Eesti Looduse fotov�istlus
2010/10



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti mõisad EL 2010/10
Vaimõisa mõis ja park

Ehkki Vaimõisa pargis ei kasva erilisi haruldusi ega iidseid puid, kuulub ta looduskaitse alla oma terviklikkuse tõttu. Hästi on säilinud ka kogu mõisasüdame hoonekompleks, kuigi omanikke on sel varaklassitsistliku arhitektuuriga Raplamaa mõisal olnud omajagu.

Esimene kirjalik ülestähendus Vaimõisa mõisast pärineb aastast 1492, kui selle omanik Hans Varensbecke müüs praegusel Raplamaal asuva Maidla mõisa Arendt Tuvele.
1560. aasta ostu-müügilepingu järgi hõlmas Vaimõisa mõis kaks samanimelist küla, Kangermaa ning metsarikkad Ammula ja Kõrvetaguse piirkonnad, kaks veskit ning ühe heinamaa lahustüki, kokku 35 adramaad (umbes 350 hektarit).
18.−19. sajandi vahetusel hinnati Vaimõisa põllumaad päris heaks, heinamaad aga keskmiseks. Maamõõtja S. Dobermann märgib (revisjoni käsikiri Eesti ajaloomuuseumis), et 18.−19. sajandi vahetusel oli Vaimõisas esinduslik härrastemaja, kuid see olevat olnud puust ja asunud tollase Konnaveski jõe Vaiküla-poolsel kaldal; vana peahoone paiknenud aga üle tee lääne pool. Nüüdseks on Konnaveski jõge õgvendatud ja maastikupilt seega tunduvalt muutunud.

Mõisa kujunemine ja omanikud. Vaimõisa ümbruse maad kuulusid Saare-Lääne piiskopkonna Koluvere linnuselääni piirkonda. Pikka aega oli see lään Lode perekonna valduses. Valgu–Haimre–Päädeva piirkonna maad olid läänistatud Parenbeke (hiljem Farensbach) perekonnale, mõnedel andmetel juba 13. sajandi lõpus. Nende käes püsisid valdused kuni 17. sajandi esimese veerandini. Ka Vaimõisa piirkond oli läänistatud selle perekonna liikmetele, välja arvatud aastail 1529–1559, mil Vaimõisat kasutas oma residentsina Koluvere linnuselääni omanik Claus von Ungern.
16. sajandi lõpuveerandil Läänemaa alistanud Rootsi kuningas võttis Vaimõisa selle ajaloolistelt omanikelt ning andis sõjaliste teenete eest Heinrich Horn af Kanckas’ile. Abielu kaudu said 17. sajandi alguses mõisa omanikuks von Flemingid. Neist kuulsaim oli Laiuse lossilääni omanik, Eestimaa kuberner Henrik I Claesson Fleming. 1654 päris mõisa tema noorim poeg Henrik II Claeson Fleming. Sõjaväelasena möödus tema elu lahinguväljadel ning Vaimõisale jagus ülivähe tähelepanu – asju ajasid kohalik mõisavalitseja ja kubjas. 1680. a. sai viimaseks Flemingist mõisaomanikuks Henrik noorema poolvend Jacob. Pärast teda hakati mõisat rentima, Põhjasõja ajal aga panditi korduvalt eri isikutele. Vaimõisa arengule mõjus see koos Rootsi riiklikust poliitikast tulenenud suure näljahäda ning järgnenud Põhjasõjaga üsna laastavalt.

Flemingid ei pöördunud sõja lõppedes oma Balti mõisatesse tagasi. Alates 1725 kuulus piirkond Wetter-Rosenthalide perekonnale. 18. sajandi keskel asus esimese omaniku poeg Johann Adolf von Wetter-Rosenthal Vaimõisa keskust seisusekohaselt välja arendama, kuid mitmesuguste takistuste tõttu said plaanid teoks alles järgmiste mõisaomanike – Nasackinite ja Baranofide ajal. J. A. von Wetter-Rosenthali vanem poeg Gustav Heinrich von Wetter-Rosenthal osales John Rose’i varjunime all Ameerika Iseseisvussõjas. Kuna ta oli liberaal ja reformimeelne, korraldas ta Eestimaa Rüütelkonna peamehena 1805. aasta talurahvaseaduse ettevalmistamist.
Kõige olulisema panuse praeguse Vaimõisa ansambli kujundamisse andis Heinrich Nicolai von Wilcken, kes oli mõisaomanik alates 19. sajandi algusest. Tal oli kaks poega ja tütar, kuid saatus ei andnud talle lapselapsi. Küll aga said mõisaomanike toel hea hariduse hilisem koolimees ja Tallinna Kaarli kiriku ehitusmeister Gustav Heinrich Beerman ning Heinrich Rautsmann, tulevane Tsaari-Vene ratsaväekindral ja Soome marssali Carl Gustav von Mannerheimi õpetaja Nikolai ratsaväekoolis.
Viimase von Wilckeni surma järel pärandus mõis 1891. aastal von Knorringitele. Diplomaat Michael von Knorring ja tema abikaasa Lydia von Knorring (sündinud vürstitar Gagarina Põltsamaalt) osalesid küll agaralt Peterburi seltskonnaelus, kuid kauge Vaimõisa oli nende jaoks pigem tore väljasõidukoht kui arendamisväärne maamajandusettevõte. 1895–1897 müüdi talud päriseks ning 1899. aastal müüdi ka mõis. Uus omanik Alfred Christian Schmidt asus ennekõike edendama mõisa majanduspoolt, rajas auru jõul töötava veski ja saekaatri, pannes niimoodi aluse 1920. aastate Vaimõisa metsatööstusele Jaan Kängsepa juhatusel. 1933. aastal sai omanikuks Peeter Oha, kellelt see 1940. aastal võõrandati. Omanik küüditati Siberisse, kus ta 1941. aastal suri.
Teise maailmasõja järel oli mõisa peahoones pikka aega kohalik kool ning majandushooneid kasutasid kohalikud ühismajandid. 1990. aastate alguses tagastati Vaimõisa koos maadega viimase omaniku õigusjärgsetele.

Mõisa hoonestus. Vaimõisa mõis on üle 500 aasta asunud enam-vähem samas kohas. Asustus on Vaimõisa piirkonnas aga veelgi vanem, ulatudes vähemalt 8.–9. sajandisse. Vaimõisa vahetus läheduses paiknev 14. sajandi esimesest kolmandikust pärit Märjamaa kirik on üks väheseid Eesti ala kindluskirikuid. Ilmselt oli kirikul oluline roll palverändurite teel Pärnust üle Vigala ja läbi Märjamaa Rapla (Hageri) ning Tallinna suunas [5].
Milline oli Vaimõisa esmane hoonestus, pole praegusajal teada. Kulges ju lähikonnas Saare–Lääne piiskopkonna piir ning piiskop soosis kohalike läänimeeste kivilinnuste ehitamist. Piirkonnas on teada linnuste (s.t. kindlustatud mõisamajade) rida Vigala (1292) – Velise (1264) – Kasti (1314) – Märjamaa kirik – Lümandu (1284) joonel. Selle piirkonna tüüpilise linnuse põhiosa oli massiivne neljakandiline torn või kivist pikihoone, millele liitusid mõisamajandusele vajalikud puithooned.
17. sajandi algupoolel ehitati ilmselt ka Vaimõisas uued puust eluhooned ning remonditi vanu. Vaimõisa praeguse mõisasüdame esmased piirjooned said arvatavasti paika just siis, Flemingite valitsusajal. Selleaegsetel mõisakaartidel on märgitud neli hoonet mõlemal pool ansambli kesktelge tähistavat sissesõiduteed. Mõisal oli ka kahe kivipaariga vesiveski Konnaveski ojal. 1638. aasta keskpaigast pidi mõis ülal pidama ja varustama leiva, õlu, põletatud viina, heinte ja õlgedega Tallinna–Pärnu postimaanteel olevat Kangerma kõrtsi.
Põhjasõja ajal Märjamaa–Vaimõisa piirkonnas suuri lahinguid ei peetud. Küll aga värvati siit kohalikke mehi maakaitsevägedesse. Sõjale järgnenud majanduslik surutis katkestas piirkonna loomuliku arengu. Majanduslike võimaluste avanedes 18. sajandi keskel pöörduti Vaimõisa ansambli arendamisel tagasi barokse algidee juurde. 1730.–1740. aastatel, Wetter-Rosenthalide ajal, toimis mõis eelkõige majandusliku üksusena. Ehitati uus puust härrastemaja, mõisal oli kivist viinaköök, kolm kõrtsi, telliselööv ja lubjapõletusahi ning puust ühekäiguga vesiveski Konnaveski jõel.
18. sajandi viimasel veerandil hakati uusi ja esinduslikke mõisa peahooneid ehitama kogu Märjamaa–Vigala piirkonnas. Esimene oli Uexküllide Vana-Vigala mõisa kahekorruseline peahoone, mis ehitati aastail 1772–1775. Umbes samal ajal valmis samalaadne, kuid Liivi sõja-eelse kivihoone müüridele rajatud Haimre mõisa peahoone, mõned aastad hiljem lisandusid Keava ning Päärdu mõisa häärberid.
Ehituslaadilt teist tüüpi olid 18. sajandi lõpupoole valminud ühekorruselised Vardi, Pajaka, Lümandu, Orgita, Sipa, Teenuse ja Sooniste mõisa peahooned. Kolmas majatüüp on 18. sajandi lõpukümnenditel alustatud ning 19. sajandi esimesel kümnendil lõpetatud kahekorruselised varaklassitsistlikud peahooned Vaimõisas (1793–1818), Valgus (1820) ja Kastil (1825).
19. sajani esimesel veerandil, Wilckenite ajal, valmisid Vaimõisa mõisa uus viinaköök ja karjaaed (1801), järgnesid tall-tõllakuur, kasvuhoone, sigala ja rehi (kõik 1810). Aastal 1820 ehitati võõrastemaja (öömaja), jääkelder ja puust kortermaja töölistele, 1825 lisandusid nuumtall, uus rehi, 1830. a. nn. Hasenbergi rehi, 1835. a. vesiveski (uus) puust hoone Konnaveski jõel ning 1845. a. kivist tuuleveski. 19. sajandi teisel poolel valmis moodsas neogooti stiilis magasiait, üks esimesi omalaadsete seas selles piirkonnas. Varasemast ajast pärit valitsejamaja kõrval asuvad vankrikuur, vastas laut ja tööhobuste tall.
1905. aasta möödus Vaimõisa mõisale õnnelikult: ühe vähesena pääses ta nn. Velise vabariigi põletajate käest. Lähimad mõisad ümbruskonnas põletas Mihkel Aitsami juhitud jõuk 15. detsembril 1905. Pärast mõisamaade natsionaliseerimist 1918 sai Vaimõisa mõisasüdamest iseseisev talu. Nõukogude aeg mõisakompleksi eriti ei rikkunud: sinna ei lisatud mõisa mõjuvälju rikkuvaid suuremaid uusehitisi. Praegu on mõisahoonetel korralikud katused, alustatud on ka konserveerimistöid. Kahjuks on ajahamba ja inimliku lohakuse tõttu jäänud mõnest hoonest järele ainult varemed.

Pargi kujunemine ja arhitektuur. Vaimõisa pargikompleks on kujunenud aegade jooksul mõisaomanike majanduslike võimaluste kohaselt ning ajastu stiili järgides. Seetõttu võib siin leida eri ajaloolisi kihistusi. Arvatavasti on mõisapargi nüüdse ilme eelkõige kujundanud 19. sajandi algusest levima hakanud ekletism – stiililaad, milles seostati eri stiilidest pärit arhitektuurivorme, rajati pargipaviljone ning puiesteid mõisa suunduvate teede äärde [4]. 1880. aastatel hakati mõisate aiapoolsetele fassaadidele püstitama kõrgeid terrasse, kust avanes vaade kas pargimaastikule või laskusid trepid ümbritsevasse iluaeda.
Pikk sissesõidutee kui mõisaansambli kujunduslik peatelg sai alguse juba kõrgrenessansi ajal [1]. Üldjuhul tuli enne mõisasse jõudmist läbida väravad: külalistele ja seisusekaaslastele algas siit idülliline mõisamaailm. Mõisa väravad paiknesid tavaliselt kohakuti ansambli peatelgedega. Selline mõtteline mõisakompleksi põhja-lõuna kesktelg on olemas ka Vaimõisas. Vana puidust peahoone, samuti valitsejamaja asusid selle telje suhtes läänes, ehitatuna põhja-lõuna suunas. Kivist peahoone asub peatelje suhtes risti ida-lääne suunas, tüüpiliselt Eesti 18. sajandi lõpu mõisaansamblile [1].
Peahoone esiväljak on ajalooliselt Tallinna–Pärnu maanteelt tuleva pika sissesõiduallee pikendus. Selle põhiidee on veel kord rõhutada ansambli peatelge, luua illusioon suurejoonelisest tasakaalustatult rajatud mõisaasulast, ideaalsest väikesest maailmast. Ilmselt rajati see juba 18. sajandi keskpaigas puidust peahoone tarbeks ajastule iseloomulikult koos muruväljaku ja pügatud põõsastega [3]. Peaväljaku ringtee oli ovaalikujuline, vähemasti osaliselt ääristatud graniitpostidega. Peahoone peasissekäigu kohal oli kaks teistest peaaegu kaks korda kõrgemat sammast, millel seisid kivist lillevaasid. Ringtee keskel asunud lillepeenar rajati ilmselt 1930. aastatel.
Peahoone esiväljaku ja põhja pool paikneva laudakompleksi vahele kujundati viljapuuaed. See lõunapäikesele avatud ala kaitsesid põhjapoolsete tuulte eest majandushooned, kirde-ida-kagu poolt varjas aeda hekk. Kasvatati eelkõige eri sorti õunapuid.

Mõisakompleksi eripärad. Vaimõisa mõisakompleksi planeeringu iseärasus on näiliselt vabaplaneeringuline peahoone tagaväljak: ait-kuivati ning tall-tõllakuur asuvad sissesõidutee suhtes nurga all, tagaväljaku keskel on üksik tamm (ü = 366 cm) ning esialgu võõrastemajaks rajatud, kuid hiljem linnumaja, pesuköögi ja meiereina toiminud hoone. Samasugune „tagumise” pargiväljaku lahendus on ka barokses Dzelzavase mõisas Ida-Lätis. Kompositsiooniliselt sulgeb tagaväljaku kivipostidega piirdeaed, mis ühendab aita-kuivatit üle tee oleva talli-tõllakuuriga. Seega on võimalik, et ka Vaimõisa kompleksi tagaväljak kavandati samamoodi kui esiväljak juba 18. sajandi keskel või teisel poolel enne praeguse peahoone ehitamist, kuid tegelike ehitustöödeni jõuti hiljem.
Ajutine puidust peahoone asus pikast sissesõiduteest lääne pool. Hoone täpne ehitusaeg pole teada. Võib oletada, et (esimene?) puust peahoone rajati 17. sajandi keskpaigas ning Põhjasõja järel see taastati. Hoone juurde, edela-lääne suunda rajati ka ajastule vastav (hilis-)barokne rohtaed. Algul oli rohtaed ilmselt ristkülikukujuline puudega ümbritsetud ala, mida läbis kaks jalutusteed. Rohtaia põhjapoolne osa läks arvatavasti üle juurviljaaiaks. Hilisemal arendusel rajati juurviljaaia põhjapoolseks piirdeks paekivimüür ning kasvuhoone ja külmlavad. Aedade rangelt geomeetrilise ülesehituse juured pärinesid Kesk- ja Lääne-Euroopa renessansiajast. Puudus barokile omane sümmeetria, kus iluaed paiknes peateljel, härrastemaja ja sissesõidutee joonel [2]. Ülemöödunud sajandi teisel poolel rajati pargi edelaossa nn. Lusthaus.
Vaimõisa mõisakompleksil on kaks ajaloolist väravat kompleksi läbival põhja-lõuna teljel: põhjapoolne madalate postidega (postidel paekivist kuulid) sissesõit vahetult sisenemisel n.-ö. väikesesse ringi ning lõunapoolne, kahe kõrge posti ja metallväravatega sissesõit. Ilmselt oli just lõunavärav kavandatud piduliku peasissesõiduna. Põhjaväravale piki teed lähenedes ei möödutud mitte ainult laudakompleksist, vaid ka lautade ja peahoone vahel asunud puuviljaaiast ning teisele poole teed jäänud ja kõrge müüriga ümbritsetud juurviljaaiast koos aednikumajaga.

Vaimõisa pargi vabakujunduslik osa kujundati 19. sajandi keskpaigas peahoonest idapoolsele alale, mis ilmselt oli pargina kasutusel ka varem. Olulisemad pargiosad on S-kujuline tiik, kolm pargiaasa ning pargi idaservas olev pärnaallee. Allee lõppes pargi põhjaservas paviljoniga, kust avanesid vaated maastikule. Tiigi kitsamal osal asus kaarsild kahe kalda vahel. Vabakujunduslikus pargiosas on säilinud mitu hariliku kuuse rühma ning vanu puid või nende rühmi (valdavalt pärnad ja tammed).
19. sajandi lõpupoole rajati peahoone lõunaküljele paekivisammastel rõdu, kust avanesid vaated kagusse vabakujundusliku pargi okaspuurühmadele, „tagumise auringi” keskpunktile suurele tammele ja majandushoonetele ning vaade edelasse – tuuleveskile ja magasiaidale. Vaimõisa–Lümandu–Russalu tee ääres mõisa sissesõidust kuni magasiaidani oli arukaskedest ühepoolne puiestee. Nüüdseks on enamik puid hävinud.
Parki ümbritsevad kuivenduskraavid ning madalad kiviaiad Vaimõisa–Lümandu–Russalu tee ja ajaloolise sissesõidutee ääres. Põhjaküljest piirab parki lubimördiga laotud umbes kahe meetri kõrgune paekivimüür. Ümbruskonna ja mõisakompleksi ajalooline teedevõrk on kujunenud järk-järgult viimase 300 aasta jooksul.

Pargi liigirikkus, haruldused ja vanus. Pargis kasvavad meie kodumaised puud ja põõsad ning tavalisemad võõrliigid. Haruldasemad puud ja põõsad on ilmselt ajapikku hukkunud, uusi pole aga kuni viimase ajani juurde istutatud. Alates 2000. aastate algusest on uued omanikud parki istutanud uusi puuliike, et kujundada arboreetum. Säilinud on harilik hobukastan, paar üsna jämeda tüvega harilikku elupuud ning lehised (eelkõige endise magasiaida ümbruses). Rohtaia alpi seedermänd murdus 2000. aastate esimesel poolel.
Peahoonet ümbritsevas pargis on kõige rohkem harilikke pärnasid, vahtraid ja tammesid. Okaspuudest leidub harilikku kuuske (ü = 219 cm), lehist ning harilikku mägimändi. Enamik vaatesihtide lõppu istutatud harilikest elupuudest on hävinud. Säilinud eksemplar on siiski elujõuline (ü = 170 cm).
Lehtpuudest valdavad harilik pärn, harilik vaher ja harilik saar. Osa neist on suhteliselt jämedad: harilik pärn 330 cm, harilik saar 240 cm, harilik vaher 288 cm ja harilik jalakas 264 cm. Pärnadest on rajatud pargi idapiiril olev allee (puude ümbermõõt 152–219 cm), harilikest tammedest aga nn. tammering (puude ümbermõõt 153–179 cm) vabakujunduslikus pargis. Suurim ja dekoratiivsem harilik tamm kasvab sissesõidul mõisa tagaväljakul (ü = 366 cm). Kohati kasvavad teises rindes ka harilik toomingas, hall lepp, harilik pihlakas.
Ilmselt on pargi vabakujunduslik osa rajatud umbes 19. sajandi keskpaigas. Vanimad säilinud puud on tagaväljaku keskel kasvav harilik tamm ning peahoone vahetus läheduses sirguvad harilikud pärnad. Pargi läänepoolses osa, nn. rohtaias leidub vanu puid vähe.
Põõsarindes kasvavad Eesti mõisaparkide tavalised võõrpõõsad: harilik ja ungari sirel, harilik ebajasmiin, tatari kuslapuu, aga ka tuhkurenelas, harilik pihlenelas ja punane leeder. Harilik pihlenelas annab paiguti hulgaliselt järelkasvu. Mõnel pool leidub palju harilikku kikkapuud. Samuti on pargis hariliku vahtra, hariliku saare, hariliku pihlaka ja tamme looduslikku järelkasvu.

Üle 500 aasta vanune Vaimõisa mõisasüda pole kadunud ajamerre, vaid säilinud tervikliku hoonestatud mõisa ja pargina. Pargi ilme on omanike viimastel aastatel tehtud hooldustööde tulemusel tunduvalt paranenud. Park kuulub nii muinsus- kui ka looduskaitse alla ning on võetud KIK-i looduskaitse programmi projekti „Kaitsealuste Raplamaa parkide hooldustööd”.
Vaimõisa vahetus läheduses paikneb Natura 2000 võrgustikku kuuluv loometsade hoiuks loodud Vardi looduskaitseala ning lõuna pool Eesti bioloogia ajaloos oluline Rangu nõmm. Kaugel pole ka Varbola linnus ning kultuurilooliselt oluline Jalase küla koos Lipstu nõmmega. Paar kilomeetrit Vaimõisast lääne poole asub Kasari (Teenuse) jõgi, üks Lääne-Eesti populaarsemaid paadimatkajõgesid.


1. Maiste, Juhan 1996. Eestimaa mõisad. Tallinn.
2. Ränk, Gustav 1971. Die älteren baltischen Herrenhöfe in Estland. Uppsala.
3. Tamm, Heiki 1972. Põhja-Eesti pargid. Tallinn.
4. Turner, Tom 2005. Garden history. Philosophy and design 2000 BC – 2000 AD. London–New York.
5. Vunk, Aldur 2005. Jeesus läks maal kõndimaie. Ristisõjad ja palverännakud Eesti keskajal. Tallinn.


Jaanus Kiili (1958) on Eesti mõisate ühenduse esimees, kes viimasel kümnendil on keskendunud ajalooliste parkide ja maastike kaitse ja hooldamise teooriale ning praktikale. Erihuvi on parkide kompositsiooni ajalooline dünaamika.



Jaanus Kiili
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012