Eesti Looduse fotov�istlus
2010/11



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2010/11
Huntahven, uus kalaliik Eesti faunas

Eesti kalade nimestikku on lisandunud uus liik. Nimelt tabati tänavu suve teisel poolel meie merevetest kahel korral huntahven (Dicentrarchus labrax).

Esimese kala püüdis 31. juulil Hiiumaa kalur Koit Kalmus mõrraga Lehtma sadama lähedalt poolteise meetri sügavuselt. Isendi mõõtmed olid järgmised: täispikkus (Tl) 348 mm, kehapikkus soomuskatte lõpuni (Sl) 298 mm, täismass 404,5 g. Kala oli emane, kes polnud veel suguküpsust saavutanud. Magu sisaldas umbes 10 cm pikkuse kala, ilmselt räime jäänuseid.
Teine huntahven sattus Saaremaal Anseküla kandis Hindrek Tiitsari kolme meetri sügavuses vees paiknenud mõrda 10. augustil. Selle (samuti mittesuguküpse) isase kala täispikkus oli 379 mm (Sl = 325 mm) ja täismass 624 g, maos leidus neli 10–12 cm pikkust poolseedunud räime.

Huntahven on värvuselt hõbedakarva, seljalt hallikassinakas. Seljauimi on kaks nagu tema mageveelistel sugulastel, samasse ahvenaliste seltsi kuuluval kohal ja ahvenal; samamoodi on ka mõnedel uimedel teravad ogakiired. Mõningal määral on ogalised ka lõpuskaaned. Levinud on huntahven Euroopa lääne- ja lõunapoolsetes rannikuvetes: põhjasuunas ulatub areaal Norra rannikuni, lõunas kuni Senegalini Aafrikas, samuti on see ahven tavaline Vahemeres ja Mustas meres. Kala võib kasvada üle meetri pikaks ja kuni 15 kg raskeks. Toitumisviisilt on ta põhiliselt öise eluviisiga röövkala, kes toitub väiksematest kaladest, koorikloomadest ja peajalgsetest. Eelistades madalat rannikuvett, võib ta siiski laskuda kuni 100 meetri sügavuseni. Temperatuuri ja veesoolsuse suhtes pole huntahven kuigi nõudlik: ta talub ka jahedamat vett (siiski mitte alla 5° C) ja soolsuse poolest sobib nii ookeani- kui ka mage vesi. Koetakse vaid merevees, kus soolsus on vähemalt 30‰, suveks liiguvad aga nii noored kui ka vanemad kalad riimveelistesse rannikulaguunidesse ja jõesuudmetesse, tõustes sageli isegi jõgedesse magevette.

Selliseid rändeid kasutati ära juba antiikajal, kui huntahvenaid turgutati suletud rannikutiikides, andes neile lisatoitu. Õige hoo sai selle maitsva ja kõrgelt hinnatud lihaga toidukala kasvatamine aga alles möödunud sajandi viimastel aastakümnetel, mil Itaalia ja Prantsusmaa töötasid välja sobivad meetodid kunstlikult järelkasvu saamiseks. Enne sajandivahetust laienesid kiiresti Vahemeres, põhiliselt Kreekas asuvad sumpkalakasvandused ning praegu küünib Euroopa kasvanduste aastane toodang 60 000 – 70 000 tonnini. Merekalakasvatuses on huntahven seega lõhe järel kogustelt teisel kohal ja seetõttu võib teda leida ka meie suuremate poodide kalalettidelt.
Eestile lähimad huntahvenasumbad asuvad Läänemere edelaosas Saksamaal Kieli lahes, tegemist ei ole aga eriti suure kasvandusega. Kas Eesti vetes püütud isendid olid põgenikud Kieli kandist või loodusliku leviala piirilt Taani väinadest pärinevad rändurid, on raske öelda. Igatahes on viimase kahekümne aasta jooksul neli huntahvenat püütud ka Soome vetest ja vähemalt kolm Rootsi rannikult Gotlandi-Stockholmi piirkonnast. Seda, et uustulnuk Eesti rannikumeres päriselt koduneks, pole aga mõtet loota ega peljata: takistuseks on meie vete jahedus ja vähene soolsus.

Aare Verliin (1973) on Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi teadur.



Aare Verliin
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012