Kuna pärandkooslused ja neid asustavad liigid olenevad inimtegevusest, tuleb nende taastamiseks, hoiuks ja kaitseks leida sobiv majandamisviis. Rannaniite on 15 aastat hooldatud looduskaitse põhimõtete järgi. Rannaniitude elupaikade ning seal elavate ja toituvate liikide kaitset on korraldatud esmajoones projektipõhiselt.

Möödunud aastal oli looduskaitse ringkondades palju juttu rannaniitudest, nende hooldusest ja selle toetustest ning sealsetest hääbuvatest kaitsealustest liikidest. 2010. aasta juunis kaitses Marika Kose Tartu ülikoolis teadusmagistritöö „Rannikukoosluste taastamis- ja majandamisprojektide edukus ja jätkusuutlikkus Eestis”.
Praegu viiakse ellu järjekordset rahvusvahelist LIFE projekti BaltCoast, mille eesmärk on taastada rannikulõuka elupaigakompleks Läänemere piirkonnas. Rannikulõugaste kõrval on projekt keskendunud rannaniitudele. Üks põhitegevusi on anda hinnang senisele rannaniitude majandamisele ja pakkuda kitsaskohtade lahendusi.

Omapärane ja haruldane pärandkooslus. Nagu kogu Euroopas, on ka enamjagu Eesti taimkattest pika ajaloo vältel tugevalt mõjutanud inimtegevus. Rannaniidud on Eesti vanimaid pärandkooslusi, kujunenud tuhandeid aastaid tagasi, kui merest kerkival maal hakati loomi karjatama.
Rannaniidud on primaarsed taimekooslused: nende tekkekohas pole varem taimi kasvanud. Inimtegevuse ja mere koosmõjul on sajandite jooksul välja kujunenud mitmekesised elupaigad ja kasvukohad, mis sobivad paljudele organismidele. Teistest kasvukohtadest ja elupaikadest erinevad rannaniidud mere mõju poolest. Rannikul elavad liigid peavad toime tulema kahe keskkonna – maa ja vee piiril.
Väärtuslike rannaniitude tunnused on madalmurusus (taimede kõrgus 3–10 cm) suurel osal niidust, eriomaste liikide mitmekesisus, pilliroo puudumine pikkadel rannikulõikudel, suurus üle viie hektari ja laius veepiirist üle saja meetri, madalate veekogude olemasolu, pikaajaline (katkematu) traditsiooniline maakasutus ja pärandkultuuri väärtused [2].
Rannaniidu mis tahes kooslused on maailmas vähe levinud, ent meil Eestis on nende mitmekesisus siiski suur. Ka Euroopa Liidu loodusdirektiivis on EL-is väärtustatud elupaigatüüpide hulgas esmatähtsa elupaigana ära toodud „Läänemere kesk- ja põhjaosa rannaniidud” (kood 1630*), mis on levinud Soomes ja Rootsis ning eelkõige Eestis piki Läänemere rannikut [5]. Seetõttu lasub Eestil suur vastutus kaitsta rannaniitude mitmekesisust.

Rannaniitude majandamine. Eestis on rannaniitude pindala viimase 50 aastaga drastiliselt vähenenud. 1960. aastal oli Eestis ligikaudu 29 000 ha rannaniite, ent kümnendi lõpuks oli nende pindala vähenenud 8000 hektarini [4]. 1981. aastaks oli säilinud ligikaudu 9500 ha majandatavaid rannaniite ja 2000. aastal hõlmas nende pindala 5100 ha [6].
2009. aastal oli põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) vahendusel makstud maahooldustoetuste abil hooldatud 4800 ha rannaniite ning riigieelarves ette nähtud raha eest taastatud 600 ha rannaniite, peale selle hooldati 3400 ha rannaniidukomplekse − peamiselt niite koos kadastiku, loopealse või puiskarjamaaga. Mullu hooldati PRIA toetuse raames 5400 ha kõnealuseid niite ja 4000 ha rannaniidukomplekse ning taastati ligikaudu 400 ha rannaniite.
Näiteks 2010. aastal tõrjuti Hiiumaa laidude maastikukaitsealal roogu ja Salinõmme soolakul taastati rannaniitu ligikaudu 40 ha suurusel alal; Läänemaal Ridalas lõpetati rannaniidu taastamine umbes 120 ha suurusel alal. Matsalu rahvuspargis hooldati ligikaudu 1000 ha rannaniite ja 400 ha rannaniidukomplekse, Käina lahe − Kassari maastikukaitsealal 250 ha rannaniite ja 500 ha rannaniidukomplekse.
Eesti rannaniidud on olulised ja kaitset vajavad kooslused nii Eesti kui ka Euroopa Liidu ja maailma elurikkuse seisukohalt. Kuna tegemist on poollooduslike kooslustega ehk kooslustega, mille kujunemisel ja säilimisel on looduslike tegurite kõrval oluline ka inimtegevus, siis on esmatähtis seda tööd jätkata.
Niitude kaitse olulisim õiguslik vahend Euroopa riikides on kaitselade loomine. Osalt kaitseb kaitseala staatus rannaniite otsese hävitamise eest ehitustegevuse, maaparanduse vms. kaudu, ühtlasi aitab korraldada niitmist ja karjatamist. Praeguses Euroopas, kus (ranna)niitude tavapärane kasutus pole enam tasuv ning maaomanikud pole sageli kohalikud inimesed, tuleb niitmist ja karjatamist aktiivselt korraldada.
Peamine niitude kaitse meede ongi lepingud talunikega. Eestis hakati rannaniitude hoolduse kohta lepinguid sõlmima 1996. aastal Matsalus, raha eraldati siis Eesti vabariigi eelarvest. Alates 2001. aastast kehtis kogu Eestis ühtne niitude kaitsekorraldussüsteem, mille raames maksti hektaripõhist toetust nii niitmise kui ka karjatamise eest. 2004. aastast saadik maksti sel otstarbel peale maahooldustoetuste ka Euroopa Liidu (EL) põllumajandustoetusi: ühtne pindalatoetus, ebasoodsamate piirkondade toetus ja keskkonnahoidliku majandamise toetus.

Rannaniitude majandamise võimalused ja vajadused. 2007. aastal alanud uuest EL programmiperioodist peale ei rahastata poollooduslike koosluste hooldamist enam Eesti riigieelarvest, vaid kasutatakse EL põllumajandus- ja keskkonnaprogrammi toetusi. Hoolduse jätkusuutlikkuse peab tagama toetuse taotlemisel võetav viieaastane hoolduskohustus.
Peab märkima, et EL toetus kehtib vaid nende (ranna)niitude kohta, mis asuvad Natura 2000 võrgustikku kuuluvatel kaitse- või hoiualadel. Taastamistööde kulud kaetakse Eesti riigieelarvest, raha saab taotleda keskkonnaameti kaudu ja seda makstakse hektaripõhiselt. Keskkonnaamet saab taastamise raha KIK-ist, kusjuures rahastamise eeldus on kaitsekorralduskava olemasolu.
Kuna enamik Eestis säilinud rannaniite asubki Natura-aladel, on suur osa sealsetest elupaikadest kaitse all ning nende hoid ja taastamine on seaduse ja rahastusega põhimõtteliselt tagatud. Ent tegelikus korralduses on siiski endistviisi probleeme. Suurim valupunkt on ebapiisav hooldus, olgu siis põhjuseks maaomaniku vastuseis, huvitatud ettevõtete või isikute puudumine ja üpris tihti ka lihtsalt rehepaplus ehk soov saada vähima pingutusega suurim toetussumma.
Teine oluline probleem, mis pigem mõjutab alade taastamist, on kaitsekorralduskavade puudumine. Kuigi viimasel ajal koostatakse ja kinnitatakse kaitsekorralduskavasid üha enam, ei saa praegu mitmel olulisel rannaniidul, näiteks Vilsandi rahvuspargis Kuusnõmme, Eeriksaare ja Vilsandi saarestiku rannaniidul ning Rahuste looduskaitsealal, vajalikke töid rahastada, sest pole kava.
Praegust toetuste süsteemi võiks veelgi kritiseerida. Häirivamad kitsakohad: väljaspool Natura alasid paiknevate rannaniidufragmentide hooldust ei saa praegu toetada, ühtse tasumääraga hooldustoetus pole keerulisemate (ja sageli ökoloogiliselt väärtuslikumate) koosluste hooldajate suhtes õiglane ja juba hooldatavatel aladel pole väiksemad taastamistööd abikõlblikud.

Rannaniite saab kaitsta ka projektipõhiselt. Peale eelmainitud kaitsemooduste on EL loodusdirektiivis kirjas põhimõte, mille järgi saavad liikmesriigid taotleda Euroopa Liidult Natura 2000 hoiualade kaitsekorralduskulude kaasrahastamist. Eelmisel programmiperioodil pakkus kõnealust kaasrahastust Euroopa Liidu LIFE fond. Praegusel perioodil, 2007–2013, kannab see nimetust LIFE+ (edaspidi LIFE).
Nende fondide rahalisi vahendeid on Eestis edukalt kasutatud Natura 2000 aladel paiknevate rannikukoosluste, sh. rannaniitude taastamiseks kuuel korral. Projektide rahastuse määrab Euroopa Komisjon, kellele taotlus esitatakse.
Natura 2000 alade tarbeks saab raha taotleda ka Euroopa Liidu ER(D)F fondi (European Rural Development Fund) kaudu. Projektitaotlused esitatakse Eestis keskkonnainvesteeringute keskusele. Rannaniitude kaitseks on sellest allikast rahastatud viis projekti, rannikulähedaste luhtade hoiuks kaks projekti ning üks talguprojekt, mille käigus taastati ka rannaniidukooslusi.
Need projektid hõlmasid kokku ligi 80% Eesti rannaniitudest (vt. tabelit) ning panid aluse ulatuslikule teavitus- ja selgitustööle rannaniitude tähtsusest, kaitse vajadustest ja probleemidest.

Ühekordsete projektide roll. Viimase kümnendi jooksul ellu viidud LIFE ja ER(D)F projektid on olnud hädavajalikud ja ainuvõimalikud selleks, et päästa Eesti rannaniidud hävimisest ja kinnikasvamisest. Projektid said teoks ajal, mil Eesti maaelus oli kõige kriitilisem seis: enamik väikeloomapidajaid oli tegevuse lõpetanud ja piimakari hävinud, rannaniidud roostunud või kiirelt roostumas ning inimesed, kel veel oli oskusi ja tahtmist talu pidada, otsisid uusi tegevusalasid või lahkusid maapiirkonnast.
Projektide toel hakati mitmes Eesti paigas tõhusalt ja süsteemselt rannaniite taastama. See tekitas omavahelise sünergia ning kogemuste vahetamise käigus juurutati ajakohaseid hooldus- ja taastamisvõtteid. Ligi 80% Eestis säilinud ja taastatud rannaniitude tarbeks on saadud toetust projektide kaudu. See on väga hea tulemus. Ulatuslikku toetust seletab asjaolu, et Eestimaa rannaniidulaamad on praegu suurimaid Euroopas ning on igati loogiline, et EL panustab nende soodsasse seisundisse.
Ühekordsete projektide abil on loodud rannaniidule sobivad loomakarjad, eelkõige lihaveisekarjad. Keskkonnaametil on lausa oma kari, kellest suurem osa on soetatud KIK-i projektide rahaga. Keskkonnaameti loomad on jagatud laiali poollooduslike koosluste hooldajatele ja nemad ise kannavad hoolt loomade eest. Loomad antakse lepinguga näiteks viieks aastaks inimesele kasutada ja perioodi lõppedes peab ta tagastama samaväärsed (vanus, sugu) loomad, mis antakse siis järgmisele inimesele. Kõik järglased võib hooldaja endale jätta.
Seega on keskkonnaametile kuuluvad loomad üle Eesti laiali: näiteks Läänemaal Silma rannaniidul sööb kolmteist herefordi, Matsalus Haeska rannaniidul seitse herefordi, Saaremaal Võilaiul kuuskümmend herefordi, Laidevahe looduskaitsealal neliteist herefordi ning Kõinastu laiul viis piemonti veist, üks herefordi veis, kaks ðarolee, üks limusiini ja kolm aberdiini-anguse tõugu lihaveist.
Projektide toetusel on katsetatud uudset niitmis- ja taastamistehnikat ning koostatud mitu olulist dokumenti rannaniitude ja nende elustiku kaitse kohta: kõre ja niidurüdi kaitsekorralduskava. Kõik pole siiski nii roosiline, kui ehk rahastusest paistab. Mitu projekti, eelkõige LIFE projektid, on algatatud kas ornitoloogide või herpetoloogide eestvedamisel ning keskenduvad rannaniitude kui kurvitsate ja kõrede elupaikadele või haneliste rändeaegsetele toitumispaikadele. Rannaniidu koosluste mitmekesisus, taimeliikide rohkus ja vajadused, samuti selgrootute olukord ja nende vajadused on selgelt alatähtsustatud. Sestap ei taga ennekõike liikidele keskendunud projektid rannaniitude kui terviku taastamist ja soodsat seisundit. Seetõttu on viimastel aastatel hakatud kaitsekorraldustööd ja selle eesmärke ümber hindama.

Kas sellest piisab? Kindlasti ei taga ainuüksi pindalatoetuste normidele vastav koosluste hooldus rannaniidu kõigi iseloomulike koosluste hoidu. Toetuse saamiseks tehakse maahooldajatele küll ettekirjutusi, kuid sageli tõlgendatakse neid moel, mis iseenesest tagab vaid pealiskaudse maastikuhoolduse ehk avatud vaate rannaniidule, kuid jätab unarusse sealse elustiku elupaigavajadused.
2009. aastal asutati keskkonnaameti eestvõttel LIFE BaltCoast projekti raames rannaniidu töörühm, kuhu kuulub elustikueksperte, kaitse korraldajaid ja maahooldajaid, et teha ettepanekuid, kuidas parandada Eesti rannaniitude hooldust. 2010. aastal käidi Eesti olulisematel rannaniitudel ning peeti aru nende hooldusvajaduste üle. Eri liigirühmade eksperdid (Elle Roosaluste, Hannes Pehlak, Riinu Rannap jt.) tõid enamjaolt esile samalaadsed probleemid. Selgus, et nii taimi, linde kui ka kahepaikseid ohustavad meie rannaniitudel peamiselt alakarjatamine ja kasvukoha või elupaiga killustumine. Liigirühmiti lisanduvad probleemidena rannajoonel leviv roog, rikutud veereþiim, kadastike levik jms.
Ühelt poolt on probleemide lahenduseks vaja maahooldajaid veelgi rohkem teavitada ja nõustada. Selleks annab head võimalused peagi valmiv rannaniitude hooldusjuhis [3]. On palju suurepäraseid maahooldajaid, kes on valmis tegema tarvilikke lisatöid isegi siis, kui selle eest alati tasu ei saa.
Teiselt poolt on vaja ümber hinnata ka praegune toetussüsteem. Et olla valmis toimima 2014. aastal algava rahastusperioodi uue korra järgi, peame juba praegu teadma, mida me soovime. Nende seisukohtade sõnastamine ongi rannaniitude töörühma põhiülesandeid sellel aastal.

Vaja on muutusi. Viieteistkümne aasta jooksul on suudetud peatada edasine roostumine säilinud rannaniitudel ning leida asjast huvitatud inimesed niite hooldama. Samas pole põhjust loorberitele puhkama jääda, sest tehtud töö ei ole olnud piisav, et tagada niitude hea seisund koosluste ning elupaigana.
Väärtuslike rannaniitude seisundit tuleb kindlasti veelgi parandada. See eeldab lisatööd nii looduskaitseametnikelt, rahastamispõhimõtete loojatelt kui ka maahooldajatelt.
Looduskaitseametnike jaoks on esmatähtis kinnitada rannaniitude majandamise juhiste õiguslikud alused: praegu on üks keskkonnaameti looduskaitsevaldkonna peaülesandeid koostada ja kinnitada kaitsekorralduskavad.
Rahastamise valdkonnas tuleb luua tingimused selleks, et poollooduslike koosluste toetusmeetmete hulgas oleks tulevikus nii üldised tavahoolduse tagamise abinõud kui ka võimalus toetada lisategevust. Praegune projektipõhine rahastamine loob sageli ebakindla olukorra, kus ei ole teada, kas taastamistööde jätkamiseks järgmisel aastal rahalisi vahendeid jagub. Samavõrra oluline on tõhustada praegusi mooduseid, nii nõustamise ja teavitamise kui ka kontrollimise kaudu.
Tõhus rannaniitude kaitse eeldab maahooldajatelt laialdasemalt mõtteviisi, et hoolduse eesmärk ei ole saada toetust, vaid jätkata aastatuhandetevanust traditsioonilist hoolsat tööd, mille käigus on kujunenud soodsad elutingimused teistele organismidele. Ehkki praegusajal ei ole need alad inimesele enam elutähtsad, väärivad nad kaitset kui sageli ainsad kasvukohad ja elupaigad paljude taime-, looma- ja seeneliikide jaoks, kelle olemasolust meil ei pruugi aimugi olla.

1. Kukk, Toomas (koost.) 2004. Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. Tartu.
2. Lotman, Kaja; Lepik, Ilona 2005. Rannaniit kui elupaik. – Rannaniitude hooldus. LIFE-Nature projekt „Rannaniitude kaitse korraldamine Eestis” 2001−2004. Tallinn: 8−25.
3. Lotman, Silvia 2010. Rannaniitude hooldusjuhis, eelnõu.
4. Luhamaa, Heikki jt. 2001. Läänemaa pärandkooslused. Seminatural Communities of Läänemaa County, Estonia. Tartu−Turku.
5. Paal, Jaanus 2000. Loodusdirektiivi elupaigatüüpide käsiraamat. Tartu.
6. Rannap, Riinu 2005. Läänemere rannaniidud kõre elupaigana. – Rannaniitude hooldus. LIFE-Nature projekt „Rannaniitude kaitse korraldamine Eestis” 2001−2004. Tallinn: 26−33.


Marika Kose (1971) on bioloog; hooldab Häädemeeste kandis 20 ha rannaniite.
Murel Merivee (1983) on keskkonnaameti LIFE BaltCoast’i projekti koordinaator ja Pärnu-Viljandi regiooni looduskaitse juhtspetsialist.
Annely Reinloo (1982) on keskkonnaameti maahoolduse peaspetsialist, poollooduslike koosluste hooldamise ja taastamise projektide koordinaator.

TEKSIKAST 1
2001–2010 EL LIFE ja ER(D)F kaasrahastatud projektidega soetatud vahendid:
Põhivahendid:
7 traktorit
13 niidukit
2 frontaallaadurit
1 amfiibniiduk
2 tõstukit
1 ATV
1 metsatreiler
4 looreha
5 heinapressi
Väikevahendid:
9 mootorsaagi
31 võsasaagi
Kariloomad:
289 lihaveist
17 hobust
259 lammast

TEKSTIKAST 2
2001–2010 EL LIFE ja ER(D)F kaasrahastatud projektide abil tehtud tööd:
Puhastatud on 45 ha lõukaid ja sonne, veereþiim on taastatud
Ehitatud on 6 loomade varjualust, 4 laadimisplatsi, 4 km rannakaitsevalle
Kaevatud on 91 kõrede kudemistiiki, taasasustatud on 3,5 ha kudemistiike
Põletatud on 240 ha pilliroostikke

tekstikast 3
Keskkonnaameti kari:
lammas (kõik tõud kokku) 102
ðoti mägiveis 260
herefordi veis 142
lihaveisetõugude ristandid 46
limusiini veis 31
eesti maatõugu veis 23
aberdeeni/aberdiini veis 16
muud tõud (simmental, aktiveen, piemont, ðarolee) 19
eesti tõugu hobune 2


2001−2010 EL LIFE ja ER(D)F kaasrahastatud projektide abil taastatud ja hooldatud rannaniitude (EL elupaik 1630) kogupindala. Inventeeritud rannaniitude kogupindala Eestis on umbes 5100 ha