Eesti Looduse fotov�istlus
2010/8



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Putukad EL 2010/8
Müüriherilane, korstnapitsi ehitusmeister

Olen märganud väikeste kõverate torude teket juunikuise Vooremaa saviseguse pinnasega nõlvadel. Lähemal vaatlusel silmasin mitut herilaselaadset putukat, kes aeg-ajalt nende eripärase peenspiraalse arhitektuuriga eendite juures askeldasid. Vaatluseks sobivaim aeg oli päikeseline kuiv keskpäev, kui tegutseti kõige aktiivsemalt.

Liigi kindlakstegemisel oligi abiks ehitiste omamoodi kuju, mida määrajas oli kirjeldatud kui kõverdunud korstnat. Selgus, et sellise pesa sissepääsu meisterdab müüriherilane Odynerus spinipes saviherilaste (Eumeninae) alamsugukonnast. Michael Chinery koostatud „Euroopa putukad” ei andnud eestikeelset nimetust, kuna liik on ilmselt väike ja väheoluline. Oma vaatluste käigus ristisin mutuka „londimeistriks”, sest tema ehitised meeutasid kujult lonti. Müüriherilased on üksikelulised ja neid võib Eestis kohata maist septembrini.

Kuju ja värvus. Esmakohtumisel arvasin, et tegu on mõne laialt levinud ühisherilase väiksema isendiga, kuid eksisin. Küll on saviherilased ühisherilastega lähisugulased ning neil leidub sarnaseid iseloomulikke tunnusjooni. Ühine on näiteks tiibade pikisuunas kokkuvoltimine puhkeasendis ja tiivakettude ulatumine eesseljani. Samuti on mõlemad liigid enamjaolt musta-kollasekirjud, mille poolest herilased ongi tuntud üldsusele.
Minu vaatlused on andnud Odynerus spinipes’e kehapikkuseks 11–13 mm, ühisherilased on veidi kogukamad. Müüriherilane erineb ühisherilastest ka kehakujult: saledam, rindmiku ja tagakeha ühendus kitsam, üsna siledal kesksäärel märgatav üks kannus, ühisherilastel seevastu kaks kannust. „Londimeistrit” võib välimuselt segi ajada hoopis tema suguvenna Eumenes coarctatus’ega, kes elab nõmmedel ning teeb väikese tünnikese kujulisi n.-ö. pudelpesi (# 2), ja kaevurherilaste hulka kuuluva Cerceris arenaria’ga (# 3). Viimasega jagab müüriherilane suurelt osalt ka elupaiku.

Ettevalmistus järglaste saamiseks. Müüriherilane valib pesapaigaks tavaliselt savised järsakud või savi ja õle segust valmistatud majade seinad. Vooremaal vaatlesin „londimeistri” tegutsemist kerge kaldega savikas-liivasel kõvakstallatud pinnasel, kuhu ta uuristas ringikujulisi auke. Tähelepanuväärseks muutus herilase tegevus teisel kaevamispäeval, mil võis jälgida pesatoru ehitust uru jätkuks. Pesa süvendamisel toruke kasvas. Emaherilane tassis maa seest välja ikka uusi savitükikesi ja niisutas neid süljega, pikendades nii oma ehitist. Algul kõrgus toruke peaaegu püstiselt, hiljem kõverdus maa suunas. Vaadeldud torude pikkus oli üks-kaks sentimeetrit.
Nagu voltherilaste sugukonnas kombeks, muneb müüriherilane pessa veel enne, kui toob vastsetele toitu – teisi putukaid. Emane riputab munad kambrikeste lakke, kambreid on urus mitu. Saviherilased, nagu paljud kaevurherilasedki, kannavad urgu järglastele toiduks astlamürgiga liikumatuks muudetud ehk paralüüsitud saaklooma. Tavaliselt on selleks väikeste putukate vastsed: mardikatest kärsaklaste ja tooneseplaste tõugud; liblikatest mähkurlaste, leediklaste ja punnpeade röövikud (# 5). Täiskasvanud müüriherilased ise aga toituvad õienektarist.
Panin tähele, et saaki varuti suure kiirusega: „londimeister” suutis seitsme minuti jooksul pesaavause juurde kanda kuus punnpea röövikut! Ajal, kui munast väljunud vastne hakkab toituma, suleb herilane pesa tihedalt saviga, kasutades tõenäoliselt toru materjali. Minu vaatluste järgi närivad noored herilased ennast maa seest välja 44–46 päeva pärast uru sulgemist. Võib oletada, et liik pesitseb Eestis suve jooksul kahe põlvkonnana.

Kutsumata külalised. Arvasin, et selline uhke torupesaehitis on kui kindlus, mida keegi naljalt külastada ei julge. Eksisin. Palju kordi käisid külas kuldherilased liigist Chrysis viridula (# 6), kelle huviks kirjanduse andmetel on muneda „londimeistri” pesakambrisse. Nimelt muneb selle kuldherilase emane müüriherilase vastsetesse, kui need on juba nukkumiseks valmis. Mis aga juhtub, kui sissetungijale satub peale pesa tõeline omanik? Kuldherilasel on selle vastu kaval võte: kuna pesaurus on pime, ei märka „londimeister”, kellega täpselt tegu. Kuldherilane tõmbab ennast kerra ning saviherilane tassib sissetungija lihtsalt välja arvates, et see on praht. Nii pääseb kuldherilane karistuseta.
Märkasin ka, et müüriherilase poolik „korsten” meelitas kohale ühe teise saviherilase liigi, Cerceris arenaria, ent külastuse eesmärk ei selgunud.

Pildistamisel kasutasin 180 mm makroobjektiivi, mis võimaldas putuka tegutsemist jäädvustada kaugemalt. Märkasin, et väike herilane oli pelglik maas lamava kogu suhtes, ning kui vähegi võimalik, võttis nõuks läheneda pesale kaugema nurga alt.
Kokku olen müüriherilast jälginud kahel suvel ning mõlemad aastad on olnud väga meeldejäävad. Soovin, et ka teised looduses liikujad saaksid tunda rõõmu nende tegelaste märkamisest, et külmal talvepäeval oleks, mida meenutada.

Aitäh entomoloogidele Jaan Luigile ja Villu Soonele asjalike nõuannete eest artikli koostamisel!

1. Chinery, Michael 2005. Euroopa putukad. Eesti Entsüklopeediakirjastus.
2. McGavin, George C. 2005. Putukad ja ämblikud. Varrak.
3. Zenkevitð, Lev (koost.) 1984. Loomade elu. Selgrootud III. Valgus, Tallinn.
4. Tartes, Urmas 2002. Elu kiriku alusmüüril. – Õhtuleht, 29.06.; www.ohtuleht.ee/ilm/artikkel/124742

Meelis Kalevi (1990) huvialad on bioloogia ja fotograafia. Meeldib pildistada looduse vorme ja kodumaist maastikku.


----------------------------------------------

„Londimeistri” koht putukate süsteemis:

Selts: kiletiivalised (Hymenoptera; siia kuuluvad peale herilaste ka sipelgad, mesilased jt.)
Sugukond: voltherilased (Vespidae; siia kuuluvad näiteks ka kõik ühiselulised ehk ühisherilased)
Alamsugukond: saviherilased (Eumeninae; peetakse ka omaette sugukonnaks Eumenidae; iseloomulik on pisikeste savist vms. majade meisterdamine, vastandina nt. liiva- ja kaevurherilastele, kes kaevavad lihtsalt maasse uru, või ühisherilastele, kes ehitavad pesa paberist)
Perekond: müüriherilane (Odynerus; Eestis 3 liiki)
Liik: Odynerus spinipes
-------------------------------------------------------------


-----------------------------------------------

Tee ise müüriherilase pesakast:

* kast mõõtmetega 40 x 30 x 14cm. Laua laius 2 cm
* anum (10 liitrit)
* pool anumat savi
* pool anumat vett
* kaks peotäit õlgi
* peotäis saepuru

Tükelda savi. Soovitatav on looduslik savimass: poes müüdavad ehitus- ja voolimissavi kuivavad liiga kõvaks ja neis võib leiduda sünteetilisi lisandeid. Täida anum veega. Sega ja lase seista kaks-kolm nädalat. Segama peaks peaaegu iga päev, et mass saaks ühtlane. Seejärel lisa savile õlgi ja peotäis saepuru, poorsuse suurendamiseks võib puistata segusse mõne peotäie liiva ja kruusa. Savi-õlesegu vala puust vormi, lase kuivada õues varjulises kohas. Segunenud mass peab kuivama kõvaks, mis võtab kaks kuni kolm kuud. Kast riputa hoone seina päikesepoolsele küljele (müüriherilane eelistab päikeselist pesapaika, mis võimaldab torukestel kiiremini kuivada), umbes poole meetri kõrgusele maapinnast.

Eksperimendi korras panin tänavu suvel säärase kuivanud savimassi herilaste territooriumile, kuid liiga hilja (juulikuus): „londimeistrite” tegevusjälgi ei olnud märgata.

-------------------------------------------

Toimetusele laekusid ühtaegu alltoodud lugejakiri ja siinne artikkel. Neid kokku viies selgub, et hr. Aasa fotole püütud olend ei ole mitte urgude ehitaja ega täieõiguslik asukas müüriherilane, vaid hoopis soovimatu kontvõõras kuldherilane, kes urumeistri kätetööd ja järglaskonda jultunult ära kasutab.

Tundmatu tiivuline

2008. aasta 23. juuni päikesepaistelisel päeval olin külas doktor Taavi Pae maamajas Maaritsa lähedal.
Tema maaresidents on Lõuna-Eestile iseloomulik rehielamu, mille rehealuse müürid on vormitud savist.
Sinna savimüüridesse oli pildistamise ajaks elama kolinud tiivuline putukas, keda ei peremees ega ka pildistaja polnud varem näinud. Ei tea, kellega on tegu ja millega ta ennast elatab?

ANTO AASA



Meelis Kalev
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012