Eesti Looduse fotov�istlus
2010/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2010/12
Kotkaste talverituaalid

Pole midagi meelikitvamat kui jlgida sinises taevas liuglevat kotkast. See vaatepilt jb kauaks meelde ja pakub palju jutuainest. Kuid vaadelda taevahiiu toimetusi maa peal on mneti pnevamgi.

Kotkad, tpsemalt valgepea-merikotkas ja kaljukotkas, on thtsal kohal Ameerika indiaanlaste primustes ja kultuuris. Taevalaotusel liuglevat kotkast peetakse seal jumala kehastuseks, kes jlgib maapealset elu. Kotka sule kinkimine on suur auavaldus Phja-Ameerika plisrahvaste seas. Kotkas on pha ja taevase maailma valitseja.
Paralleele leidub phjala rahvaste primustes, kus kotkas kehastab vimsust ja pikest. Jakuudi ja soome mtides on kotkas looja, kes munes maailmamuna. Burjaadid, handid ja mansid peavad kotkast esimeseks amaaniks. Ka meie suure naabri Venemaa riigivapil ilutseb kahe peaga kotkas. Kik see viitab, et kotkaid on juba aegade algusest au sees peetud ja vaadatud nende poole aukartusega.

Eestimaa loodus on kotkaste poolest sna liigirikas. Meil pesitseb viis kotkaliiki: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas ja vike-konnakotkas. Kolm viimasena nimetatut rndavad talveks kaugele Aafrikasse, kuid suured meri- ja kaljukotkas jvad siia talvega rinda pistma. Talv on nende elus raske aeg, eelkige toidunappuse tttu.
Kaljukotkas peab peva jooksul sma 250300 g liha, millest umbes kolmandik on jnesed ning ligi pool suured rabalinnud, nagu sookured, tedred ja ka metsised. Kaljukotkast mnevrra suurema merikotka pevane toiduvajadus on kuni 600 g. Tema saagivalik on sna lai, kuid suuresti seotud veekogudes ja nende kallastel toimetavate loomadega. Peamised on veelinnud (pardid, ptid, kajakad ja ka luiged), kuid ra ei elda ka suurematest kaladest vi siis haigetest metskitsedest. Kevaditi, kui Suur Emajgi ujutab luhad le ning haugid tulevad sinna kudema, on ka merikotkad platsis.
Lai toiduvalik annab merikotkale kaljukotka ees talvel eelise. Kui kaljukotkas ritab talveks jda oma pesitsusala lhedusse, siis merikotkas kipub rndama. Tsi kll, mitte Aafrikasse, vaid lihtsalt sinna, kus on vaba vett ja rohkem toitu. Nii vib talvel meil merikotkaid eriti rohkelt kohata Saaremaa ja Hiiumaa rannikul, kuhu kogunevad talvituvad veelinnud. Ent ka surnud kalad ja linnud on merikotkale hea toidupoolis.

Korjused on eriti talvel thtsal kohal nii merikotka kui ka kaljukotka toidusedelis. Pala peab asuma pris lagedal kohal, paksu metsa alla kotkad enamasti ei tule.
Kui paljudele teistele loomadele on klm ja lumerohke talv rnk, siis kotkastele thendab see vastuoksa rikkalikumat toidulauda. Talveilmale alla jnud vi siis huntide ja ilvese murtud loomade jnused on kalju- ja ka merikotkale oluline lisatoit. Mnikord vib korjusest saada pikemaks ajaks ka phitoit, eriti siis, kui tegu on mne suurema loomaga, nagu pder, metssiga vi metskits. Korjusel toimetavaid kotkaid jlgides vib teada saada palju huvitavat nende kitumise, valdusala ja ka omavahelise suhtlemise kohta.
Esimesed, kes korjuse leiavad, on rongad. Kotkad, hundid ning rebased lhtuvad talvistel toiduotsingutel suuresti just ronkadest, sest seal, kus rongad agaralt toimetavad, leidub ski neilegi.
Olen aastaid talviti jlginud ja pildistanud kalju- ja merikotkaste tegevust korjusel. Kigepealt pakkus mulle huvi, kas see on seotud ilmaoludega. Eeldasin, et mida klmem ilm, seda suurem on kotkaste energiavajadus ja seda innukamalt peaksid nad korjusel kima. Tegelikkus on siiski keerukam. Kui hutemperatuur oli 15 oC vi madalam, ei tulnud ldjuhul keegi korjusele toituma. Isegi rongad, kes tavaliselt on kohal viie-kuuekesi, ei tulnud siis kordagi.
Seletusi leiab ilmselt palju. Niteks, mida klmem on ilm, seda tahkem on korjus ning tkikese liha kttesaamiseks tuleb kotkastel palju vaeva nha. Nii vib einestamise energiakulu olla suurem kui einest saadu. Samuti on teada, et pakasega eelistavad loomad energiat kokku hoida ega liigu kuigi palju. Kige sagedamini tulid kotkad korjusele, kui temperatuur oli veidi le 10 oC.

Kaks kaljukotkast on mu jlgitud sdakohas kinud mitu aastat. Arvatavasti on tegu lheduses teada oleva pesa omanikega. Lhedus on siinjuures suhteline miste: linnulennul on pesani seitse kilomeetrit.
Esimestel aastatel ngin neid korjusel toitumas alati eraldi, mistttu ei aimanud sidet nende vahel. Koos ngin neid alles kaks aastat tagasi. Seegi kord tuli enne isaslind, kes on emasest veidi viksem. Emane liitus alles paari tunni prast. Knealusel emasel on ks hsti theldatav eripra: tema vahanahk (lanoka tvikut kattev nahakurd) on hele, mitte kollane nagu paarilisel.
Vaatlejale reedab teise kotka lhenemise tavaliselt korjusel tegutsev lind, ajades pea- ja kaelasuled turri, tiivad veidi laiali ning pstes noka vahelt valla hlitsuse. Kui saabunu on paariline, siis vastab temagi tavaliselt hlega (vras saabuja hlt ei tee). Hoolimata tutvusest ei sanda tulija kohe korjusele laskuda, vaid vtab koha sisse lheduses kasvava mnni oksal. Alles veidi aja prast maandub ta raipest paari meetri kaugusele ning hakkab vaikselt ja ettevaatlikult sellele lhenema. Sama ettevaatlikult asub ta ka korjusest tkke vlja kiskuma, aeg-ajalt paarilist piieldes. Kui on kindel, et too tepoolest nustub oma saaki jagama, muutub saabuja agaramaks ja julgemaks.

ksteisele vraste kaljukotkaste puhul sellist pilti kindlasti ei neks. Kaljukotkas on sna agressiivne lind, kes teisi enda mber ei salli. Niteks minu vaadeldud korjust ei olnud ta nus ronkade vi merikotkastega jagama.
Ronkadega oli lihtne, sest nemad taandusid vabatahtlikult, kui kaljukotkas korjusele maandus. Merikotkastega tuli ette ka kaklusi, kus sageli ji peale kaljukotkas. Kuigi merikotkas on suurem, korvab kaljukotka sjakus tema viksema kehakaalu.
Huvitav oli see, et kui korjusele oli esimesena judnud kaljukotkas, siis merikotkas ei ritanud toitu le vtta, vaid leidis selle lhedusest tkke, mille rebased vi khrikkoerad olid sel laiali tassinud. Ent kui vastupidi, merikotkas oli korjusel toitumas ning tuli kaljukotkas, siis sstis too sageli ette hoiatamata merikotkale kallale.
Samalaadset kitumist olen ninud ka rebase puhul. hel hommikul seadis rebane end korjusele sma. Olin looma veidi aega jlginud, just kaadrisse saanud ning valmis pildistama, kui kki kadus ta kaamera vaatevljast. Varje aknast vaadates sai selgeks, et saabunud kaljukotkas oli rebast rnnanud ning see pgenes kiirel galopil. Lindude kuningas aga asus toitu nautima.

Korraga on korjusel tavaliselt toitunud ks kuni kolm merikotkast. Rekord oli 8. mrtsil 2008: heksa lindu, kellest neli olid tiskasvanud ning lejnud eri vanuses noored. Huvitaval kombel jagati saak sna sbralikult, htegi tsist kaklust ei tekkinud. Neljast vanalinnust kaks olid kindlasti head tuttavad, ilmselt koguni paar: muidu poleks nad saanud niivrd lhestikku krvuti raibet nokkida.
Tol peval tuli ka kaljukotkas mnnilatva olukorda uudistama, kuid eelistas taanduda: ilmselt oli vraste hulk liiga suur, et nendega vitlusse asuda.
Aasta-aastalt muutus merikotkaste seltskond. 2008. aasta klalistest olid mned rngastatud, mille abil selgus, et phiseltskond oli pesitsenud Phja-Ltis ja ks vanalind Lnemaal. Jrgmisel aastal ma neid linde ei kohanud: seega oli tegu juhuslikult sdakohale sattunud rnduritega. Tsi, kord selle leidnud, kisid noorlinnud kohal koguni mrtsi lpuni, mil veed jst vabanesid. Tiskasvanud lahkusid varem, ilmselt munemis- ja haudeperioodi alguse tttu.

Jaanus Jrva (1970) on vabakutseline loodusfotograaf, kes teeb koostd paljude vljaannete ja organisatsioonidega.



Jaanus Jrva
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012