Esialgu on Eesti elupaigatüüpide punane raamat alles idee, mille teostamise vajalikkust vaeb töörühm keskkonnaministeeriumi algatatud projekti käigus.

Samamoodi kui ohustatud liikide punaseid raamatuid on paljudes riikides koostatud taimekoosluste või biotoobitüüpide (elupaigatüüpide) punaseid raamatuid. Suurenev inimmõju ja teisenev maakasutus seab ohtu sellisedki kooslused ja elupaigad, mis sajand tagasi maastikes valitsesid. Erinevalt liikidest saab elupaikade puhul rääkida nende taastatavusest, samuti eristatakse kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid muutusi: elupaigatüübid võivad maakasutuse või loodusliku arengu käigus teiseneda, seejuures võib ühe tüübi pindala väheneda – ent ei tarvitse –, kui seda tekib või tekitatakse mujal juurde.

Töörühm jõudis otsusele, et vajame koondatud andmestikku meil leiduvate koosluste ja elupaigatüüpide leviku, ohustatuse ja selle põhjuste kohta. Tänuväärne materjal on viimasel aastakümnel tehtud inventuurid ja NATURA elupaikade kaardistustööd, kuid kindlasti tuleb põhiliselt taimkattetüüpidel rajanevale klassifikatsioonile lisada ka nn. pisielupaigad: üliolulised seente, sammalde, samblike ja selgrootute elupaigad (metsa vääriselupaikade eeskujul). Koosluse struktuurielementidena mõjutavad nad vastava koha liigilist mitmekesisust ning sageli ka looduskaitseväärtust. Linnuliikide ja imetajate seisukohalt on oluline silmas pidada elupaigatüüpide omavahelisi naabrussuhteid (biotoobikomplekse), et tagada nii toitumis-, varje- kui ka sigimisalade olemasolu. Suurt poolehoidu kogus töörühmas mõte ühendada elupaigatüüpidega haruldaste, ohustatud ja kitsalt spetsialiseerunud liikide elupaigaeelistused. Tähelepanu väärivate liikide andmestiku sidumine elupaigatüüpidega aitab määratleda nii viimaste piire kui ka sisu ja võimaldab asjalikke looduskaitserakendusi säästlikus metsamajanduses, mahepõllunduses, maastikuplaneerimisel jne.