Kevadel pilke püüdev ja silmailu pakkuv toomingas on etendanud tähtsat osa meie rahva tervise parandamisel. Nii mõnigi ravivõte oli meie kultuurile ainuomane, ent on kirjanduse mõjul nüüdseks muutunud või kadunud.

Eesti varasema pärimuse järgi võib öelda, et puid ja põõsaid tarvitati rahvameditsiinis rohkem kui rohttaimi. Mõistagi, oma suuruse tõttu on nad paremini hoomatavad ja nende kasutusalagi laiem: neist saab valmistada tarbeesemeid, kasutada kütteks, ehitusmaterjalina jne. Tavaliselt polnud puudel ja põõsastel ka omavahel kattuvaid nimetusi: välja olid kujunenud kogu maad hõlmavad ühesuguse tüvega nimetused.
Eesti murretes on toomingat (Prunus padus L.) enamasti nimetatud noomeni toom, tuum (marja tuum) järgi. Sama sõnatüvi on valdav ka vadja keeles: toomi, toomikas, toomikka, toomikkaad, toomipuu, toomippuu ja isuri keeles tuumipuu, tuumimarjapuu, tuomed. Põhja-Eesti rannakülades levinud tuom kattub toominga soomekeelse nimetusega. Ka toomepuu soomekeelsete murdenimetuste alus on sama tüvi: metsätuomi, tomi, tuami, tuom, tuomen-cuckaiset, tuomi, tuomikka ja tuomipuu. Järelikult kasutasid meie ühised eellased toomingat rohkesti, sest tal oli välja kujunenud kindel nimekuju.
Siinne artikkel põhineb eesti taimravipärimust koondaval andmebaasil HERBA [4]. Valimisse ei ole võetud väljaspool Eestit asuvate eestlaste asualasid, sest need vajaksid eraldi põhjalikumat analüüsi. HERBA-sse on koondatud 130 aasta jooksul kogutud pärimusteated.

Eesti taimravile on iseloomulik regionaalsus: mõningaid liike kasutatakse ühes piirkonnas rohkem kui teisi ja vastupidi. Toominga puhul võib eristada üht suurt kasutuspiirkonda – ajalooline Setumaa, kust on üles kirjutatud 42 vastavasisulist teadet. Kuid arvestades, et pärast Teist maailmasõda Venemaa-poolsel alal pärimust ei kogutud, võis tegelik tarvitus olla suurem. Ka igapäevaelus pruugiti seal toomingat rohkem, näiteks on teada, et Setumaal lisati kurkidele soolamisel toominga lehti. Kihelkonniti on toominga kui ravimtaime kasutuse kohta tulnud teateid veel Kuusalust (14), Jõhvist (13), Lüganuselt, Põltsamaalt, Rakverest, Tartu-Maarjast (6), Harglast, Raplast ja Simunast (5). Kokku on seda laadi tarvitus dokumenteeritud 60 kihelkonnas, kuid enamasti on üles tähendatud vaid üks juhtum. Gustav Vilbaste tähelepanekute järgi kasutati toomingat riide värvimiseks samas üle Eesti üsna ebaühtlaselt ning selle kohta on laekunud vaid üksikuid teateid.

Koor. Arhiivimaterjalide põhjal on läbi aegade Eesti rahvameditsiinis enim pruugitud toominga koort: selle kohta on HERBA-s 113 teadet. Kuigi kirjanduses soovitati toominga koort koguda kevadel mähja ajal noortelt okstelt koore sisemiselt poolelt ja puidult kraapides, pole pärimuse järgi ajapiiranguid arvestatud: koort koguti siis, kui parasjagu vaja oli. Koore kaabet kasutati toorelt kompressiks, koort tervikuna teeks ja pesemiseks.
Enim tarvitati toominga koort kõhuhaiguste (kõhuvalu, seestvalu, kõhulahtisus (sh. koolera, seedehäired, kõhutõbi ja venitus) ja nahahaiguste (peamiselt roos, sammaspoolik ehk psoriaas ja nahalööbed) raviks. Koorekaapega leevendati ka kurgu-ja hambavalu ning köha (ka tiisikust).
Simunas on hambavalu korral võetud appi ennekõike selle puu koor, aga on ka toomingaoksaga hammast torgitud. Setumaal ja Tartumaal pandi paisetele toorest koorekaabet, koorekaape hautist nii lisanditeta kui ka meega segatuna. Raplas ja Tõstamaal on toominga koorega arstitud isegi villi (veremürgituse ja muhkkatku sümptom). Põltsamaal ja Kursis on koorekaabet kasutatud lastehaiguste, peamiselt riisi – nabapiirkonna valude puhul. Setumaal pandi koorekaabet valutavale kohale ihul ja ka pea peale. Harju-Jaanis tehti jooksva (reuma) korral toomingakoore vanne. Kokku kajastab folkloor 35 rahvaliku haiguse või sümptomi ravi toomingakoorega, kuid enamasti piirduvad need teated ühe kuni viie tekstiga.

Segadus paakspuuga. Etnograaf Ants Viirese selgitusel hakati toominga koort ekslikult kõhukinnisuse vastu kasutama Laiusel ja Räpinas tõlkeraamatute „Lühhike õpetus” ja „Kodutohter” mõjul [6]. Originaalides soovitati kõhukinnisuse puhuks paakspuud, mille saksakeelne nimetus Faulbaum tõlgiti eestikeelsetes väljaannetes tomikaks või toomingaks. Tasub mainida, et Kreutzwaldi raamatu „Kodutohter” viies trükk ilmus muutmata kujul 2001. aastal.
19. sajandil anti välja veel teisigi eksitavaid raamatuid, näiteks õpetaja Johannes Jaanuse 1893. aastal avaldatud „Rahwa tohter”. Juba Eesti esimene pomoloog Jaan Spuhl-Rotalia pööras 1897. aastal oma esimeses eestikeelses marja- ja puuviljaõpetuse käsiraamatus tähelepanu sellele ohtlikule eksitusele. Toominga koorele kui kõhukinnisuse ravimile on viiteid Raplast (1930), Räpinast (1937), Laiuselt (1937) ja Viljandist (1934) kogutud pärimusteadetes. Sealjuures pärinevad kaks ülestähendust toomingakoore tee tarvituse kohta Laiusel ja Räpinas 1937. aastast, mil ilmus juba neljas tõlkeraamatute põhjal koostatud ravimtaimeraamat „Tervistavad kodumaa taimed: Dinand’i, Kneipp’i, Komarov´’i, Künze’i, Pashkevitz’i j.t. järele”. Selle koostaja Reinhord Vinkler soovitab toomingakoore teed kõhukinnisuse puhul. Alles raamatu viiendas trükis see eksitav teave puudub, sest toomingas on raamatust üldse välja jäetud.
Kuni 1921. aastani kogutud pärimustekstides on kõhuhaiguste korral tarvitatud valu leevendamiseks üks kord toomingaõisi, -marju ja -koort ning üks kord -marju kõhulahtisuse vastu. Sellest võib järeldada, et eelnimetatud 18.−19. sajandil väärtõlgitud raamatud polnud ekslike kasutusjuhtumitega seotud, sest pärimuses antakse edasi eelkõige positiivseid ravikogemusi: kui taim ei toiminud, siis seda teistele ei soovitatud [2]. Kõhukinnisuse ravi kõhukinnistiga ei andnud loomulikult tulemusi ja seda edasi ei räägitud.
Paakspuu koor on nii pärimuses kui ka kirjanduses väga tuntud arstim nahahaiguste vastu, kuid ainukesena õpetas Peter Ernst Wilde oma ajakirjas teda toominga nime all kärnade vastu kasutama (lisaks kõhukinnisusele ja veetõvele) [8]. See võis olla ajend, mille tõttu hakati rahvameditsiinis hiljem pruukima toomingat nahahaiguste korral. Proviisor Rudolf Wallneri „Eesti rahvarohtude sõnastiku” järgi juhtus eksitusi ka apteekides: toominga koore ja marjade asemel müüdi mõnikord hoopis paakspuu droogi.
Simunas arvati, et halli mehena paadis või halli joana ringi liikunud katk kardab „metsiku toominga” lõhna. Kirjelduse põhjal võib järeldada, et katku nime all ei mõeldud nn. musta surma, vaid halltõbe (malaaria). Pärimuse kohaselt on seda haigust väga sageli tõrjutud halvalõhnaliste ainetega. Puudest on sel otstarbel loodetud abi aga hoopis ebameeldiva lõhnaga paakspuult, mitte toomingalt, mida ilmselt ka antud tekstis „metsikuks toomingaks” kutsuti. Toominga iseloomuliku lõhna tõttu on aga just Saksamaal käinud nõiad, draakonid ja teised paharetid, kuid ka head vaimud, temast kaarega mööda.

Toomingakoore kasutamine kõhuhaiguste raviks jõudis pärimusse väga ohtralt 1930. aastatel. Seda võiski eeldada, sest alates 1920. aastatest kuni nõukogude korra kehtestamiseni anti üha hoogsamalt välja ravimtaimeraamatuid, kus muu hulgas soovitati ravida kõhuhaigusi toomingakoorega. Silma paistavad kaks erandlikku autorit: meditsiinitudeng Jaan Lääts raamatuga „Kodumaa ravimtaimed” ja proviisor Julius Tõll trükisega „Saaremaal ja Abruka saarel kasvavad arstirohutaimed”. Mõlemad autorid täiendasid oma raamatuid andmetega rahvameditsiinivõtete kohta, mida Lääts kogus Põltsamaa ümbrusest ja Tõll Saaremaalt.
Ühtlasi on mõlema autori teatel toomingakoort pruugitud veel krampliku köha, kopsuhaiguse ja kopsuveetõve vastu, higistamaajava ning kusehulka suurendava vahendina ja silmade ravimina. Tõll lisab, et rahvarohuna kasutatakse toomingakoort külmatõve (malaaria) vastu, kuid pärimusest leiame vaid kaudseid viiteid oletatavale kasutusele Palamuselt (1915) ja eelmainitud Simuna näite.
Pärimustekstide järgi pole koorega ravitud kopsuveetõbe ja silmi. Koore tarvitusest neeruhaiguste korral (kusehulga suurenemine) on teatatud vaid Jõhvist 1929. aastal saadetud tekstis. Haigeid silmi on 1966. aastal Lüganuselt kogutud teate kohaselt ravitud hoopis hautatud toomingaõitega. Seega kajastasid ka nende raamatute täiendused väikest osa rahvameditsiinist.

Toomingamarju on mainitud kokku 77 teates, millest 19 on ühekordne saadetis 1930. aastal Värska algkooli õpilastelt. Enamasti (60 juhul) on marjadega püütud peletada kõhutõbesid. Huvitav on asjaolu, et marju on kõhuvaevuste korral pruugitud ligi kolm korda sagedamini kui koort, kuigi varasemates trükistes ei õhutatud marju kasutama. Kõhuhädade korral tarvitati marju peamiselt koos kividega, mida tänapäeval ei soovitata süüa neis leiduva mürgise sinihappe tõttu. Marju söödi nii toorelt kui ka kuivatatult, tehti ka teed ja viinatõmmist. Viinatõmmist hakati tegema alates 1930. aastatest.
Olulisel kohal olid marjad köha (ka tiisikuse) leevendajana. Võnnus, Tartu-Maarjas ja Rõngus kasutati toomingamarja tuumi, nn. kive, kivihaiguse (pole täpsustatud, kas sapi-, neerukivide vms.) raviks, ka songa korral on Kosel söödud marju koos kividega.
Ants Viires märgib, et kõhulahtisuse korral marju peaaegu ei kasutatud [6]. See kehtib varasema pärimuse kohta (Viirese raamatu esmatrükk ilmus 1975), aga rahva hilisemat käitumist on mõjutanud väga populaarne raamat „Eesti NSV ravimtaimed”, milles kuni viienda trükini [5] on propageeritud ainult marjade tarvitust. Selle mõjul on hakatud kõhulahtisuse korral ühtviisi pruukima nii marju kui ka koort.
Kokku on toomingamarju kasutatud 17 rahvaliku haiguse ja sümptomi raviks.
Üks toominga kasutusala oli koduparasiitide tõrje. Sellekohaseid teateid leiab Osvald Pogeni teosest „Meie marjad”: toomingaõitega „suitsutati” vanasti Uuralis tubasid, et hävitada ja peletada putukaid. Hendrik Relve on raamatus „Puude juurde” sedastanud, et toomingaokste suitsuga püüti toast ära ajada sääski ja kärbseid – selle jaoks asetati lauale tass toomingakoore leotisega; toomingalehtedega peletati ka hiiri. HERBA-s on vaid üks märge, mille järgi tõrjuti toomingaga koduparasiite: toominga luujahu on „kirpudele ja täidele suretav”. See teade pärineb 1892. aastast Suure-Jaanist.

Toomingaõisi on läbi aegade mainitud 15 teates. Enamjaolt on nii loodetud saada abi kõhuhaiguste vastu (kolm teadet). Kopsupõletiku korral on Väike-Maarjas joodud õieteed, aga Lääne-Nigulas on samal otstarbel keedetud kuivatatud või tooreid õisi piimas. Kihelkonnas on toompuu, õunapuu ja türnpuu õied ära keedetud ja pestud seda kohta, kus haigus sees on, nn. hingetut kohta.
Kuigi kirjanduses väidetakse, et toomingaõie lõhn tekitab peauimasust, on Setumaal kasutatud pannil küpsetatud õitest levivat lõhna ja Toris õieteed just peavalu raviks. Ühtekokku on toomingaõied võetud appi kümne rahvaliku haiguse ja sümptomi korral.

Lehtedega ravimist on mainitud varasemates tekstides vaid ühel korral. Tori kihelkonnast 19. sajandil kogutud teates on öeldud, et lehti pandi paise peale ning koguti sel otstarbel ka talviseks tagavaraks.
Kuigi mitmes Eestis välja antud raamatus on märgitud, et toomingalehtedest ja -õitest valmistatud tee on tuntud palavikuvastase vahendina, ei saa seda pärimustekstide põhjal kinnitada. Ei ole õnnestunud kindlaks teha, et lehti on kasutatud palaviku vastu; laiemalt külmetuse korral on õieteed aga pruugitud vaid kahel korral: Jõhvis (1929, samas teates soovitatakse ka marjateed) ja Setumaal (1930). Setumaal joodi külmetuse korral ka marjaviina, kuigi toominga marjadega maitsestatud viin oli levinud hoopis Setumaast väga kaugel, Põhjamaade rahvaste hulgas.

Toomingaoksi on tarvitatud tuulerõugete ravivihtlemisel. Viht tehti kahtteistkümmend liiki puude okstest. Toomingakasve lisati ka haavarohule, mille keedus sisaldas üheksat liiki puuoksi. Enamasti on pärimustekstides maagiliste arvudega seotud raviviisides jäetud lehtpuude liik märkimata. Seega võidi toomingat neil puhkudel rohkem kasutada.
Lõpetuseks tasub mainida, et toomingat tarvitati ravimtaimena ainult Fennoskandias. Küll aga on Suurbritanniast teada üks teade kariloomade ravimise kohta [1]. Toominga koort kasutati ravimiks ilmselt varem kui marju. Sellele viitab asjaolu, et 17. sajandil Volga jõe äärde rännanud karjalased (praegusajal on seda rahvakildu seal jäänud alla saja) kasutasid veel 1971. aastal rahvameditsiinis toominga (ĉeŕohm) koore keeduvett kõhulahtisuse raviks [3].

Autor tänab Mall Hiiemäed artikli idee eest ja Renata Sõukandit, kes aitas kaasa artikli valmimisele.


1. Allen, E. David ja Hatfield, Gabrielle 2004. Medicinal Plants in Folk Tradition. An Ethnobotany of Britain and Ireland. Timber Press, Portland.
2. Kalle, Raivo; Sõukand, Renata 2010. Sissevaade eestlaste ravimtaimede tundmise mitmekesisusse. – Mäetagused (hüperajakiri) 45: 77–94.
3. Raud (Norvik), Piret 1982. Haigused ja arstimine kõige lõunapoolsematel karjalastel. – Kodumurre 15. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, Tallinn: 32–37.
4. Sõukand, Renata; Kalle, Raivo (koostajad) 2008. HERBA: Historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. EKM teaduskirjastus, Tartu: http://herba.folklore.ee
5. Tammeorg, Johannes; Kook, Oskar; Vilbaste, Gustav 1984. Eesti NSV ravimtaimed. 5., täiendatud ja parandatud trükk. Tallinn.
6. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Tartu.
7. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused = Nomina vernacula plantarum Estoniae. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 20, Tallinn.
8. Wilde, Peter Ernst 1767. Lühhike öppetus mis sees monned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb tähhele panna igga haigusse jures 15: 53–56.


Raivo Kalle (1976) töötab Eesti kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonnas projekti „Herba” kallal.