Kolm aastat ja kolm kuud tagasi ilmus Eesti Looduses soovituslugu sellest, millised raamatud seenele minnes tasku pista või kodus lauale ootama panna [1]. Tollal kartsin, et kirjastajad on pisut üle pakkunud ja raamatud võivad poes ostjaid igatsema jääda.
Kuid seene- ega muu looduse sõprade raamatuisu pole lahtumas, uusi teoseid on üle poole tosina juurde tulnud. Need kõik väärivad tutvustamist ja võimalust mööda ka ostmist. Sulgudes näidatud hind kehtis augustis Tartu raamatukauplustes, see võib mõistagi mujal ja hiljem pisut teistsugune olla.

Kõige väiksematele, sealhulgas esimest korda elus, koos emaga seenele minejatele on Epp Petrone kirjutanud suurepärase tarkuseivakestega lasteraamatu „Siis, kui seened veel rääkisid”, mille pildid on joonistanud Kamille Saabre (Petrone Print, 2009, 32 lk., 94–100 kr.). Just selline seeneraamat meil seni puudus, nagu ka pisut vanematele lastele määratu. Neile on Kirilille kirjastus andnud välja Stefan Casta koostatud ja rootsi keelest tõlgitud, hea loodusetundja Bo Mossbergi illustreeritud „Sofi seeneraamatu” (2008, 48 lk., 82–85 kr.). Koos juba 2004 ilmunud Voitki raamatuga „Sõida seenele” on meil nüüd noorte seeneteadlaste juurdekasv tagatud.

Vähe kogenud seenelkäijate jaoks on Maalehe Raamatu sarjas välja antud Ain Raitviiru „Maalehe väike seeneraamat” 30 söögi- ja 28 mürkseene piltide ja kirjeldustega (2010, 144 lk., 99–100 kr.). Paraku on neis esitatu peaaegu täht-tähelt vastav sama autori ja sama väljaandja „Väikesele söögiseeneraamatule” (2006) ja „Väikesele mürkseeneraamatule” (2005). Kellel neid pole, neil tasub uus taskuraamat küll ära osta.
Kahjuks on mürkseente hulgast välja jäetud üheksa liiki, nende seas paraku ka kuldmampel ja sooriisikas. Vähemalt ühel vanadest raamatutest oli toimetaja, uuel on ainult (uus) keeletoimetaja. Nii polegi märgatud, et vajaduse korral seente juures märgitud mürgistustüübid tuleb lk. 136–143 kasutajal endal ära nummerdada. Üks tüüpidest (lk. 141) on ülearune: sedasorti mürgistuse tekitajad on teosest välja visatud, kihvtine tsüklopropüülglutamiin aga jäetud liigseks muutunud leheküljele lugejat kummitama.

Pisut nõudlikumale seenestajale tutvustab peaaegu 200 liiki Tea von Bonsdorffi ja Lasse Kosoneni soome keelest tõlgitud „Seened. Tunne. Korja. Hoidu” (Varrak, 2009, 208 lk., 197–199 kr.). Nagu põhjalas ikka, on ka selles väärilist tähelepanu pööratud riisikatele ja pilvikutele. Suuruselt on raamat paras taskus kaasas kanda.
161 liiki on 2008. aastal Rootsis ilmunud ja nüüd eesti keelde tõlgitud Klas Jaederfeldti „Seenelise käsiraamatus” (Sinisukk, 2009, 192 lk., 236–239 kr.). Seal maal pole teatavasti kombeks nende meelest mürgiseid seeni kupatada ega süüa, seetõttu leidub selles ainult viis riisikaliiki, kuid üsna hulgaliselt pilvikuid. Ka neid, mis teistes meie seeneraamatutes puuduvad. Käsiraamatu teeb aga väärtuslikuks seente abil lõnga värvimise käsitlus ja selleks kõige sobivamate seente tutvustus. Sümpaatne on seegi, et lõpus, just enne registrit, on toodud kõigi siis müügil olnud eestikeelsete seeneraamatute loetelu.
Eelmisest ülevaatest on kogemata välja jäänud varasem üpris õhuke õpetlik raamat, Tiia Artla ja Maret Kelgo koostatud „Seentega värvimine” (Tallinna pedagoogikaülikool, 2000, 26 lk. ja 30 lk. värvitahvleid, saadaval vaid mõnes raamatukaupluses, 65–77 kr.).

Üsna põhjalik seente kasvatamise õpetus on eesti keeles üllitatud esimest korda: saksa keelest tõlgitud Jolanda Englbrechti teos „Seente kasvatamine kodus ja aias” (Sinisukk, 2010, 128 lk., 165–166 kr.). Üldosa hõlmab kuus lehekülge, austerservik on vaatluse all tosinal ja ðampinjon viieteistkümnel leheküljel, ühtlasi on käsitletud teisigi, meil veel vähe tuntud liike. Siin leidub muudki seenekasvatajale kasulikku teavet ja üle 20 seenetoidu retsepti.
Eestikeelset trükist on konsulteerinud meie oma eriteadlane Märt Hanso, kirjastajad pole aga söandanud tõlketeosele lisada eestikohast teavet. Kirjanduse loetelus võinuks viidata mõnele neist vähestest asjakohastest artiklitest, mis meil on maakeeles viimaseil aastakümneil ilmunud.
Seenetoitude valmistamise kirjeldusi on toodud õige mitmes kokaraamatus ja isegi Sofi seeneraamatus. Tahaksin siin esile tõsta ühte: Lia Virkus ja Pille Enden on oma „Seeneraamatusse” küllap vist saja retsepti ette 18 leheküljele mahutanud väga asjalikud suunised, kuidas seenel käia, korralikult korjata, seejärel seeni käsitseda ja hoida (Ajakirjade kirjastus, 2007, 144 lk., 155 kr.).
Kolm aastat tagasi koostatud ülevaates mainisin, et peatselt on ilmumas Eestis valminud saja seene raamat ja kolm soome keelest tõlgitud ning seega meie oludele kohast teost. Tõepoolest, trükivalgust on näinud Mauri Korhoneni teos „Tunne seeni”, mis käsitleb umbes 165 seeneliiki (13. trüki tõlge; Varrak, 2007, 320 lk., 196–227 kr.), 900 liiki hõlmav Pertti Salo, Tuomo Niemelä ja Ulla Salo „Põhjala seeneraamat” (Sinisukk, 2007, 507 lk., 219–296 kr.) ja Tuomo Niemelä „Torikseened Soomes ja Eestis” (Eesti Loodusfoto, 2008, 320 lk., 217–233 kr.). Kuulo Kalamehe ja Vello Liivi „100 Eesti söögiseent. Seenestaja taskuraamat” on avaldatud 2007, kaks aastat hiljem tuli kordustrükk (Eesti Loodusfoto, 117 lk., 153–165 kr.). Ka samade autorite juba klassikaks saanud neljasaja seene raamatust (Eesti Loodusfoto, 2005, 276–298 kr.) on 2008. aastal ilmunud kordustrükk.

Kokku on meil nüüd ilmunud peaaegu riiulitäis seeneraamatuid. Kirjastajad on jõudnud tunnustust väärivale tasemele, enamasti on loodud ka asjalikud töösuhted meie seeneteadlastega, üles on kasvanud asjatundlikud tõlgid. Otsides metsast toodud, looduslikult üsna varieeruvale elusolendile õiget nime, tasub uurida eri raamatuis mõnigi kord pisut erimoodi paistvaid pilte, seetõttu ei saa kuidagi nuriseda teoste liigse hulga üle.
Kelle riiulil aga napib ruumi või eelarves raha, soovitan eelistada Eesti autorite kirjutatut: nad tunnevad meie seeni paremini kui keegi teine. Neile, keda köidavad põneva välimusega, ka mittesöödavad seened, pakuks Salode ja Niemelä paljupildilist teost.
Veelgi uudishimulikumatel loodusesõpradel tasub internetis avada lehekülg http://elurikkus.ut.ee ja kirjutada „Otsi” kasti mõne seene ladina- või eestikeelne nimetus. Ärge nurisege, kui nähtavale tulev andmestik on veel napp: koostamise töö algas alles hiljuti.

1. Parmasto, Erast 2007. Raamatuga seenele. – Eesti Loodus 58 (6): 328–330.

Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.