Eesti Looduse fotov�istlus
05/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 05/2003
Aasta pole alati olnud aasta

Enamik inimesi neb geoloogides eelkige maavarade otsijaid. Kuid maavarasid otsivad vaid vhesed geoloogid. Valdav osa geolooge uurib hoopis Maa, eesktt maakoore koostist, ehitust ja kujunemiskiku. Stratigraafid uurivad peamiselt settekehade vanuselist jrjestust ja kihtide rbistust ning geokronoloogid pavad kivimkehadele ja nende piiridele anda vimalikult tpset vanust.

Inimesed mtlevad tavaliselt kalendriaastates, andmata endale aru, et kalendreid on maailmas palju. Meil praegu kasutusel olev Gregoriuse kalender kehtestati Eestis alles 1. veebruaril 1918. a. See on ks vimalikest pikesekalendritest, ent kasutusel on ka kuukalendreid ja kuu-pikesekalendreid. Aastadki on erinevad, niteks on olemas troopiline aasta, sideeriline aasta ehk theaasta, drakooniline aasta jpt. Meile harjumusprane kalendriaasta 2000 oleks niteks juudi kalendris 5760, islami kalendri phjal aga hoopis 1716. Ja kui meil algas 1. jaanuaril aasta 2003, siis Hiinas judis 1. veebruaril ktte 4701. aasta.

ldiselt on aasta aja mthik: ajavahemik, mille vltel Maa teeb tiiru mber Pikese. Kuid geoloogilise ajaloo vltel on muutunud nii Maa kui ka Pikese prlemis- ja tiirlemiskiirus, mis muudab ajaarvamise keerukamaks. Seetttu on geoloogilistel tdel oma spetsiifika ja kasutatakse selliseid misted nagu uraaniaasta, argooniaasta, radiossinikuaasta, varviaasta jpt., mida geoloogiast eemal seisvad teadlased hte vi teist uurimismeetodit tundmata ei hooma.

Stratigraafia on tpselt reglementeeritud. Stratigraafilised ja geokronoloogilised piirid on mratletud rahvuslike (kohalikud skeemid), piirkondlike (nn. basseiniliste, mitmeid riike haaravate ksuste puhul) ja rahvusvaheliste kokkulepetega. Nad ei tohi oleneda eri autorite suvast ega piirkonnast, kus mingit mistet omavoliliselt rakendatakse. Veelgi vhem tohivad nad oleneda teadusharust. Niteks stratigraafiline ksus Holotseen ei saa olla erinev geoloogide, geograafide, bioloogide, arheoloogide ja keeleteadlaste jaoks. Kiki eelnimetatud teadlasi hendab Rahvusvaheline Kvaternaariajastu Liit, kes langetas 1969. aastal Pariisi kongressil otsuse: Holotseeni alumine piir on 10 000 radiossiniku (14C) aastat, mis ei vasta helegi maailmas kasutatavale kalendriaastate ssteemile. Kuid radiossinikuaastaid Gregoriuse kalendriaastateks mber arvutada ehk kalibreerida pole niisama lihtne kui Celsiuse ja Fahrenheiti temperatuuriskaalasid mber arvutada, sest vastav seos pole lineaarne.

Kalibreerimise raskused tulenevad meetodi olemusest: kik radiossinikumeetodil saadud vanused on radioaktiivse lagunemise loendusprotsessis tekkinud fsikalise ja aparatuurse veaga ja mingi statistilise usaldusvrsuse (nt. 68,3 vi 95,4%) puhul suure ajavahemiku piires vrdvrselt iged. Niteks dateering 9700250 BP (ingl. Before Present, kus 0 a. BP = 1950) nitab, et objekt vis 68-protsendilise tenosusega aineringest vljuda ajavahemikus 99509450 radiossinikuaastat tagasi. Selle vanuse kalibreerimisel saab viga ainult suureneda, mitte aga vheneda. Radiossinikumeetodi looja, selle eest hiljem Nobeli auhinnaga prjatud Willard Libby [3] lhtus jrgmistest eeldustest. Esiteks: 14C kontsentratsioon taimedes on tasakaalus kontsentratsiooniga atmosfris; teiseks: atmosfris on 14C kontsentratsioon muutumatu (kosmilise kiirguse mjul tekib see htlase intensiivsusega) ning kolmandaks: 14C poolestusaeg on 5568 aastat ehk selle aja prast on alles pooled organismis surmahetkel olnud 14C aatomitest. Kahjuks ei ole kski neist eeldustest tpne, mis veelgi suurendab mtmise umbmrasust.

Radiossinikuvanuseid kalibreerides kasutatakse mitmeid parandusskaalasid, mis phinevad puude aastarngaste dateerimisel [2]. Selleks loendatakse puude aastasi kasvukihte alates puu kasvu algusest kuni tema langetamise aastani. Kuna aastarngad on eri laiusega, on vimalik leida nende kattumisalad varem langetatud puude aastarngastega ja nii les ehitada mneti vaieldav skaala viimase 10 00012 000 aasta kohta. Nagu paljud aastarngaste dateerimised radiossinikumeetodil on nidanud, oli radioaktiivse ssiniku ladestumine aastati erinev, peegeldades kosmilise kiirguse variatsioonidest tulenevat 14C tootmise kiiruse muutust atmosfris. Selle asjaolu ning 14C lagunemise poolestusaja tpsustamise tttu (573040 aastat) juti arusaamale, et radiossinikuaastad ehk konventsionaalne vanus ei vasta kalendriaastatele ning olemuslikult vljendavad nad 14C sisaldust mdetud proovis. Samal ajal selgus, et mitut ajavahemikku on dendroloogiliselt raske parandada ja neid hakati nimetama platoodeks. Kui niteks atmosfris 14C sisaldus vhenes, siis sel ajal tekkinud proovi 14C mdetud jksisaldusele vastab mingi vanus ka vhenemiseelsest ajast. Nii vastabki neil platoodel radiossinikuaastate vahemikule mitu kalendriaastate vahemikku. Lhemast minevikust vivad niteks arheoloogidele valmistada meelehrmi platood kalendriaastate vahemikust 15001600 ja 10501200 m.a.j. ning 400200 ja 750550 e.m.a. jne.


Geoloogid ja arheoloogid dateerivad erinevalt. ks selliseid platoosid on ka Holotseeni ja Pleistotseeni piir: 10 000 radiossinikuaastat. Uurijate kurvastuseks langeb sellisele platoole ka Eesti vanima Pulli kiviaja asulapaiga dateering, mida arheoloogid on asjatundmatult silunud, lisades statistiliselt saadud 9600 radiossinikuaastale suvaliselt 2000 aastat. Loomulikult on see tavalugejale arusaadavam, kuid teaduslikult eksitav. Seetttu peavad radiossinikumeetodit valdavad teadlased ka edaspidi vajalikuks kasutada radiossinikuaastaid, millele alati vib lisada mrke: .. mis kalibreeritult vastaks umbes astronoomiliste aastate vahemikule .... - ..... Tuleb anda ka labori dateerimisnumber, mille phjal saab vajaduse korral kindlaks teha dateeringute ja proovide ksikasju ning hiljem kasutada tiustatud kalibratsiooniprogramme.

Praegu on Pulli asulapaiga kige enam tsiteeritud ajamrang 9600120 (TA-248) radiossinikuaastat, kusjuures mrge sulgudes viitab proovi analsimise kohale, antud juhul Tartule. Tegelikult on Pulli kohta nii vanemaid kui ka nooremaid dateeringuid ja selle he vanuse tlgendamine ainuvimalikuna on taunitav. Selle dateeringu alusel saame elda, et 68,3-protsendilise tenosusega prineb proov vahemikust 10 80011 200 astronoomilist aastat tagasi ja 95,4-protsendilise tenosusega langeb proov vahemikku 10 63011 250 astronoomilist aastat tagasi. Nagu neme, on ajaline kikumine vga suur ega kinnita mnede arheoloogide tpsuspdeid [1].

Siinjuures tuleb thele panna veel ht probleemi, mis tekib livikseid proovikoguseid vajaval kiirendianalsil. See on proovide saastatus, mis suuri proovikoguseid nudval klassikalisel meetodil on vhem oluline, kuigi mitte vlditav. Mainime ka, et paremate puudusel on dateerimiseks vahel kasutatud setteid, mille orgaanika pole formeerunud tasakaaluolukorras atmosfriga (jrvemuda, merekarbid jms.) ning sel puhul peaks tulemusi korrigeerima parandiga, mille suurus on sageli muutlik.


Paleogeograafia on stratigraafiast demokraatlikum. Hiljuti ilmus ajakirjas Eesti Loodus Lembi Lugase huvitav artikkel Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu [4], mis ei tekitaks olulisi vastuviteid, kui autor ei oleks juurde lisanud Eesti Holotseeni uut stratigraafilist skeemi ega muutnud Baltimaades juurdunud mandrij taandumise ajaskaalat. Vide, et mandrij hakkas Eestist taanduma 15 00016 000 aastat tagasi, ei phine uuringutel: seniarvatud 13 000 radiossinikuaastale on lisatud hust vetud 20003000 aastat, pealegi ajavahemikule, kuhu dendroloogiline parandus ei ulatugi. Kui geoloogid on rahvusvahelisel tasandil kokku leppinud, et Limneamere ja Litoriinamere piir on 4000 radiossinikuaastat, siis on see kokku lepitud aastase tpsusega, arvestamata radiossinikumeetodist tulenevaid dateerimisvigu. Andes selle asemel kalendriaastad, ei saa me ilmselgeid eksimusi kuidagi vltida.

Seetttu on vaja vahet teha stratigraafia ja paleogeograafia vahel; viimases on igasugused manipulatsioonid lubatud. Vtkem niteks paljukasutatavad misted vara-, hilis- ja prastjaeg. Neid misteid saab kasutada nii Ordoviitsiumi, Permi kui ka kigi Kvaternaari jtumiste puhul, kusjuures nende ajalised piirid on kikjal erinevad. Nii algas Leedus prastjaeg mrksa varem kui Eestis ja Eestis omakorda hulga varem kui Kesk-Soomes. Troopikas ja subtroopikas aga misteid hilis- ja prastjaeg ei kasutatagi.

Eestis langeb nneliku juhuse tttu viimane prastjaeg ajaliselt enam-vhem kokku Holotseeniga, kuivrd meie vanimate orgaanikarikaste setete kuhjumine Kagu-Eesti jrvedes algas umbes 10 200 14C aastat tagasi, kuid teistes maades on nende ajaline nihe suur. Hilisjaja piiriks peetakse Eestis kokkuleppeliselt 13 500 14C aastat tagasi, mil Phja-Ltis kuhjusid Rauna interstadiaalsed setted [6]. Kuid igaks vib seda omatahtsi muuta, kuivrd paleogeograafilisi misteid ja sndmusi Eesti stratigraafiakomisjon ei reguleeri. Kiki stratigraafilisi termineid kirjutatakse eesti keeles suure algusthega [5], paleogeograafilisi aga valdavalt vikese algusthega. Kronotsoonid kui stratigraafilised misted (niteks Boreaal jt.) kirjutatakse suure algusthega, boreaalne kliima ja boreaalne kliimastaadium aga vikese algusthega.


Isotoopdateering peab alati olema. On loomulik, et erisuguste erialade teadlased peavad ksteisest aru saama. See aga eeldab ksteisest lugupidamist ja uurimismeetodite tundmist. Tartu likooli arheoloogiaprofessor Valter Lang on tundnud muret selle le, et Eesti kiviaja dateeringute puhul on seni kasutatud radiossiniku, mitte Gregoriuse kalendri aastaid, mis piltlikult vastab olukorrale, kui saja meetri jooksu jaoks mdetaks pool maad jardides, pool meetrites.

See on tepoolest halb, aga kuivrd Eesti kiviaeg on kahe miljoni aasta pikkusest kiviajast vaid kaduvvike osa, siis paratamatult jvad eri skaalad kiviaja puhul psima. Sama on ka mandrij taandumisega, sest kui me Phja-Eestis rakendaks ht skaalat ja Luna-Eestis, kuhu dendroloogiline parandus ei ulatu, hoopis teist, oleks tulemus naeruvrne. On vaid ks ja ainuvimalik tee: alati tuleb anda isotoopdateering ja kui selles soovitakse teha subjektiivset tenosuslikku parandust, siis ei saa seda takistada. Kige parem oleks, kui annaksime krvuti mlemad skaalad, kuid seegi ei anna meile igust rahvusvaheliselt kokku lepitud piire muuta.


1.

Kriiska, Arvi; Tvauri, Andres 2002. Eesti muinasaeg. Avita, Tallinn.
2.

Kromer, Bernd; Becker, Bernd 1993. German oak and pine 14C calibration, 72009439 BC. Radiocarbon 35 (1): 125135.
3.

Libby, Willard F. 1946. Atmospheric Helium Three and Radiocarbon from Cosmic Radiation. Phys. Rev. 69.
4.

Lugas, Lembi 2002. Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu. Eesti Loodus 53 (9): 613.
5.

Meidla, Tnu; Nestor, Heldur; Raukas, Anto 2002. Stratigraafiaterminoloogiast spetsialisti pilgu lbi. Keel ja Kirjandus 10: 727733.
6.

Pirrus, Reet; Raukas, Anto 1996. Late-Glacial Stratigraphy in Estonia. Proc. Estonian Acad. Sci. Geol. 45 (1): 3435.


Anto Raukas (1935) on TT Geoloogia Instituudi kvaternaarigeoloogia osakonna juhataja.

Enn Kaup (1946) on TT Geoloogia Instituudi vanemteadur.



Anto Raukas, Enn Kaup
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012