MINU HORVAATIA. SIGRID SUU-PEICA. TOIMETANUD HELEN ALUMÄE. PETRONE PRINT, 2010. 256 LK. + 16 LK. FOTOLISA

Petrone Prindi viljaka „Minu” sarja raamatute seast on äsja ilmunud „Minu Horvaatia” vast kõige enam loodusraamat. See räägib sellest, kuidas loodushuviline eesti tüdruk Sigrid tegi teoks oma unistuse ja läks Horvaatiasse pooleks aastaks vabatahtlikuks. Juhuse tõttu sattus ta Aadria mere põhjaosas asuvale Cresi saarele, mis on ühtlasi hävimisohus kaeluskotkaste kodu. Just nende kotkaste, aga ka lammaste, eeslite, koerte, kasside, kilpkonnade, skorpionide ja paljude teiste loomade ning omapäraste inimeste seltsis hakkasid nüüd tema päevad mööduma. Pikka aega oli ta ainus vabatahtlik sel niigi väheasustatud saarel.
Horvaatia ülevat loodust on raamatus muidugi palju, ent siit ei puudu ka killud Horvaatia kultuurist, näiteks käis autor korjamas oliive ja hullumeelsel Rijeka karnevalil, sattus merehätta ning rääkis oma sõprade ja tuttavatega sõjakoledustest. Lõpuks aga arenesid asjad sedamoodi, et pärast vabatahtlikuaega metsikus looduses elas ta terve aasta Cresi pealinnakeses, otse hurmava Aadria mere kaldal.

LILLED ANUMAS JA AMPLIS. KONTEINERHALJASTUSE PÕHITÕED.
RETI RANDOJA-MUTS. TOIMETANUD ANU JÕESAAR. AS AJAKIRJADE KIRJASTUS, 2010. 94 LK.

Aiandusõpetajast autor õpetab koostama hoonega sobivat ja lopsaka taimestusega taimekonteinerit. Konteinerhaljastus on praegu moes ning konteiner ei tähenda kindlasti ainult savipotti või lihtsat rõdukasti, vaid ulatub kivist ja klaaskiust modernsetest anumatest vanade võipüttide ja auku läinud kirsadeni. Raamat toob lugejani konteinertaimestaja põhitõed: istutamine, hooldustööd ja konteinerhaljastuse kujundamine. Teooriasse toob teretulnud vaheldust nn. praktiline osa, kus käsitletakse erinevaid konteinerhaljastuse näiteid koos autori kommentaaridega toodud näidete proportsioonide, tasakaalu, vormide ja värvuste kohta. Raamatu lõpetab ülevaade enam levinud konteinerhaljastuses kasutatavatest taimedest.

SUVETOIDUD. LIA VIRKUS JA PILLE ENDEN. AS AJAKIRJADE KIRJASTUS, 2010. 248 LK.

Ehkki seekordne suvi on lõppenud, ei ole selle raamatu kasutusiga sugugi läbi. Peagi tuleb ju uus suvi ning siinsesse raamatusse kogutud üsna universaalsed retseptid niipea kindlasti ei vanane. Autorid rõhutavad, et suvine söögitegu võiks olla lihtne ja kiire ning ilmselt on enamus perenaisi tõesti sellel meelel, et pigem nautida päikesekuuma kui tubase pliidi soojust.
Selles raamatus on olulisel kohal kodumaine tooraine – muidu nii popid Aasia köögi road või peenutsevad ja erilisi koostisosi nõudvad nikerdused pole teed siia raamatusse leidnud. Selle asemel söögem südasuvist kukeseenesuppi, juustust mustikapirukat või valge ðokolaadi vahtu punaste sõstardega. Toreda lisandusena on raamatusse valitud ka mõned põnevad suvejoogi- ja hoidisteretseptid. Ning loomulikult ei välista väljaande pealkiri retsepte proovimast ka muul ajal kui suvel.

ÕUNAAIA MAITSED. 55 ROOGA ÕUNTEST. PILLE ENDEN. AS AJAKIRJADE KIRJASTUS, 2010. 120 LK.

Arvukate õunakoogiraamatute kõrval on uus õunateemaline väljaanne hoopis laiahaardelisem: ligikaudu kaks kolmandikku raamatust täidavad küll kookide ja muude magusroogade retseptid, kuid raamatu lõpuosas saavad ruumi ka mõned õunu sisaldavad soolased road, näiteks õuna-suitsukalasalat või lambalihasupp õuntega. Õunarikka aasta jaoks on omal kohal ka mitmed hoidiseretseptid.

TALUPERENAISE HOIDISED. KOOSTANUD ANU JÕESAAR. AS AJAKIRJADE KIRJASTUS, 2010. 160 LK.

Siinses retseptiraamatus ei ole mitte professionaalsete kokaraamatute kirjutajate, vaid seitsme Eestimaa taluperenaise palju kordi läbiproovitud retseptid, millest osa on päritud vanematelt ja vanavanematelt. Niigi soojas võtmes kujundatud raamatus soojendavad hinge, südant ja silma ka kõigi seitsme taluperenaise südamlikud tutvustused. Tore on see, et hoidistamise osa ei piirdu vaid mooside, kompottide ja hapukurkidega, vaid sisaldab ka kõiksuguseid salateid, plösö’sid ja segusid, mida saab talveajal eri moodi kasutada. Ja kõrvitsasalati retsepte on siin raamatus küll oma seitset sorti. Igal perenaisel oma.


101 EESTI LILLE. TOOMAS KUKK, TOIMETANUD EHA KÕRGE. VARRAK, 2010. 221 LK.

See kaunis lilleraamat on Varraku sarja „101 Eesti ...” kolmas raamat. Eestis kasvab väga palju taimi; hästi tunnevad neid vaid vähesed inimesed. Lilled on aga inimesele kindlasti lähedasemad kui näiteks Eesti floora arvukad kõrrelised ning nagu autor ütleb: „101 tavalisemat ja kaunimat lille võikski olla just selline hulk taimi, mida igaüks meist suudab selgeks õppida.”
„101 Eesti lille” on õige mitmeti väärtuslik raamat. Eelkõige on see muidugi aimeraamat, sest lilled on kirjeldatud liikide kaupa, koos juhistega, kuidas taimi eristada ja kasutada, lisaks iga taime levikukaardid. Kindlasti on see ka iluraamat, sest fotod hõlmavad olulise osa raamatu mahust ja lilled lihtsalt on kaunid. Eriliseks teeb selle teose aga autori luulelembus: iga lille juurde on ta otsinud salmikese mõnelt eesti luuletajalt. On hämmastav, et luuleridu leiab peaaegu iga raamatus kirjeldatud taime kohta. Kes oskaks arvata, et värsse on loodud isegi sellise vähe tuntud taime nagu peetrileht kohta? Aga on:
... laps mängis ajalehte,
maalis: Peetri leht.
Ei teadnud ta,
et kodumaja taga
samal ajal
lõi õide peetrileht.
Eht.
(Ave Alavainu)
Tore on ka see, et autor suhtub lille mõistesse üsna vabalt: nii on lilleraamatusse mahtunud ka esmapilgul lillena tundmatu metslauk ja mõned ohakad. Kas umbrohi on lill? Ju siis on. Muidugi saab tutvust teha ka harjumuspärasemate lilledega, näiteks kellukatega, keda siin raamatus on kirjeldatud seitse liiki.