Eesti Looduse fotov�istlus
2010/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/12
Vasknarva muutunud rannad

Igal veerohkel kevadel rgitakse Peipsi jrve kirdenurgas asuva Vasknarva kla leujutusohust. Prast sadu aastaid kestnud mtete mlgutamist rajati 1930. aastatel sinna regulatsioonirajatised, mis kll praeguseks on oma esialgse otstarbe minetanud, ent takistavad siiski suuresti Peipsi rannasetete liikumist.

Vasknarva kla asend on eriline mitmel phjusel. Vasknarva asub paigas, kus suur jrv surutakse kitsasse ja madalasse jesngi. Sealt algab Narva jgi, mis on Eesti veerohkeim jgi ning Peipsi − Euroopa suuruselt neljanda jrve − ainuke vljavool. Seega on eeldused leujutuste tekkeks vga soodsad, samas on see ka suureprane koht, kus Peipsi veetaset reguleerida.

Peipsi veetaseme reguleerimise ideed. Peipsi probleem, nagu tema veetaseme kikumist tinglikult nimetada vib, on kolmetahuline. Esimesed ideed, mismoodi jrve veetaset reguleerida, pakuti 17. ja 18. sajandil. Need kaalutlused olid seotud laevasiduolude parandamisega, kuna Peipsi jrv ja Narva jgi olid tol ajal olulised veeteed [13]. Narva jel oli ka teisi ja kindlasti tsisemaid laevasidutakistusi (nt. Narva kosk), kuid liivamadalik Vasknarvas oli esimene, mis Peipsi poolt tulles ette ji.
Ajapikku siseveetranspordi olulisus kahanes, sestap hakati suuremat thelepanu prama leujutustele ja nende tekke phjustele. ldsuse huvi plvis teema prast 1844. aasta ulatuslikke leujutusi [13]. Kahe nimetatud ajendi krval ilmnes 20. sajandil ka kolmas mjutegur Narva je veeju kasutuselevtt, mis ksiti avaldab mju Peipsi veetasemele.
Neid kolme valdkonda ksitleti nii eraldi kui ka kompleksselt, sest misteti nende vga suurt omavahelist seost. Juba esimese teadaoleva suurema projekti autorile, Vene armee alampolkovnik Timofejevile, tehti 1853. aastal lesandeks selgitada Peipsi jrve veetaseme reguleerimist nii pllumajanduse seisukohast kui ka vimaliku Peipsi ja Narva vahelise laevatee aspektist [15]. Jrgnevatel aastatel projekteeriti ja mdeti palju, kuid ehitustegevuseni ei jutud. Phjuseks olid nii eri huvirhmade vastuolud kui ka riigivalitsuse vhene huvi, mis oli eelkige tingitud alanud raudteeajastust [13].

Iseseisvas Eesti Vabariigis, mis pidi les ehitama oma tstuse ja energiamajanduse, kerkis Narva je energiapotentsiaal taas pevakorda. Toona kuulus jgi tervenisti Eesti piiridesse ning seda oli mnevrra lihtsam majandada kui praegu.
Peamiselt varasematele uurimustele tuginedes tegi meinsener Aleksander Kink vabariigi algusaastatel suurejoonelise plaani, kuidas kogu riik elektrihendusega katta, muuta Narva ja Tartu itsvateks sadamalinnadeks ning panna alus konkurentsivimelisele tstusele. Narva je idakaldal asuvasse Omuti klla kavandati rajada tstuskeskus, kus hakata hust eraldama lmmastikku ning sellest vetisi ja lhkeaineid tootma [10]. Insener Kingi suurejoonelised kavatsused ei saanud kll teoks, ent andsid kindlasti tuke uutele plaanidele.
1920. aastal kutsus Eesti Vabariigi valitsus kokku uurimistid ja projekti koostamist alustanud Narva hdroelektrijaama ehituse komisjoni, mis keskendus veeju kasutuselevtule. Nd prkusid plaanid aga uue probleemiga. Narva je ja Peipsi vee reguleerimine ei olnud Eesti vaba voli, sest 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nukogude Venemaa vahel slmitud Tartu rahulepingu artikkel XVI lisa 2 1 neb ette, et kunstlik vee teisalejuhtimine Peipsi ja Pihkva jrvedest, mis snnitab nimetatud jrvede keskmise veeseisu alanemist le he jala [u 0,3 m], samuti ettevtted, mis keskmist vee tasapinda nimetatud jrvedes krgendavad, on lubatud ainult eri-kokkuleppe jrele Eesti ja Venemaa vahel.
Samuti on rahulepingus kirjas, et Eesti on nus andma Venemaale eesiguse saada ja ma Narva je koskede elektrijudu. Etteruttavalt olgu eldud, et see rahulepingu klausel on hiljemgi probleeme tekitanud.
Hdroloog August Velneri juhitud uurimisprojekti avaldatud andmed sisaldasid Narva je topograafilisi, geoloogilisi ja hdromeetrilisi mtmistulemusi ning ksikasjalikke ehitusplaane ja vimsusarvutusi. Rahvamajanduslikult vga oluline projekt oleks linud maksma 2734 miljonit Eesti marka [15]. Nagu varasemad plaanid, ji ka see projekt ksnes paberile. Hdroelektrijaam Narva je paremal kaldal alustas td alles 1955. aastal.

Plaanimisest tegevusteni. Otsustava prde Peipsi jrve veetaseme reguleerimise phimtetesse ti rmiselt veerikas periood 1920. aastate teisel poolel. Peipsi pikaajaline keskmine veetase on 30,00 meetrit .m.p. [9], kuid 1924. aastal oli keskmine veetase 30,75 meetrit. Samast aastast prineb ka kogu aegrea krgeim veetase 31,76 meetrit [7]. Veelgi enam, Peipsi veetasemete aegreas eristub sellel ajavahemikul (19221940) lhike, 19 aasta pikkune tskkel, mis on kogu 125-aastase vaatlusrea (18852010) veerohkeim [9].
Laugete madalate kallastega Peipsi rannaaladele thendas pidev krge veetase vga ulatuslikke leujutusi. On hinnatud, et terve 1924. aasta jooksul oli madalast rannikualast le ujutatud le 470 km2 ning krgeima veeseisu ajal koguni 775 km2 [7].
Prast selliseid leujutusi olid rannarsed elanikud muidugi meeletult nrdinud ning ajakirjanduseski klasid leskutsed, et jrve pind tuleb maha lasta. Algatati korraga kaks riiklikku projekti, millest ks hlmas kaldakindlustuste rajamist ehk passiivset vitlust jrvega, teise eesmrk oli aga alandada jrve pinda [16].
Vabariigi valitsus vttis 21. detsembril 1928 vastu krediidi mramise seaduse, mis ngi ette kulutada regulatsioonirajatiste peale seitsme aasta jooksul (19281935) 1,65 miljonit krooni [1]. 1931. aastal seadust muudeti ning uueks lppthtajaks mrati 1. aprill 1938 [2]. Siiski ei vetud seadus vastu tiesti ksmeelselt. Mitmel korral heideti ette liiga kiiret otsustusprotsessi ning viidati kogu projektile kui ebaproduktiivsele kulutusele ning riigi raha surnukslmisele [3].
Ehitustegevuse vastu protestis ka kaitseministeerium, kelle arvates tuli niisuguste sildade ehitus riigi kaitseseisukohast rmiselt olulisse kohta jalamaid lpetada, sest need rajatised kergendanuks tunduvalt vaenuvgede tulekut le Narva je [4].

Lahendust pakuvad svendused ja buunid. Tolleaegsed Peipsi veepinna reguleerimistd jagunesid peamiselt kahte ossa. Kulukam ja raskem osa oli Verhovski krestike svendus 2,25 meetri vrra 1,5 kilomeetri ulatuses. Seal tuli jephjast vlja lhkuda ja koristada umbes 235 000 m3 kva dolomiiti ja paekivi. Teise tna svendati Vasknarvas Narva je lhtes asuvat liivamadalikku ning rajati selle ette kolm piktammi ehk buuni (praegu mdetuna 660 m, 570 m, 220 m) ja ks voolusuunav tamm (1420 m) ( 1).
Liivamadaliku svendustde maht oli umbes 260 000 m3 liiva ja savi. Buunide (sks. Buhne) ja tammi ehituseks kasutati Verhovski krestikust vlja lhutud kive (90 000 m3), mis transporditi Vasknarva praamidega ja mille lejk veeti vanadesse jekoolmetesse. Tammide peale laoti veel maakividest kiht, nii et jrvepoolne, lainetusele ja jle avatud klg oli laugem ja siledam. Jephjas oleva paekivi lhkumiseks kasutati lhkeainet ning purustatud materjal tsteti vlja koppsvendajaga. Kik thtsamad triistad, nagu seesama koppsvendaja Hiiglane, kompressorjaam ja kiviveopraam olid valmistatud Eestis. See asjaolu oli ka valitsuse tingimus krediiti mrates [11].
Buunid pidid ra hoidma piki Peipsi phjarannikut liikuva liiva valgumise je lhtes paiknevale liivamadalikule, koondama veevoolu liivamadaliku piires hte sngi, et veevool hakkaks ise lahtist liiva madalikult ra kandma, ning kaitsma liivamadalikku lainetuse eest. Phimtteliselt plaaniti luua uus tehislik voolusng (300425 meetrit lai), millesse svendati 70 meetri laiune renn veesgavusega 3 meetrit [14]. Samal ajal pidid svendustd Verhovskis ja Vasknarvas suurendama Narva je vee lbilaskevimet.
Kigi tde koosmjul pidi jrve pind alanema 0,3 meetri vrra. Eeldatavasti pidi leujutuspevade arv nnda vhenema 104 pevalt 55 pevani, uputusest vabanema keskmiselt 6410 hektarit maad ning vegetatsiooniperioodid htlustuma [13]. Kui varasemad projektid pdsid probleemi lahendada kompleksselt, arvestades ka laevasidu- ja hdroenergia vimalusi, siis nd seati sihiks vaid vhendada leujutusi ja rajada maaparandusrajatistele eesvool. Laevasidule oli alanenud veepind kahjulik, kahandades veesgavust Peipsi jrve suubuvate jgede suudmetes.
Svendustd kestsid kuni 1939. aasta sgiseni, mil Teise maailmasja sndmused need peatasid. Selleks ajaks olid valminud kik kolm buuni ja voolusuunav tamm. Liivamadaliku svendus lpetati 1940. aastal, kuid osa Narva je lemjooksust jigi puhastamata [5]. Kuna Peipsi veepinna reguleerimise tde lppjrk langes kokku uue, suhteliselt veevaese perioodi (19411973) algusega ning kogu aegrea kige veevaesem aasta oli just 1940 [9], siis on raske hinnata, kas leujutuste vhenemine 1930. aastate lpus ja jrgmistel aastatel on tingitud svendustdest ja rajatud buunidest vi pelgalt kliimateguritest.

Piktammide mju Peipsi rannasetete liikumisele. Kui regulatsioonirajatiste mju Peipsi veetasemele vajaks kindlasti phjalikumat uurimist, siis rannajoont ja setete liikumist Vasknarvas on need inimrajatised kahtlemata kvasti muutnud. Sellele on varem oma artiklites thelepanu juhtinud hdroloog ja Peipsi uurija Ago Jaani [8].
Juba ammusest ajast on teada, et Peipsi phjaranniku setted liiguvad ldjoontes lnest itta. Setete kindlasuunalise liikumise phjuseks on peetud valitsevaid edela- ja lnetuuli, tuultest mjutatud idahoovust ning eelkige lainetust. Et panna setteosakesed liikuma, on vaja vlistegurite (lainetus) toimel letada nende nihkekiirus, mille suurus oleneb osakeste suurusest.
Prast piktammide valmimist Vasknarvas hakkas nende ette ja vahele kogunema setteid, mille loomulik kulg oli hiritud. Ndseks on piktammide vaheline ala osaliselt soostunud ja kohati kaetud tiheda psastiku, tarna- ja pillirookooslustega. Buunide vahel leidub ka eri suurusega avaveealasid, kus kasvavad veetaimed. Lnepoolseima buuni esine ala on tunduvalt kuivem ning selle jrvega piirnev lunaosa on luitestunud. Sealne kena liivarand on kujunenud kohalike elanike seas populaarseks puhkealaks.

Rannajoon enne buune. Hindamaks buunide rajamise jrgseid rannajoone muutusi ja nende vimalikku perioodilisust, vrreldi omavahel eri aegadest prit kaarte. 2009. aasta suvel tegid Tartu likooli geograafiaosakonna lipilased GPS- ja tahhmeetrilisi mdistusi lnepoolseima buuni ees. Kaartide vrdlemine ja mdistamiste anals vimaldab hinnata pikaajalisi summaarseid muutusi. Erakordsete sndmuste ja/vi lhemaajaliste hesuunaliste muutuste hindamiseks on kahtlemata vaja sagedasemaid mdistusi, kui seda pakuvad senised kaardid.
Et saada levaade buunide rajamise eelsest olukorrast Peipsi rannikul ja Narva je suudmes, krvutati kaarte aastaist 1871, 1902, 1921 ja 1927 ( 2). Nendelt kaartidelt joonistub selgelt vlja Narva je suudme ummistus ja vga kitsas sgavam kanal, kuhu ilmselt oli koondunud enamik jrve vljavoolust
Peipsi rannajoone asend oli kigil juhtudel erisugune, kuid muutused ei olnud hesuunalised, nagu oleks vinud eeldada. 1871. aasta rannajoone suur erinevus vrreldes 1902., 1921. ja 1927. aasta rannajoonega vib olla tingitud ulatuslikumast kulutusest neid eraldava ajavahemiku jooksul. Kuna 19. sajandi lppu ja 20. sajandi algusesse ji suhteliselt veerikas ajajrk, on kulutus vimalik, kuid vaevalt sai selle ulatus olla 150 meetrit. Nii ulatuslik kulutus oleks Peipsi jrve tingimustes vga erakordne ja seda oleks kindlasti tollases kirjanduses ra mrgitud.
Samas tuleb meeles pidada, et kaartidel vljendunud erinevusi ei saa ilmselt taandada ksnes rannaprotsessidele, sest vanu erimtkavalisi kaarte kihiti seades ja kindelpunktide jrgi koolutades vivad samuti tekkida olulised vead. Sellele viitavad ka Narva je suudme ja kaldajoone erinevused nimetatud kaartidel.

Kiire settimine. Hoopis teine pilt avaneb kaartidel prast piktammide rajamist ( 3). Kahjuks ei olnud vimalik leida piisavalt suure mtkava ja tpsusega kaarte ajavahemikust 19301980, mistttu on rannajoone muutuste tpset kiirust keeruline hinnata. Buunivahed settisid tenoliselt tis pris kiiresti, sest 1980. aastaks oli rannajoon nihkunud juba enam-vhem oma praegusesse asendisse.
Kui vtta settimise alguseks aasta 1935, siis esimese buuni ees (maksimaalsete muutustega ala) on rannajoone nihkumise kiirus 12 meetrit aastas. Selle arvu hindamisel peab arvestama aga mitut aspekti. Esiteks, rannajoon vis nihkuda oma praegusesse asendisse juba enne 1980. aastat ja seetttu vib nihkumiskiirus olla isegi suurem. Teiseks, kuna setteala keskosa on suures osas allpool keskmist veepinda, vib jreldada, et rannajoone nihkumine ei ole olnud lineaarne protsess ning keskmine muutumiskiirus ei peegelda tegelikku olukorda, vaid on pigem illustratiivne, pakkudes vrdlusmaterjali teistele samalaadsetele uuringutele.
Rannajoone hppeline muutumine on eriti liivarandade puhul sna tavaline ja vib toimuda mne tormi tagajrjel, kui maasr vi le veepinna kerkinud barri (rannajoonega rbiti paiknev liivamadal) lagi eraldab laguuni, mis jbki mbritsevast alast madalamaks. Esimese buuni ees vib rannajoon olla nihkunud kahe suurema hppega, sest veidi krgem ja kuivem ala paikneb ka setteala keskel ( 4).
Miks aga ei ole piktammide vahel toimunud olulisi muutusi prast 1980. aastat ja praegune rannajoon paikneb vikeste erinevustega ikka samas kohas? Nagu vib vlja lugeda buunide rajamisele eelnenud mdistustest, oli sel ajal rannalhedasemas jrveosas vga madal vesi, mistttu ala titus setetega kiiremini ja rannajoon muutus judsamalt. Praeguseks on rannajoon nihkunud jrve sgavama osa suunas, mis ilmselt vhendab muutuste kiirust.
Lisaks on rannajoon praegu juba vga lhedal buuni otstele ning setted saavad Narva jkke liikuda ka mber takistuste. See mjutab kindlasti settimiskiirust buunidevahelisel vi -esisel alal. Viimaste mtmiste phjal vib elda, et uus rannajoon paikneb maksimaalselt 540 m vanast rannajoonest jrve pool, ning lnepoolseima buuni otsani jb sealt kigest 145 m.
Piktammi esise ala krgusmudelilt ( 5) ilmneb selgesti ka teine ranniku muutumist phjustav tegur veealuste setete rnde krval tuul. Settekeha pealispinda liigestavad kuni 4,5 m krgused luited, mis ei saanud hakata moodustuma enne, kui rannajoon oli nihkunud praegusesse asendisse. Seega on vhemalt 30 aastaga kujunenud mrkimisvrsete mtmetega eoolsed vormid. Rannaprotsesside seisukohalt on see kindlasti pnev teave, kuna selliste pinnavormide kujunemise kiiruse kohta pole Eestis seni hinnanguid antud.

Liivarand ja uus valdus je idakaldal. Vasknarva buunid on hea nide selle kohta, kuidas inimtekkelised vrkehad vivad vga kiiresti ja ulatuslikult muuta ranna looduslikku olekut. Raske on vtta seisukohta, kas selline looduse mberkorraldamine on hea vi halb. Vasknarva elanikel on esimese piktammi ette tekkinud nd ilus liivarand ja puhkeala. Samuti on Peipsi idakaldalt algava voolu suunava tammi ette settinud juurde tkike maismaad, mida vib auga nimetada Eesti valdusteks Narva je idakaldal. Geopoliitiline vit, millest ilmselt ei osanud unistada isegi esimese Eesti Vabariigi kaitseministeerium!

1. Eesti riigiarhiiv f. 80, n .3, s. 709. Peipsi veepinna reguleerimiseks krediidi mramise seadus, alustatud 10.detsember, lpetatud 24. detsember 1928.
2. Eesti riigiarhiiv f. 80, n. 4, s. 582a. Peipsi veepinna reguleerimiseks krediidi mramise seaduse muutmise seadus, alustatud 10. oktoober 1930, lpetatud 31. mrts 1931.
3. Eesti riigiarhiiv f. 80, n. 4, s. 582b. Peipsi veepinna reguleerimiseks krediidi mramise seaduse muutmise seadus, alustatud 10. oktoober 1930, lpetatud 31. mrts 1931.
4. Eesti riigiarhiiv f. 1354, n. 1, s. 1613. Kirjavahetus Kaitseministeeriumiga Narva jel Vasknarva juures muulide ehitamise asjus. 1933.
5. Eesti riigiarhiiv f. r-445, n. 2, s. 5. Peipsi jrve veepinna reguleerimise toimik. ENSV T Rahvakomissariaadi tehniline inspektuur. 1941.
6. Eesti riigiarhiiv f. T-7, n. 1, s. 918. Peipsijrwe Liiwamadaliku Reguleerimine. Sisewete Broo TM, 1: 5000, 1926.
7. Jaani, Ago 1973. Veerohkus muutub tskliliselt. Eesti Loodus 24 (12): 758−764.
8. Jaani, Ago 2000. Peipsi jrve veetaseme reguleerimise probleem. Regulatsioonirajatised Narva je lhtes. − Narva jgi ja veehoidla. Piirilese koost keskus, Tartu: 114−118.
9. Jaani, Ago jt. 2008. Hdroloogia. − Peipsi. Tartu: 113−156.
10. Kink, Aleksander 1920. Tartu-Pihkva ja Narva weetee. Tstus-kaubanduse kirjastik nr. 1. Tallinna Eesti Kirjastus-hisuse kirjastus, Tallinn.
11. Tilzen, Karl-Erich 1929. Peipsijrve alandamise eeltd. Tee ja Tehnika 8 (86): 91−95 ja 101−104.
12. Velner, August 1922. I Sisevete uurimise andmed. Eesti hdrograafi levaade. Tallinn: 55−56.
13. Velner, August 1928. X Sisevete uurimise andmed. Sisevete uurimise broo aastaraamat 1926. Tallinn.
14. Velner, August 1929. Peipsi weepinna alandamine kiire: le kolmandiku Eestist sellest huwitatud. Eesti Rahvaerakonna Keskkomitee, Tartu.
15. Velner, August (toim.) 1923. Naroovaje uurimise andmed ja veeju kasutamise kava. Teedeministeeriumi vljaanne. Tallinn.
16. Vichmann, A. 1929. Peipsi jrve kalda kindlustamine. Tee ja Tehnika 8 (87): 117−124.


Mihkel Jrveoja (1986) on T geograafia osakonna magistrant.
Tiit Hang (1958) on geograaf, T geoloogia osakonna vanemteadur.
Raivo Aunap (1964) on T geograafia osakonna kartograafia teadur.
Taavi Pae (1976) on geograaf.



Mihkel Jrveoja, Tiit Hang, Raivo Aunap, Taavi Pae
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012