehisliku ja loodusliku vahel thendab siin paradoksaalselt vhimat sekkumist ja ausaimat taktikat. Eemalt vaates jvad vlialad pilgule peaaegu nhtamatuks. Ruumis viibides ollakse aga totaalses keskkonnas, millesse mbritsev puutub ksnes kontseptuaalselt, mitte visuaalselt. Teeruumides esitatud ajalooline Eesti maastik on kirjutatud praeguse sisse ja peale.
Oma kompromissitu, kuid ometi delikaatse olemusega kommenteerib vlialade projekt ka Eesti maakeskkonna levinuimat kuvandit, mis vga heselt rhutab ndisaegsest arengust puutumatut loodust ja primuskultuuri.
Eesti maastiku arhetp on vga oluline piirkondliku ja rahvusliku identiteedi komponent, millest kllap igahel on pris selgepiiriline ettekujutus. Inimeste side maastikega on vga emotsionaalne. See phineb hevrra nii keskkondade nhtaval ja tajutaval kljel kui ka maastikesse ktketud narratiividel ja smboolsel tasandil.
Maanteemuuseumi uued vlialad teadvustavad ja mitmekesistavad just seda narratiivset poolt. Samavrd kutsub nende arhitektuurne lahendus le vaatama sissejuurdunud dualistlikku Eesti maastikukuvandit, nidates infrastruktuuri ja maastiku pimumise paratamatust tnapeval ning vastandite delikaatse, teineteist tiendava koosolu vimalikkust.

Ingrid Ruudi (1978) on arhitektuuriajaloolane ja kuraator. Teemavaldkondadeks 20. sajandi ja ndisaegne arhitektuur ning kunst avalikus ruumis. Alates 2004 toimetanud ajakirja Ehituskunst, kureerinud 2008. aasta Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooni Gaasitoru, kirjutanud jooksvat arhitektuurikriitikat, valmistab ette Tallinna kultuuripealinna aastal peetavat linnainstallatsioonide festivali LIFT11.



Ingrid Ruudi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012