Eesti Looduse fotov�istlus
2010/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/11
Kust prineb sna puisniit?

Puisniit on kahtlemata ks Eesti looduse visiitkaarte. Puisniite uurivad paljud koloogid ja maastikuteadlased. Kust aga on tulnud see termin? Sna puisniit on levinud peamiselt aime- ja teaduskirjanduses, kohalikud nimetavad puisniiduala enamasti lihtsalt niiduks, metsaks, metsaheinamaaks vi heinaaiaks.

Eestikeelses teaduskirjanduses on puisniidud sageli samastatud looduslike rohumaadega. Taimekoloogias nimetatakse niisuguseid kooslusi tihti hoopis poollooduslikeks ehk prandkooslusteks [5]. Selge on see, et termin puisniit on neist kige levinum ja mis peamine suuprane.
Siiski ei kuulu puisniit snade hulka, mis on aastasadu knekeeles tarvitusel olnud ning hiljem eestikeelses terminoloogias lihtsalt teadusmistena kibele vetud. Ta on ks paljudest oskussnadest, mis lisandus 1920. aastatel eestikeelse terminoloogia loomise kigus. Kes selle sna kasutusele vttis?
Toomas Kukk ja Kalevi Kull on mrkinud, et knealuse miste thistusena kasutas Karl Reinhold Kupffer (1912) Eesti taimkatet ksitlevas uurimists esimest korda sna Gehlzwiese [7]. Selle sna tlkevastena ongi saadud puisniit.

Kupfferi arvates polnud ei eesti ega saksa keeles selle miste jaoks head terminit, aga rootsi keeles eldi puisniidu kohta lvng lehtniit. Samas on ta selgitanud, et puisniitudel kasvab tihti ka okaspuid, seetttu kasutab ta oma herbaaretikettidel just sna Gehlzwiese.
Tegelikult oli ta puisniidu terminoloogiaprobleemile viidanud juba aasta varem ilmunud koguteoses Baltische Landeskunde, kus ta kaalus kahte varianti (Gehlzwiese vi Laubwiese) [6: 306]. Gehlz thendab saksa keeles puistut, metsatukka vi salu ning Wiese niitu, Laub aga lehestikku. Baltisakslasest botaaniku mttekiku vib mista: ta teadis, milline neb vlja knesolev kooslus, kuid saksa teaduskeelest polnud hest ja lihtsat sna vtta ja nii tuligi luua uus termin eesktt saksa keele jaoks.

Siiski ei saa Kupfferit pidada Eesti puisniitude esmakirjeldajaks. Rootsi botaanik Henrik Hesselman (18741943) on 1904. aastal Rootsi puisniite ksitlevas ts kirjutanud, et Saare- ja Hiiumaa puisniidud on vga kaunid ning eriti rohkesti paikneb neid Saaremaa kaguosas [2]. Seejuures on ta toetunud Carl Skottsbergi (18801963) ja Tycho Vestergreni (18751930) suulistele teadetele.
Skottsberg ja Vestergren viitavad oma ts Saaremaa taimestiku kohta taimekirjelduste juures samuti tihti kasvukohana puisniidule, nimetades seda Laubwieseks [8]. Taustaks: Carl Johan Fredrik Skottsberg oli Rootsi botaanik ja Antarktika-uurija. 1899. aastal kis ta uurimisreisil Saaremaal ja publitseeris koos Tycho Vestergreniga Saaremaa taimestikku ksitleva levaatliku t [8]. 19011903 osales ta Rootsi Antarktika- ekspeditsioonil.

Vaid kmmekond aastat prast Kupfferit seisid samalaadse probleemi ees Eesti teaduskeelt arendama asunud teadlased ja keelehuvilised. Ilmselt tulebki eestikeelsena tle hakanud Tartu likooli heks suuremaks teeneks pidada omakeelse terminoloogia vljakujundamist.
Praegugi kasutame arvukalt toona kibele vetud snu. Nii kujunes 1920. aastatel eesti keelest kultuurkeel: selles sai teha teadust. Ehkki oskussnavaraga oli tegeldud juba 19. sajandi lpus ja 20. sajandi alguses eelkige Eesti kirjanduse seltsi eestvttel, algas hoogsam terminoloogiat emakeelse likooli avamise jrel.
Mitmesuguseid teadusalade terminoloogiakomisjone ttas likoolis umbes 40 ning nende t tulemusel ilmus 32 snastikku htekokku 110 000 snaga [14: 267]. Maateaduse komisjon ttas niteks 1920. aasta oktoobrist 1926. aasta esimese semestri lpuni [13].
Kokku peeti selle aja jooksul ligi 200 koosolekut. T tulemusi tervikuna trkis ei avaldatud ning teadaolevalt pole silinud ka koosolekute protokolle. Siiski ilmus paljundatuna valik geoloogia- ja geograafiaoskussnu [10]; Jaan Rummale kuulunud eksemplar on hoiul T geograafiaosakonnas Endel Varepi arhiivis. Geoloogiaterminid ilmusid 1929. aastal eraldi raamatuna [11].
Komisjonide tkorraldus oli jrgmine: kollektiivi liikmed esitasid muukeelse termini koos sisu selgitusega, mispeale katsuti hiselt leida sobiv eesti vi rahvusvaheline vaste. Filoloog Asta Veski, Johannes Voldemar Veski ttar, on oma kandidaadits mrkinud, et vastete lplikul kinnitamisel etendas vtmerolli tema isa [12].
Alahindamata Johannes Voldemar Veski panust eesti teaduskeele arengusse, ei saa kigi terminite vljamtlemise au siiski temale omistada. Niteks peab Asta Veski oma isa mttet tulemuseks tegelikult Edgar Kanti esitatud hoonetpide nimetusi. Siiski ei saa Kanti autorsust hoonetpide nimede puhul heselt kindlaks teha, need vivad olla ka komisjoni hislooming, vi ka Johannes Voldemar Veski mttet vili. Ka termin puisniit on Asta Veski kandidaadits kirjas kui tema isa loomet. Suure tenosusega esitasid komisjoni liikmed siiski oma variante ja Veski lihtsalt kinnitas vi parandas neid vi lkkas ettepaneku tagasi.

Kes siis ikkagi ti eestikeelsesse teadusterminoloogiasse sna puisniit? Edgar Kanti mlestustest Eesti maateaduse rajaja Johannes Gabriel Gran kohta vime lugeda: Thtis on ka see loov t, mida J. G. Gran tegi, osa vttes eesti geograafilise oskussnastiku vljattamisest Geograafia kabineti juurde rajatud maateaduslike oskussnade komisjonis. Seal loodud vi kinnistatud terminoloogia lks peatselt tarvitamisele meie maateaduse pperaamatuis ning teisteski tdes. [---] Tarvitseb vaid mainida snu nagu: .. puisniit .. [4].
Kant ei vida seal heselt, et sna puisniit on Gran pakutud termin. Siiski vib arvata, et see termin loodi just Gran algatusel vi on ta ise selle autor. 1922. aastal ilmus tema sulest Eesti maastikuteaduse phjapanev teos Eesti maastikulised ksused, kus ta on korduvalt kasutanud puisniidu terminit [3].
Johannes Gabriel Gran peab puisniiduks maastikulist vahevormi niidu ja metsa vahel: Puisniiduks nimetame niitu sel juhusel, kui temal kasvavad liht-phivormidena puud (kased, puusarnased pajuliigid) ja psad (pajud, soo- ja vaevakased). [---] Puisniidud on paljudele Eesti tasandikkudele vga iseloomustavad. Iseranis Loode-Eestis ja Paide ning Pilistvere mbruskonnas on neid palju.
Taimkattevaldkondi ksitledes sisaldub sna puisniit kolmes valdkonnas: saarte nurmede ja puisniitude, Loode-Eesti suurnurmede ja puisniitude ning PltsamaaVhma puisniitude ja pldude ala.
Suures mtkavas peab Gran puisniitude ja loopealsete ala piiriks joont, mis hendab Varbla, Mihkli, Kose ja Kuusalu kiriku. Sellest piirijoonest kagus algab juba metsade ja rabade v, mis mbritseb Prnu lahte ning ulatub phjas Kuusalu ja Kunda vahel mererannani (ehk tnapevases mttes Vahe-Eesti).
Puisniite ja ka teisi taimkatteksusi ei eritlenud Gran Vene heverstaselt kaardilt siiski ksi. Ta on maininud: Seda vastutusrikast ja palju aega nudvat td oleksin vaevalt julgenud oma peale vtta, ei oleks meie taimegeograaf, eradotsent Edmund Spohr, tulnud oma teadmiste ja kogemustega mulle appi nii eeltde kava vljattamises kui ka levimist esitava kaardi lplikus redigeerimises. Avaldan hr. Spohrile selle eest oma tsist tnu [3].
Me ei tea kll, kui palju nad terminoloogia le arutlesid mlemad valdasid eesti keelt hsti , kuid 1929. aastal ilmunud botaanika oskussnastikus on termin puisniit sees. Seal on kirjas ka botaanika oskussnade komisjoni koosseis, kuhu teiste seas kuulus Edmund Spohr [1].
Spohr on puisniidu terminit lbivalt kasutanud Eesti taimkatte lhikeses levaates, mis ilmus 1925. aastal koguteoses Eesti [9], nii et igal juhul oli ta ks esimesi uudse termini kasutajaid Gran krval.

1. Botaanika oskussnastik, 1929. Tartu.
2. Hesselman, Henrik 1904. Zur Kenntnis des Pflanzenlebens schwedischer Laubwiesen. Eine physiologisch-biologische und pflanzengeographische Studie. Bot. Centbl. Beihefte 17: 311460.
3. Gran, Johannes Gabriel 1922. Eesti maastikulised ksused. Loodus 1 (2): 105123, (4): 193214, (5): 258281.
4. Kant, Edgar 1956. Johannes G. Gran 14. III 1882 23. II 1956: mlestuskilde eesti maadeteaduse ja kodu-uurimise rajajast. Tulimuld 6: 254260.
5. Kukk, Toomas; Kull, Kalevi 1997. Puisniidud. Estonia Maritima 2: 1249.
6. Kupffer, Karl Reinhold 1911. Die Pflanzenwelt. Baltsche Landeskunde (Hrsg. K. R. Kupffer). Riga: 295324.
7. Kupffer, Karl Reinhold 1912. Kurze Vegetationsskizze des ostbaltischen Gebietes (mit einer Karte). Korrespondenzbl. des Naturf.-Ver. zu Riga 55. Riga.
8. Skottsberg, Carl; Vestergren, Tycho 1901. Zur Kenntnis der Vegetation der Insel Oesel. Stockholm.
9. Spohr, Edmund 1925. Eesti taimkatte lhike levaade. Eesti. Tartu: 150170.
10. Valik geoloogilisi ja geograafilisi oskussnu. [192?]. Paljundatud koopia Endel Varepi arhiivis T geograafia osakonnas.
11. Valik saksa-ja eestikeelseid geoloogilisi oskussnu. 1929. Tartu.
12. Veski, Asta 1954. J. V. Veski eesti kirjakeele oskussnavara arendajana. Kandidaadit ksikiri T raamatukogus.
13. Veski, Asta 1998. Geoloogia ja geograafia terminoloogia XX sajandi I poolel. Emakeele Seltsi aastaraamat 35−42: 109114.
14. Veski, Johannes Voldemar 1974. T terminoloogia alal. Mlestuste raamat. Tallinn: 265274.

Taavi Pae (1976) on geograaf .



Taavi Pae
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012