Eesti Looduse fotov�istlus
2010/9



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/9
Meenutagem teenekat loodusteadlast Linda Viljasood

Tänavu möödus sada aastat Linda Viljasoo (19. juuni 1910 – 1. aprill 1991) sünnist. Tema elutöö oli kõrreliste süstemaatika ja ökoloogia uurimine, kuid ta andis panuse ka Eesti taimkatteteadusse Endla soostiku kirjeldajana.

Linda Viljasoo töö tulemusena sisaldab „Eesti NSV floora” 11. köide kõrreliselaadsete tutvustuse kokku 456 leheküljel. Tollane Nõukogude Liidu ja maailma juhtiv kõrreliste asjatundja Nikolai Tsveljov oli sellest kokkuvõttest vaimustunud ja hindas Linda Viljasoo töö teaduste doktori kraadi väärivaks.
Mõeldes ja tegutsedes eelkõige looduseuurijana, ei jätkunud tal auahnust läbi suruda oma teemat, mille oleks võinud arendada väitekirjaks. Nii ei jõudnud ta isegi kandidaadikraadini.
Teaduste akadeemia zooloogia ja botaanika instituudi (ZBI) botaanikasektoris hinnati tema tööd küll ühise teema („Eesti NSV floora”) uurijana, tema hooleks jäeti kõige vaevanõudvamad taimerühmad (pajud, kõrrelised, soomukad, võrmid), aga mõnede bioloogidest kolleegide jaoks oli Linda ikkagi agronoom, sedagi kaugõppe teel. Nii ei korraldatud talle võimalust sooritada kohustuslikke kandidaadieksameid ja pealegi pidas Linda ka ise kummaliseks minna partei ajaloo eksamile.

Teine maailmasõda jättis Linda Viljasoo ilma perest ja kodust ning ta siirdus maapakku õe juurde Tooma sookatsejaama, kus rajas soo-katseaia ja algatas 1950. aastal kümnendeid kestnud Endla rabamaastiku taimkatte püsivaatlused, mille eesmärk oli selgitada veetaseme alandamisest tulenevaid muutusi. Sellega liitus rühm loodusteadlasi Tartu ülikoolist.
Teda kui juurdleva vaimu, tähelepaneliku silmaga ja hea joonistamisoskusega inimest märkasid ka Toomal sõjapaos olnud Estonia näitlejatest abielupaar Albina Kausi ja Albert Üksip. Albert oli siis juba rahvusvaheliselt tunnustatud hunditubakate spetsialist, kelle sulest hiljem ilmusid hunditubakaid käsitlevad köited teostes „Eesti NSV floora” ja „NSVL floora”.
Üksip kasutas hunditubakate uurimisel ulatuslikult statistilisi meetodeid ja oskas neid teistelegi edukalt tutvustada. Koos matkati looduses ning leiti mõndagi huvitavat nii taimeteaduse kui ka Albina meelisteema, supiköögi jaoks. Ühise loodushuvi alusel kujunenud sõpruse kaudu sai Lindagi tiivustust uurida mitmekülgselt taimede muutlikkust. Linda ärgitas hiljem omakorda nooremaid inimesi tegelema matemaatiliste, tsütoloogiliste ja palünoloogiliste meetoditega.
Nii oli ta botaanikute keskel tõepoolest väga oluline inimene ZBI-s, kuhu ta kutsuti juba 1953. aastal. Näiteks algatas ta suure aruheina süstemaatika uurimise, jagades eri tunnuste mõõtmise inimeste vahel ära, nii et terve botaanikasektor tegi seda üheskoos. Seejärel kasutati koos Toomas Freyga numbrilist taksonoomiat ja Linda oli entusiastlik eestvedaja. Ühtlasi rakendati tema eestvõttel kõrreliste uuringutel karüosüstemaatikat, ilmselt ühe esimesena Eestis – ta tegi seda koos aspirant Ants Roosiga.

Ka Kalevi Kulli esimese teadustöö (6.–7. klassis) õhutaja ning juhendaja oli Linda Viljasoo. See töö käsitles jäneskastiku liigisisest varieeruvust.
Noorte arvates mõjutas botaanikasektori õhkkonda suuresti Linda mõnus sõbralik-abivalmis loomus, töökus ning innukus kasutada uusi käsitlusviise ja tema jutud koridori suitsunurgas.

Linda ei olnud mingi kabinetiteadlane, tema pärisosaks olid välitööd ja ekspeditsioonid Eestis, Lätis, Koola tundrates, Venemaa steppides, kõrbetes, mägedes ja Baikalil. Kõige tähelepanuväärsem oli nädalaid kestnud uurimisretk Pamiiri, kus ta kogus mitmetuhandelehelise herbaariumi.
Kolleeg Maret Kask on kirjutanud: „Sageli tegi ta nn. eraotsi, taimemapp ja lahutamatu kohvipott seljakotis, kaaslaseks mõni zooloog, arst, luuletaja või koolipoiss. Niiviisi on avastatud uusi soomukate kasvukohti, leitud Eestile uus liik siberi koldkaer (Trisetum sibiricum), kaardistatud porsa levikut Kurtna järvestiku alal, uuritud sügislille (Colchicum autumnale) leidumist kodumaises flooras jpm.” [1].
Linda loodusehuvi oli perekondlik: isa Tõnis Muru oli metsavaht, õde Salme Muru Räpinas aiandustehnik, vend metsavaht Kongutal, vennapoeg Tõnis metsateadlane ja keskkonnakaitsja Lääne-Virumaal, vennatütar Ellen Muru oli bioloogiaõpetaja Sulbi külas Võhandu jõe ääres. Seal möödus ka Linda vaheldusrikas noorusaeg: õpingud, töö isa villaveskis, kangakudumisoskuse täiendamine, lühike abielu kodukülast pärit andeka muusikamehega. Linda on maetud Osula kalmistule.

1. Kask, Maret 1991. Linda Viljasoo 19. VI 1910 – 1. IV 1991. – Eesti Loodus 42 (8): 538–539.

Toomas Frey (1937) on ökoloog, Linda Viljasoo matkakaaslane.


Kolleeg Vilma Kuusk:

Lindale mõeldes meenub kõigepealt tema põhjalikkus, täpsus ja tagasihoidlikkus. Parima kõrreliste tundjana jäi tema ülesandeks selle suure sugukonna läbitöötamine „Eesti NSV floora” 11. köite tarvis. Nägin lähedalt Linda pühendumist: ta ei pannud mitte midagi kirja järele kontrollimata.
Kunstnik Guara Muugat, kes tegi taimede üldkuju joonised, juhendas ta asjalikult, aga taimede detailid on Linda enda joonistatud. Lehtede ristlõiked joonistas ta mikroskoobist. Kui osa neist kord kaduma läks, tegi ta need uuesti. Muidugi nõudis niisugune töö palju aega, aga tulemus on seda väärtuslikum. Hoolikalt suhtus Linda ka teiste temale usaldatud sugukondade läbitöötamisse, olgu need kas „Eesti NSV flooras”, „Balti flooras” või mitmes taimemäärajas.
Eriti meelepärased olid Lindale välitööd ja üldse looduses käimine. Ei mäleta, et ta oleks kunagi ära öelnud kaasa minemast, hoopis algatas ise hulganisti käike.
Iseloomult oli Linda ehk liigagi tagasihoidlik. Selle taha jäi tal ka teaduskraadi taotlemine. Tagantjärele saan aru, et meie, tema kaastöötajad, oleksime pidanud tõsisemalt abistama, mitte piirduma üksnes jutu tasemega. Mõnel südamepuistamise hetkel ta mainis, et juba noorpõlves sisendati temasse, et sa ei saa nagunii hakkama. See ajendas pisut alaväärsuse tunnet. Tegelikult sai ta alati väga hästi hakkama.


Kolleeg Malle Leht:

Tean Lindat alates 1975. aastast, mil tudengina ZBI botaanikutega koos Lahemaal välitöödel käisin. Aga Lindale mõeldes tuleb alati esmalt silme ette mõni aasta hilisem aeg, kui juba ZBIs töötasin: varane talvehommik meie äsja köetud sooja ahjuga toas Tiigi ja Kastani tänava nurgal tollase lasteaiamaja teisel korrusel – Linda oli alati esimesena kohal, ta oli väga varane ärkaja, ka välitööde ajal.
Teine mälestus samast: Linda koridoris telefoni kõrval suitsetamas. Tagasi mõeldes ei mäleta, et see suitsetamine oleks häirinud, suitsetamine lihtsalt kuulus Linda juurde. Nagu ka kohvijoomine.
Kohvijoomised välitöödel koos Lindaga on tõenäoliselt meeles kõigil kolleegidel – väike keedunõu ja kuiva piirituse tablettidest tuleke ning kohv oligi saadaval. Ilma selle varustuseta Linda väljas ei käinudki. Välitöödel käis Linda palju ja meeleldi, kuid päris üksi vist siiski mitte kuigi hea meelega. Mäletan üht ülesannet esimestest tööaastatest, kui pidin Lindaga Endla rabasse kaasa ööbima minema.
Linda taimetundmise „spetsialiteet” olid kõrrelised ja pajud, väga keeruka süstemaatikaga suured taimerühmad. Kuna Linda oli väga sõbralik ja heatahtlik, ei keeldunud ta kunagi abist ega öelnud midagi kehvasti, kui sa mõnda kõrt ära ei tundnud. Nii kippus välitööde ajal olema lihtsam joosta veidi metsa pidi ja Linda üles otsida, kui hakata ise määramisega pusima. See ei tulnud muidugi kasuks mu kõrreliste tundmisele.
Linda elas kaua aega Supilinna servas vanas puumajas kehvas jahedas korteris, kus hiired aeg-ajalt pahandust tegid. Üks lõbus lugu, mida Linda jutustas, oli hiirest, kes suvel sahtlis kahvli otsa mumifitseerus. Nii tundsid ka kolleegid suurt rõõmu, kui jõudis kätte korterijärjekord ja Linda sai Annelinna päris oma korteri, keskküttega ja ilma hiirteta. Käisime hulgakesi kolimas.
Mäletan Lindat hallipäisena, tegelikult täiesti valgete paksude juustega. Millal Linda halliks läks, ei teagi, nagu sedagi, millised ta juuksed nooremana olid. Aga rüht ja figuur olid tal lõpuni nooruslikud.


Endine botaanik Ants Roos:

Botaanikud võtavad suviti ikka ette ekspeditsioone ja välitöid. Eestis olid tavaliselt baasiks koolimajad või muud ühiskondlikud hooned, harvem jäeti ööbimine juhuse hooleks – vaid mõnepäevaste välitööde korral.
Välitöödel oli Lindal alati kaasas väike priimus, katelok ja pakk kohvi. Kui olime juba piisavalt käinud, tegime väikese kohvi- või teepausi. Teeks kasutati looduslikke taimi angervaksa ja ka sookailu. Võileiva kõrvale korjasime tatikaid ja teisi seeni, mis ei vajanud kupatamist. Lõunaks või õhtuks oli alati maitsev seeneroog, mille meistervalmistaja Linda kasutas oskuslikult priimust süütetablettidega.
Meenub paaripäevane välitöö Saaremaa põhjarannikul, kus kogusime rand-orasheina. Väsitav päev hakkas õhtule jõudma ja tuli hakata mõtlema ööbimisele. Üks väikse rannamaja perenaine lubas meil tema pool ööbida ja juhatas pisikesse tagakambrisse, kus meil tuli kahe peale jagada väikest kuðetti.
Väsinud, nagu olime, nõustusime ning peagi uinusime. Öösel aga ärkasin üsna kõva närimise peale, mis kostis palkseinast. Ju seal tegutsesid majasikud. Kogenud Linda ei teinud sellest suurt välja, aga mina ei suutnud enam uinuda. Hoolimata peaaegu magamata ööst jätkasime reipalt oma marsruuti, olles joonud Linda keedetud esimese varajase hommikuse kohvi.



Toomas Frey
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012