Eesti Looduse fotov�istlus
2010/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2010/9
Ja kui kski rohi ei aita, siis keeta toomingamarju ja juua (Ambla)

Kevadel pilke pdev ja silmailu pakkuv toomingas on etendanud thtsat osa meie rahva tervise parandamisel. Nii mnigi ravivte oli meie kultuurile ainuomane, ent on kirjanduse mjul ndseks muutunud vi kadunud.

Eesti varasema primuse jrgi vib elda, et puid ja psaid tarvitati rahvameditsiinis rohkem kui rohttaimi. Mistagi, oma suuruse tttu on nad paremini hoomatavad ja nende kasutusalagi laiem: neist saab valmistada tarbeesemeid, kasutada ktteks, ehitusmaterjalina jne. Tavaliselt polnud puudel ja psastel ka omavahel kattuvaid nimetusi: vlja olid kujunenud kogu maad hlmavad hesuguse tvega nimetused.
Eesti murretes on toomingat (Prunus padus L.) enamasti nimetatud noomeni toom, tuum (marja tuum) jrgi. Sama snatvi on valdav ka vadja keeles: toomi, toomikas, toomikka, toomikkaad, toomipuu, toomippuu ja isuri keeles tuumipuu, tuumimarjapuu, tuomed. Phja-Eesti rannaklades levinud tuom kattub toominga soomekeelse nimetusega. Ka toomepuu soomekeelsete murdenimetuste alus on sama tvi: metstuomi, tomi, tuami, tuom, tuomen-cuckaiset, tuomi, tuomikka ja tuomipuu. Jrelikult kasutasid meie hised eellased toomingat rohkesti, sest tal oli vlja kujunenud kindel nimekuju.
Siinne artikkel phineb eesti taimraviprimust koondaval andmebaasil HERBA [4]. Valimisse ei ole vetud vljaspool Eestit asuvate eestlaste asualasid, sest need vajaksid eraldi phjalikumat analsi. HERBA-sse on koondatud 130 aasta jooksul kogutud primusteated.

Eesti taimravile on iseloomulik regionaalsus: mningaid liike kasutatakse hes piirkonnas rohkem kui teisi ja vastupidi. Toominga puhul vib eristada ht suurt kasutuspiirkonda ajalooline Setumaa, kust on les kirjutatud 42 vastavasisulist teadet. Kuid arvestades, et prast Teist maailmasda Venemaa-poolsel alal primust ei kogutud, vis tegelik tarvitus olla suurem. Ka igapevaelus pruugiti seal toomingat rohkem, niteks on teada, et Setumaal lisati kurkidele soolamisel toominga lehti. Kihelkonniti on toominga kui ravimtaime kasutuse kohta tulnud teateid veel Kuusalust (14), Jhvist (13), Lganuselt, Pltsamaalt, Rakverest, Tartu-Maarjast (6), Harglast, Raplast ja Simunast (5). Kokku on seda laadi tarvitus dokumenteeritud 60 kihelkonnas, kuid enamasti on les thendatud vaid ks juhtum. Gustav Vilbaste thelepanekute jrgi kasutati toomingat riide vrvimiseks samas le Eesti sna ebahtlaselt ning selle kohta on laekunud vaid ksikuid teateid.

Koor. Arhiivimaterjalide phjal on lbi aegade Eesti rahvameditsiinis enim pruugitud toominga koort: selle kohta on HERBA-s 113 teadet. Kuigi kirjanduses soovitati toominga koort koguda kevadel mhja ajal noortelt okstelt koore sisemiselt poolelt ja puidult kraapides, pole primuse jrgi ajapiiranguid arvestatud: koort koguti siis, kui parasjagu vaja oli. Koore kaabet kasutati toorelt kompressiks, koort tervikuna teeks ja pesemiseks.
Enim tarvitati toominga koort khuhaiguste (khuvalu, seestvalu, khulahtisus (sh. koolera, seedehired, khutbi ja venitus) ja nahahaiguste (peamiselt roos, sammaspoolik ehk psoriaas ja nahalbed) raviks. Koorekaapega leevendati ka kurgu-ja hambavalu ning kha (ka tiisikust).
Simunas on hambavalu korral vetud appi ennekike selle puu koor, aga on ka toomingaoksaga hammast torgitud. Setumaal ja Tartumaal pandi paisetele toorest koorekaabet, koorekaape hautist nii lisanditeta kui ka meega segatuna. Raplas ja Tstamaal on toominga koorega arstitud isegi villi (veremrgituse ja muhkkatku smptom). Pltsamaal ja Kursis on koorekaabet kasutatud lastehaiguste, peamiselt riisi nabapiirkonna valude puhul. Setumaal pandi koorekaabet valutavale kohale ihul ja ka pea peale. Harju-Jaanis tehti jooksva (reuma) korral toomingakoore vanne. Kokku kajastab folkloor 35 rahvaliku haiguse vi smptomi ravi toomingakoorega, kuid enamasti piirduvad need teated he kuni viie tekstiga.

Segadus paakspuuga. Etnograaf Ants Viirese selgitusel hakati toominga koort ekslikult khukinnisuse vastu kasutama Laiusel ja Rpinas tlkeraamatute Lhhike petus ja Kodutohter mjul [6]. Originaalides soovitati khukinnisuse puhuks paakspuud, mille saksakeelne nimetus Faulbaum tlgiti eestikeelsetes vljaannetes tomikaks vi toomingaks. Tasub mainida, et Kreutzwaldi raamatu Kodutohter viies trkk ilmus muutmata kujul 2001. aastal.
19. sajandil anti vlja veel teisigi eksitavaid raamatuid, niteks petaja Johannes Jaanuse 1893. aastal avaldatud Rahwa tohter. Juba Eesti esimene pomoloog Jaan Spuhl-Rotalia pras 1897. aastal oma esimeses eestikeelses marja- ja puuviljapetuse ksiraamatus thelepanu sellele ohtlikule eksitusele. Toominga koorele kui khukinnisuse ravimile on viiteid Raplast (1930), Rpinast (1937), Laiuselt (1937) ja Viljandist (1934) kogutud primusteadetes. Sealjuures prinevad kaks lesthendust toomingakoore tee tarvituse kohta Laiusel ja Rpinas 1937. aastast, mil ilmus juba neljas tlkeraamatute phjal koostatud ravimtaimeraamat Tervistavad kodumaa taimed: Dinandi, Kneippi, Komarovi, Knzei, Pashkevitzi j.t. jrele. Selle koostaja Reinhord Vinkler soovitab toomingakoore teed khukinnisuse puhul. Alles raamatu viiendas trkis see eksitav teave puudub, sest toomingas on raamatust ldse vlja jetud.
Kuni 1921. aastani kogutud primustekstides on khuhaiguste korral tarvitatud valu leevendamiseks ks kord toomingaisi, -marju ja -koort ning ks kord -marju khulahtisuse vastu. Sellest vib jreldada, et eelnimetatud 18.−19. sajandil vrtlgitud raamatud polnud ekslike kasutusjuhtumitega seotud, sest primuses antakse edasi eelkige positiivseid ravikogemusi: kui taim ei toiminud, siis seda teistele ei soovitatud [2]. Khukinnisuse ravi khukinnistiga ei andnud loomulikult tulemusi ja seda edasi ei rgitud.
Paakspuu koor on nii primuses kui ka kirjanduses vga tuntud arstim nahahaiguste vastu, kuid ainukesena petas Peter Ernst Wilde oma ajakirjas teda toominga nime all krnade vastu kasutama (lisaks khukinnisusele ja veetvele) [8]. See vis olla ajend, mille tttu hakati rahvameditsiinis hiljem pruukima toomingat nahahaiguste korral. Proviisor Rudolf Wallneri Eesti rahvarohtude snastiku jrgi juhtus eksitusi ka apteekides: toominga koore ja marjade asemel mdi mnikord hoopis paakspuu droogi.
Simunas arvati, et halli mehena paadis vi halli joana ringi liikunud katk kardab metsiku toominga lhna. Kirjelduse phjal vib jreldada, et katku nime all ei meldud nn. musta surma, vaid halltbe (malaaria). Primuse kohaselt on seda haigust vga sageli trjutud halvalhnaliste ainetega. Puudest on sel otstarbel loodetud abi aga hoopis ebameeldiva lhnaga paakspuult, mitte toomingalt, mida ilmselt ka antud tekstis metsikuks toomingaks kutsuti. Toominga iseloomuliku lhna tttu on aga just Saksamaal kinud niad, draakonid ja teised paharetid, kuid ka head vaimud, temast kaarega mda.

Toomingakoore kasutamine khuhaiguste raviks judis primusse vga ohtralt 1930. aastatel. Seda viski eeldada, sest alates 1920. aastatest kuni nukogude korra kehtestamiseni anti ha hoogsamalt vlja ravimtaimeraamatuid, kus muu hulgas soovitati ravida khuhaigusi toomingakoorega. Silma paistavad kaks erandlikku autorit: meditsiinitudeng Jaan Lts raamatuga Kodumaa ravimtaimed ja proviisor Julius Tll trkisega Saaremaal ja Abruka saarel kasvavad arstirohutaimed. Mlemad autorid tiendasid oma raamatuid andmetega rahvameditsiinivtete kohta, mida Lts kogus Pltsamaa mbrusest ja Tll Saaremaalt.
htlasi on mlema autori teatel toomingakoort pruugitud veel krampliku kha, kopsuhaiguse ja kopsuveetve vastu, higistamaajava ning kusehulka suurendava vahendina ja silmade ravimina. Tll lisab, et rahvarohuna kasutatakse toomingakoort klmatve (malaaria) vastu, kuid primusest leiame vaid kaudseid viiteid oletatavale kasutusele Palamuselt (1915) ja eelmainitud Simuna nite.
Primustekstide jrgi pole koorega ravitud kopsuveetbe ja silmi. Koore tarvitusest neeruhaiguste korral (kusehulga suurenemine) on teatatud vaid Jhvist 1929. aastal saadetud tekstis. Haigeid silmi on 1966. aastal Lganuselt kogutud teate kohaselt ravitud hoopis hautatud toomingaitega. Seega kajastasid ka nende raamatute tiendused vikest osa rahvameditsiinist.

Toomingamarju on mainitud kokku 77 teates, millest 19 on hekordne saadetis 1930. aastal Vrska algkooli pilastelt. Enamasti (60 juhul) on marjadega ptud peletada khutbesid. Huvitav on asjaolu, et marju on khuvaevuste korral pruugitud ligi kolm korda sagedamini kui koort, kuigi varasemates trkistes ei hutatud marju kasutama. Khuhdade korral tarvitati marju peamiselt koos kividega, mida tnapeval ei soovitata sa neis leiduva mrgise sinihappe tttu. Marju sdi nii toorelt kui ka kuivatatult, tehti ka teed ja viinatmmist. Viinatmmist hakati tegema alates 1930. aastatest.
Olulisel kohal olid marjad kha (ka tiisikuse) leevendajana. Vnnus, Tartu-Maarjas ja Rngus kasutati toomingamarja tuumi, nn. kive, kivihaiguse (pole tpsustatud, kas sapi-, neerukivide vms.) raviks, ka songa korral on Kosel sdud marju koos kividega.
Ants Viires mrgib, et khulahtisuse korral marju peaaegu ei kasutatud [6]. See kehtib varasema primuse kohta (Viirese raamatu esmatrkk ilmus 1975), aga rahva hilisemat kitumist on mjutanud vga populaarne raamat Eesti NSV ravimtaimed, milles kuni viienda trkini [5] on propageeritud ainult marjade tarvitust. Selle mjul on hakatud khulahtisuse korral htviisi pruukima nii marju kui ka koort.
Kokku on toomingamarju kasutatud 17 rahvaliku haiguse ja smptomi raviks.
ks toominga kasutusala oli koduparasiitide trje. Sellekohaseid teateid leiab Osvald Pogeni teosest Meie marjad: toomingaitega suitsutati vanasti Uuralis tubasid, et hvitada ja peletada putukaid. Hendrik Relve on raamatus Puude juurde sedastanud, et toomingaokste suitsuga pti toast ra ajada sski ja krbseid selle jaoks asetati lauale tass toomingakoore leotisega; toomingalehtedega peletati ka hiiri. HERBA-s on vaid ks mrge, mille jrgi trjuti toomingaga koduparasiite: toominga luujahu on kirpudele ja tidele suretav. See teade prineb 1892. aastast Suure-Jaanist.

Toomingaisi on lbi aegade mainitud 15 teates. Enamjaolt on nii loodetud saada abi khuhaiguste vastu (kolm teadet). Kopsupletiku korral on Vike-Maarjas joodud ieteed, aga Lne-Nigulas on samal otstarbel keedetud kuivatatud vi tooreid isi piimas. Kihelkonnas on toompuu, unapuu ja trnpuu ied ra keedetud ja pestud seda kohta, kus haigus sees on, nn. hingetut kohta.
Kuigi kirjanduses videtakse, et toomingaie lhn tekitab peauimasust, on Setumaal kasutatud pannil kpsetatud itest levivat lhna ja Toris ieteed just peavalu raviks. htekokku on toomingaied vetud appi kmne rahvaliku haiguse ja smptomi korral.

Lehtedega ravimist on mainitud varasemates tekstides vaid hel korral. Tori kihelkonnast 19. sajandil kogutud teates on eldud, et lehti pandi paise peale ning koguti sel otstarbel ka talviseks tagavaraks.
Kuigi mitmes Eestis vlja antud raamatus on mrgitud, et toomingalehtedest ja -itest valmistatud tee on tuntud palavikuvastase vahendina, ei saa seda primustekstide phjal kinnitada. Ei ole nnestunud kindlaks teha, et lehti on kasutatud palaviku vastu; laiemalt klmetuse korral on ieteed aga pruugitud vaid kahel korral: Jhvis (1929, samas teates soovitatakse ka marjateed) ja Setumaal (1930). Setumaal joodi klmetuse korral ka marjaviina, kuigi toominga marjadega maitsestatud viin oli levinud hoopis Setumaast vga kaugel, Phjamaade rahvaste hulgas.

Toomingaoksi on tarvitatud tuulerugete ravivihtlemisel. Viht tehti kahtteistkmmend liiki puude okstest. Toomingakasve lisati ka haavarohule, mille keedus sisaldas heksat liiki puuoksi. Enamasti on primustekstides maagiliste arvudega seotud raviviisides jetud lehtpuude liik mrkimata. Seega vidi toomingat neil puhkudel rohkem kasutada.
Lpetuseks tasub mainida, et toomingat tarvitati ravimtaimena ainult Fennoskandias. Kll aga on Suurbritanniast teada ks teade kariloomade ravimise kohta [1]. Toominga koort kasutati ravimiks ilmselt varem kui marju. Sellele viitab asjaolu, et 17. sajandil Volga je rde rnnanud karjalased (praegusajal on seda rahvakildu seal jnud alla saja) kasutasid veel 1971. aastal rahvameditsiinis toominga (ĉeŕohm) koore keeduvett khulahtisuse raviks [3].

Autor tnab Mall Hiiemed artikli idee eest ja Renata Sukandit, kes aitas kaasa artikli valmimisele.


1. Allen, E. David ja Hatfield, Gabrielle 2004. Medicinal Plants in Folk Tradition. An Ethnobotany of Britain and Ireland. Timber Press, Portland.
2. Kalle, Raivo; Sukand, Renata 2010. Sissevaade eestlaste ravimtaimede tundmise mitmekesisusse. Metagused (hperajakiri) 45: 7794.
3. Raud (Norvik), Piret 1982. Haigused ja arstimine kige lunapoolsematel karjalastel. Kodumurre 15. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Emakeele Selts, Tallinn: 3237.
4. Sukand, Renata; Kalle, Raivo (koostajad) 2008. HERBA: Historistlik Eesti rahvameditsiini botaaniline andmebaas. EKM teaduskirjastus, Tartu: http://herba.folklore.ee
5. Tammeorg, Johannes; Kook, Oskar; Vilbaste, Gustav 1984. Eesti NSV ravimtaimed. 5., tiendatud ja parandatud trkk. Tallinn.
6. Viires, Ants 2000. Puud ja inimesed. Tartu.
7. Vilbaste, Gustav 1993. Eesti taimenimetused = Nomina vernacula plantarum Estoniae. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 20, Tallinn.
8. Wilde, Peter Ernst 1767. Lhhike ppetus mis sees monned head rohhud teda antakse, ni hsti innimeste kui ka weiste haigusse ning wiggaduste wasto, et se kellel tarwis on, woib moista, kuida temma peab nou otsima ning mis tulleb thhele panna igga haigusse jures 15: 5356.


Raivo Kalle (1976) ttab Eesti kirjandusmuuseumi folkloristikaosakonnas projekti Herba kallal.



Raivo Kalle
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012