Eesti Looduse fotov�istlus
2010/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2010/9
Toomingane toidulaud

Toomingas on meie looduses ks tavalisemaid taimi raske eldagi, kas puu vi psas. Teiste puude seas jb ta silma kahel phjusel: igal kevadel oma ieiluga ja iga nelja-viie aasta jrel raagu sduna ning siidi mhituna. Tutvumegi toominga kui paljude loomade lemmiktoidutaimega.

Kes on toomingaoksa murdnud ja seda nuusutanud, teab tema tugevat omaprast lhna. Niiviisi lhnab mrkaine, mille abil toomingas pab end kaitsta sdikute eest. Ja testi, toomingaokste ja -vrsete kallal nokitsejaid ongi suhteliselt vhe, aga siiski.

Puidusjad. Mardikate hulka kuuluvate raskite seas leidub kolm liiki, kes toominga kibedast maitsest vljagi ei tee. he liigi, paaritu-puiduraja (Xyleborus dispar) vastsed nrivad isegi puitu, lejnud kahe liigi, unapuu-maltsaraski (Scolytus mali; # 1) ja viljapuu-maltsaraski (S. rugulosus) vastsed tegutsevad koore all. Okstelt on leitud ks kilpti liik, Lecanium persicae. Kilptid on sarnastiivalised putukad, kelle vastne ja ka emasisend elavad kinnitunult ning oma elu jooksul toitumispaigast kaugemale ei liigu. Vrseid uuristavad mhkurlase Phtheochroa schreibersiana rvikud. Noortel vrsetel elab krsakas Phyllobius glaucus (# 2).

lejnud kostilised eelistavad toituda lehtedest. Toomingalehtedelt on leitud le 33 putuka- ja lestaliseliigi toitumisjlgi. Niipea, kui noored ja ererohelised lehealgmed pungasoomuste varjust vlja sirutuvad, tormab nende kallale hord nrijaid ja imejaid. Lehed sakse auklikuks ja tavaliselt jb sja mrkamatuks, sest tegevus toimub varjus. Enamik nendest augunrijatest kuulub lehepoilaste hulka, ks tavalisem on toominga-punapoi (Gonioctena quinquepunctata), kelle rohelised vastsed ja punakas-mustakirjud 56 mm pikkused valmikud (# 3) nrivad lehtedesse arvukalt ebakorraprase kujuga augukesi, nii et leht muutub nagu selaphjaks (# 4).

Lestad. ige arvukalt leidub toomepuu lehtedel vikesi valkjaid vi roosakaid sarvjaid nsakesi. Mnel lehel on neid kmneid, nii et lehe pind on tihedalt kaetud. Tegemist on mblikulaadsete hulka kuuluva toominga-pahklestaga (Phytoptus (=Eriophyes) padi). Silmaga nhtamatud lestad talvituvad pungasoomuste vahel ning kevadel asuvad toituma noortest lehtedest. Selle tttu arenevad lehele vikesed mgarikud, nn. pahad (# 5). Paha alakljel on ava, millest tiskasvanud lestad vljuvad, et muneda lhimbrusesse. Munadest koorunud vastsed hakkavad omakorda taimemahla imema ja tekitavad uusi pahkasid. Nii suureneb pahkade hulk toomingalehel pidevalt, okste kaudu levivad lestad aga le kogu puu: sgiseks on vallutatud enamik lehti. Enne lehtede varisemist poevad lestad lehepungade soomuste vahele uut kevadet ootama. sna tavalised on ka viltlestade Eriophyes paderinus tekitatud pahad: heledad vi pruunikad viltjad laigud lehe alakljel.

Lehemahla imevad veel toominga-lehetid (Siphonaphes padi). Nende tegevusest annab mrku veidi nrtsinud vi hest servast keerdunud leht. Lehe alakljele vaadates neme seal arvukalt nii tiivulisi kui ka tiivutuid tiskasvanud lehetisid ning nende mitmes arengujrgus vastseid. Lehetid jtavad lehe alakljele kleepuvad thjad valkjad vastsekestad ning kleepuvaid eritisi, kuhu asuvad mitmesugused ngiseened. Srane puuleht enam normaalselt talitleda ei saa ning hukkub (# 6). Toomingalt rndavad need lehetid krrelistele, kus areng jtkub. Huvitaval kombel tulevad aga tiskasvanud lehetid sgisel toomingatele tagasi ning munevad selle okstele munad, mis talvituvad ja alustavad kevadel uut eluringi.

Kus saakloomi, seal ka manulisi. Toomingal elavatest lehetidest toitub mitut liiki putukaid. Tuntumad on ielutikad: niteks Anthocoris nemorum, 44,5 mm pikkune, hallikaspruunilaiguline, kollakate jalgade ning tundlatega putukas (# 7), kes usinalt lehetisid oma pika peene nokaga thjaks imeb. Sama eesmrgiga liiguvad lehtedel ringi mitme lepatriinuliigi valmikud ja vastsed, aga ka mitme sirelase vastsed (# 8) ning vikesi majakesi seljas kandvad vrktiivaliste vastsed (# 9). Mnikord vib lehti uurimas kohata voltherilaste eri liike, kes toidavad lehetidega oma arenevaid vastseid.

Toomingalehtedel on leitud toitumas le 20 liblikaliigi rvikuid. Osa nendest suudab toiduks kasutada ksnes toomingat, teised saaksid hakkama ka muudel taimedel ning on toomingale sattunud juhuslikult.

Kus lehti, seal ka kaevandajaid. Nende tegevus jtab lehekudedesse heledad looklevad kigud vi laigud. ks tuntum kaevandaja on keerukoilaste (Gracillaridae) sekka kuuluv pisiliblikas Callisto insperatella. Nooruses nrivad selle liigi rvikud kike lehe sees, jttes smata vaid vlimised epidermisekihid, hiljem aga toituvad lehe pinnal, keerates selle serva torukujuliselt rulli. Liblika tiibade siruulatus on kigest sentimeetri jagu, eestiivad on tumedad hbedaste hambakujuliste laikudega ees- ja tagaservas. Ovaalseid kaevandeid teeb kaevandikoilaste (Lyonetidae) sugukonda kuuluv ploomipuu-kaevandikoi (Lyonetia prunifoliella), pikki ja kitsaid kike unapuu-kaevandikoi (L. clerckella, # 10). Lehe lakljel ja servas uuristab laiu kaevandeid hundlaste (Buprestidae) sugukonda kuuluva mardika Trachys minuta vastne.
Toomingalehti nrivad veel paljude liblikaliikide rvikud. ks omaprasemaid on toominga-kannustiib (Satyrium pruni, # 11), kelle roheka rviku seljal on kollakasrohelised vdid ning 1.4. llil punakad mgarikud. Selle liblika nukk seab end sisse toitumiskoha lhedal ja meenutab linnu vljaheidet. Kuigi toomingaid on meil vga palju, on liblikas pris vhearvukas.
Lehti jravad ka ka pevakoera (Arctia caja, # 12, 13) karvased rvikud ja terve hulk vaksiklasi: jalakavaksik (Venusia blomeri), pargi-thnikvaksik (Calospilos sylvatus, # 14, 15), karusmarja-thnikvaksik (Abraxas grossulariata, # 16, 17), suur-talivaksik (Erannis defoliaria, # 1820), toomingavaksik (Angerona prunaria, # 21, 22), harilik klmavaksik (Operophtera brumata, # 23), kollavaksik (Opisthograptis luteolata, # 24, 25) ja salu-samblikuvaksik (Hypomecis punctinalis, # 26, 27).
Toomingalt on leitud mhkurlaste (Tortricidae) sugukonna liblikate Acleris umbrana, Olethreutes dimidiana, Aterpia porphyrana, Epinotia signatana ja Steganoptycha profundana rvikuid. Oma nime on mhkurlased saanud selle jrgi, et enne sma asumist keeravad nad toiduks oleva taimelehe rohkem vi vhem rulli (# 28).

Enim torkavad toomingatel silma liigid, kes lehti vrgendiga kokku pimivad ja suuremaid vi viksemaid vrgendist pesi ehitavad. Tuntuimad nendest kuuluvad vrgendikoilaste (Yponomeutidae) hulka. Tsi, kahe viksema toomingal elutseva vrgendikoi, Argyresthia pulchella ja A. semifusca rvikud elutsevad hoopis pungades, ent toominga-vrgendikoi (Yponomeuta evonymella) vrgendpesad on ldttuntud. Sellest liigist oli juba juttu veebruarinumbris: mnel aastal svad nad puud tiesti raagu, mhkides need htlasi leni vrgendisse (# 29). Vrgend jb jrele rvikute liikumisest mda taime. Mnikord liiguvad rvikud nukkumiskohta otsides ka kodutaimest eemale: siis mhkuvad vrgendisse nende teele jnud teisedki taimed vi esemed.
Kui aga leiate vrgendipesa karvaste rvikutega, siis on tegemist lainelaste sugukonda kuuluva luik-lainelasega Euproctis chrysorrhoea (# 30, 31). Ka pualiblika (Aporia crataegi, # 32, 33) rvikud vivad elada vrgendpesades. Selle liblika rvikud tunneb ra kehal hredalt paiknevate haruliste ogade jrgi.

Peale liblikate ehitavad vrgendipesi, kll pisemaid ja hredamaid, ja elavad neis kiletiivaliste seltsi kuuluvad vrgendivaablased. Rohelised ebarvikud kuuluvad liigile Neurotoma nemoralis ja kollakad liigile N. flaviventris (# 34). Lehti pimivad kokku ka nlkvaablaste ebarvikud: neist tumeda limaga katab end kirsipuu-nlkvaablane (Caliroa limacina), rohelised ja ilma limata on aga Pareophora pruni ja Priophorus padi.

Toiduks sobivad ka toomingaied. Nendest toituvad taas liblikad: unapuu-kbusvaksiku Calliclystis rectangulata ja ploomipuu-kbusvaksiku C. chloerata rvikud. Viimased tmbavad ied toitumise ajaks vrgendiga kergelt kokku (# 35).

Toomingamarjad meeldivad lindudele. Ka mned putukad peavad marju enesele sobivaks toiduks. Marja on nad ra jaganud nii, et lihaka osa kallal maiustab pidevkehaline kiletiivaline Hoplocampoides flava, seemnete kallal aga krsaklaste sugukonna mardikas Furcipes (Anthonomus) rectrirostris.
Tnavu on toominga ieilu juba mdanik ja putukate tegevusjljedki sna jahtunud. Ent jrgmisel aastal on igal loodusehuvilisel hea vimalus nendega juba alates varakevadest tutvust teha.

Mati Martin (1951) on zooloog, ttab Tartu likooli koloogia ja maateaduste instituudis.



Mati Martin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012