Vastavad Ingmar Ott, Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi (EMÜ PKI) limnoloogiakeskuse professor, Helle Mäemets, EMÜ PKI limnoloogiakeskuse teadur ja Reet Laugaste, EMÜ PKI limnoloogiakeskuse vanemteadur

Kui püsisaared on järvedes mineraalsel pinnasel, siis ujuvsaared moodustuvad enamjaolt orgaanilisel pinnasel. Nad saavad tekkida vaid veekogu vananedes. Mida rohkem leidub kallastel ja setetes orgaanilist ainet, seda suurem on ujuvsaarte tekke tõenäosus; enamasti moodustuvad need turbasest kaldast lahti rebitud õõtsikutükkidest.
Kindlasti on looduslik eeldus ka veekogu batügraafia: kaldanõlva kalle ja järve sügavusjaotus. Üks tegureid on veetaseme kõikumise amplituud. Mida rohkem veetase kõigub, seda tõenäolisem on maatükkide irdumine kaldast. Viimaks on oluline ka tuule tugevus ja suund. Mõned teadaolevalt liikuvad saared võivad aastaid püsida paigal, kuid siis tormiga taas liikvele minna.
Viimasel paaril aastal pahandust tekitanud Narva veehoidla saared pärinevad enamasti üleujutatud madalast turbasest idaosast: veehoidla loomisel vee alla jäävat pinnast ei ole puhastatud ja aja jooksul pinnale kerkinud turbalaamadel kasvavad juba puud-põõsad. Pisikesed ujuvad saared on tavaliselt kaetud niiskuslembeste rohttaimedega, näiteks roosaared Lämmijärves.

Ujuval turbapinnasel olev pilliroog kiratseb, kuni saar kusagil pikemalt takerdub ja ankurdub, suuresti just tänu kiirelt kasvavatele pilliroorisoomidele. Tänavu oli ka Võrtsjärve lääneranniku ääres palju lahtirebitud rootukki, mis ilmselt on tekkinud karmi talve ja kõrge veeseisu koosmõjul.
Eestis polegi ujuvsaartega järvi nii vähe, tuntuim on kindlasti Porkuni järv. Tegelikult on selliseid saari, saarekesi ja väiksemaid mättaid üsna sageli liikvel paljudes rabajärvedes. Eeldusi ujuvsaarte tekkimiseks on ka kinnikasvavates segatoitelistes järvedes, näiteks Endla järv. Sellistes veekogudes on enamasti suur orgaanilise aine sisaldus ja samas suhteliselt kare vesi. Porkuni järv on siiski lubjatoitelist tüüpi: väga kare vesi on orgaanilisest ainest vaene. Siin on aga oluline mõjur veetaseme suur kõikumine. Tänavune kevadine suurvesi ja mõned suvised rajuilmad olid piisavad, et mitmes järves ujuvsaari liigutada. Peale ajakirjanduses kajastatute oli neid näiteks ka Lavatsi järves Tartumaal ja arvatavasti mitmel pool mujalgi.

Maalahmakate liikumine pole mitte ainult huvitav loodusnähtus, vaid tekitab teinekord väiksemat või suuremat majanduslikku kahju, ummistades supluskohti, risustades, lõhkudes purdeid ja paadisadamaid, põhjustades elektrikatkestusi, rammides paise jne.
Tekib küsimus, milline on ujuvsaarte mõju loodusele. Kiirematele liikujatele (imetajad, linnud, kahepaiksed, roomajad) on elupaikade muutumine või hävimine oluline. Sageli jääb see küll indiviidide tasemele. Kui pesapaik minema ujub ja mujal puruneb, siis on ikka halvasti. Samas on need saared veelindudele turvaline pesitsuspaik. Kalad kui kiired ujujad pääsevad hõlpsalt saarte randumise eest pagema ja ilmselt ei märkagi muutusi.
Olulisem mõju võiks olla traditsiooniliste kudealade mattumine. Tavaliselt on aga sellistes järvedes kudealad suhteliselt laialdased ja suurt kahju ei teki. Põhjaloomad, kes ju liiguvad aeglaselt ja väikese ulatusega, ilmselt ennast äraujumisega päästa ei suuda ja hukkuvad. Arvatavasti pole see kaotus aga kogu järve jaoks korvamatu.
Keskmise ja madala troofsuse taseme rühmade puhul ilmneb mõju enamasti ainevoo muutuse kaudu. Selline mõju on ehk kõige pikemaajalisem ja olulisem, muutes kogu ökosüsteemi talitlust. Kui ujuvsaartega järved on võrdlemisi väikesed ja need saared on tekkinud samas, siis vabanevad saarte põrkumisel maaga küll toitesoolad, kuid veemassi arvestades pole nende kogus ilmselt kuigi suur.
Kõige hullem on aga olukord, kui saared on saabunud mujalt või nende randumisel eraldub proportsionaalselt oluline osa toitesooli vette. Selle tagajärjel võib kogu ainevoog tunduvalt muutuda. See võimalus on Eestis küll üsna ebatõenäoline. Tänavu Peipsi vesikonnast pärinevad saared põhjustasid pigem sotsiaalmajanduslikku kahju. Vee vool oli suhteliselt kiire ja korvamatut kahju elustikule ei tohiks kaasneda.