Tänavu juuni keskel leidis tee Eestisse Saimaa hülgeklubi. Tuldi peamiselt selleks, et heita pilk hüljestele Lääne-Eesti saartel. Mida see klubi endast kujutab?

Nagu nimigi ütleb, ajendas Saimaa hülgeklubi tekke Saimaa hüljes ja selle kaitse. Saimaa hüljes on viigerhülge äärmiselt ohustatud alamliik, kes elab Soomes Saimaa järves. Klubi peamine eesmärk on selgitada hülge asurkonna kaitse tähtsust Saimaa järve ümbruskonna rahvale, eelkõige noortele.

Ajas tagasi. Kuni möödunud sajandi keskpaigani ei olnud Saimaa hülge kaitsest juttugi, vastupidi, hüljeste kui kalasöödikute tapmise eest maksis riik koguni rahalist tasu. Asurkond kuivas nõnda kokku, et 1948. aastal tasu maksmine lõpetati. 1955. aasta seadusega keelati juba nende hüljeste küttimine.
Ometi läks veel üle kahekümne aasta, ilma et kaitsest oleks laiemalt räägitud. Saimaa kalurid teadsid, et hülgeid ei tohi tappa, aga tegelikkus oli see, et tapmistest lihtsalt ei räägitud. Enamikul soomlastest polnud Saimaa hülge olemasolust kuni 1980. aastani aimugi. Asurkonda püüti hoida saladuses, arvati, et nii on hülged kõige paremini kaitstud.
1960. aastal uurisid teadlased Ilkka Koivisto ja Yrjö Paasikunnas, kui palju Saimaa hülgeid veel alles on jäänud. Leiti, et ilmselt vaid veidi üle saja isendi. Arv oli ðokeeriv: paljud kartsid asurkonna väljasuremist.
1975. aastal alustas Joensuu ülikool professor Heikki Hyvärineni juhatusel Saimaa hüljeste teaduslikke uuringuid. Nüüdseks on see ülikool juba üle kolmekümne aasta uurinud Saimaa hülge levikut, elukombeid ja -takistusi ning keskkonna mõju neile loomadele.

Saimaa hülge kaitse töörühm loodi Soomes 1979. aastal, siht oli kaitset tugevdada. Sel ajal hakati lõpuks Saimaa hülgest laiemalt rääkima kui maailma kõige ohustatumast hülge-alamliigist. 1982. aastal hakkasid maailma loodusfond (WWF) ja Soome riik maksma kalurite ühingutele tasu selle eest, kui nood piirasid vabatahtlikult võrgukalastust aprilli algusest juuni lõpuni. Sel ajal on hülgekutsikad noored ning just siis on nende oht võrkudesse uppuda kõige suurem.
1993. aastal võttis Saimaa hülge oma kaitse alla Soome metsavalitsus. See hakkas korrapäraselt hüljeste üle arvet pidama, kaardistama nende leidumiskohti, kontrollima ehitust Saimaa järve ümbruskonnas ja laiendama looduskaitsealasid hüljestele olulistele aladele.
Ometi arvasid mõned Saimaa hülge töörühma liikmed, et ainult piirangute abil ei suudeta hülgeid piisavalt kaitsta, tuleb muuta ka inimeste suhtumist hülgesse. Nii rajasidki Kaiku Marttinen, Juha Taskinen ja Veikko Kilkki 2001. aastal Saimaa hülgeklubi (Saimaan Norppaklubi; www.saimaannorppaklubi.fi).

Juba järgmisel aastal korraldas klubi esimese suure hülgeõhtu, kus jagati oma nimiharulduse kohta põhiteadmisi. Sellest saadik on üritust korraldatud igal aastal vaheldumisi eri Saimaa ümbruse valdades. Enne korraldatakse vastavas vallas koolilastele teemakohaseid joonistus- ja kirjutusvõistlusi, mille auhinnad antakse kätte hülgeõhtul. Lapsed on õhtutel esitanud ka laule ja näitemänge. Igal hülgeõhtul on esinenud ka keegi hüljeste tundja, näiteks Joensuu ülikoolist, ta vastab ka huviliste küsimustele.
Programmi oluline osa on olnud looduspiltniku Juha Taskineni filmid ja pildid, samuti Juha Vainio Saimaa hülgele pühendatud laul „Vuntsidega vanapoisid”, mille ajendas Veikko Kilkki kiri heliloojale. Hülgeõhtutel on siiani osalenud sadu koolilapsi ja tuhandeid Saimaa kandi elanikke. Tähtsamad sponsorid Nestorifond ning Raija ja Ossi Tuuliaineni fond on aastate jooksul toetanud tegevust tuhandete eurodega. Saimaa hülgeklubil on praegu üle saja liikme.

Igal aastal on Saimaa hülgeklubi käinud hülgeteemalisel suvereisil. Tihti on käidud Saimaal, kord ka Laadogal. Tänavu oli sihtpunkt Saaremaa Nasva, kust tehti paadireis hallhüljeste laiududele Väinameres. Reisi juhendasid emeriitprofessor Heikki Hyvärinen ja kippar Hillar Lipp Nasvast. Hallhülgeid oli laidudel sadu, peale nende mitmekülgne linnustik.
Reisilised majutusid Västriku puhkemajades, nautides rikkalikke hommikusööke, mille korraldasid Tiina ja Hillar Lipp. Külaskäigu lõpuks oli korraldatud ühislaulu õhtu, laulsime akordioni saatel ja nautisime suitsulesta.

Veikko Kilkki (1942) on Soome rahvaülikooli- ja kooliõpetaja, filmi- ja raadiomees.


Loe veel:
• The Saimaa ringed seal: http://finland.fi/picture_book/saimaa/seal.html
• Sipilä, Tero 2003. Conservation biology of Saimaa ringed seal (Phoca hispida saimensis) with reference to other European seal populations. Academic dissertation. University of Helsinki; https://oa.doria.fi/dspace/bitstream/10024/2457/1/conserva.pdf

----------------------------------------------

LISAKASTID:

Saimaa hüljes (Phoca hispida saimensis; sm. saimaannorppa) on viigerhülge alamliik. Jääaja järel hakkas maa kerkima ning umbes 9000 aastat tagasi eraldus Saimaa järv seetõttu Läänemerest. Sellest ajast saadik on Saimaa hülged elanud teistest viigriasurkondadest lahus.

Kui näiteks Lääne-Eesti saarte hallhülged kogunevad mitmesajaliikmelistesse kogukondadesse, siis Saimaa viigrid elutsevad üksikult. Ositi ilmselt seetõttu, et neid on niivõrd vähe, kokku umbes 270 looma. Igal aastal lisandub mõnikümmend kutsikat, kellest umbes pooled jõuavad täiskasvanuikka. Samas hukkub igal aastal paarkümmend looma kalurite võrkudes, eelkõige uudishimulikud noored. Tänapäevani on kalavõrgud põhiline hüljeste surmade põhjus. Peamiseks varjupaigaks on hüljestele kaks Saimaa järvel asetsevat rahvusparki, Kolovesi ja Linnansaari, kus kalastamine on kevadel kuni juuni lõpuni keelatud. Asjatundjad on soovitanud kevadise kalastuskeelu ala laiendada praeguselt 600 km2-lt 1500- km2-ni. Ometi pole Soome valitsus kohalike elanike ja harrastuskalastajate trotsi tõttu seda teinud, lootes, et piisab kompensatsioonidest kalastuse vabatahtliku piiramise eest.

----------------------------------------------

Magevee hülged

Saimaa hülge lähedane sugulane on naabruses Laadoga järves elav Laadoga hüljes (Phoca hispida ladogensis), kelle arvukus on märksa suurem: kümneid, isegi sadu kogukondi, kokku arvatavasti umbes 5000 looma. Peale Saimaa ja Laadoga hülge leidub maailmas veel vaid mõni üksik magevees elutsev hülge alamliik, enamik asurkondi on ilmselt inimtegevuse tõttu välja surnud. Ainsaks tõeliseks liigiks mageveehüljeste seas peetakse Baikali hüljest (Phoca sibirica), kes on elanud merehüljestest lahus juba 25 miljonit aastat.