Eesti Looduse fotov�istlus
2011/01



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin thele EL 2011/01
Vike valge kasukaga klaline elutoas

Mdunud aasta lpp nnistas kogu Eestimaad rohke lumevaibaga, mis muutis paljude metsaelanike eluga toimetuleku rmiselt keeruliseks juba talve algul. Loomad jid paiksemaks ega liikunud enam nii laialt ringi. Maaelamute mbruse lumele aga tekkisid nagu niavel tuhkrute ja nirkide-krpide jljekirjad. Umbes paar ndalat enne aastavahetust mrkasin puukuurist ahjupuid tooma minnes kuuri krvale laotud mara puuvirna mber krbi jljeridu. Mned pevad hiljem ngin samu jljeridu ka keldriukse krval.
Kui sgisel klmade saabudes hakkasid majja tungima hiired, tuli lesse seada ka lkse nende tabamiseks. siti kostis mitmest kohast majas nii pranda alt kui ka seinte vahelt hiirte krbistamist ja nii mnigi neist leidis oma otsa lksu raudsete hammaste vahel. Aastavahetuse paiku oli vaikus majas ja vajadus lksude jrele kadunud.
Esimese jaanuari htupoole lausus perenaine, et vist on jlle ks tegelane majja hiilinud, pranda all oli kuulda loomakese liikumist. Vastasin, et hiirelksu igaks juhuks les ei pane, sest olin peval ninud keldri juures krbi jlgi: viimati jb lksu. Sinnapaika see jutt jigi.

Vaatasin elutoas diivanil telerit ja kell vis olla umbes kmme htul, kui kuulsin, et meie vannitoa ukse krval korvtoolis magav vana hundikoer Stella kukkus justkui pntsuga prandale. Vhe sellest, koer tormas knte krabisedes elutuppa ja jooksu pealt kurvi hsti vlja vtmata ritas miskiprast diivani taha tkkida. Mtlesin, et vana loom on unesegasena veidi hulluks linud. Koer kitus vga imelikult. Mahtumata diivani taha, tormas ta selle teise otsa ning ritas jrjekindlalt diivani alla pugeda.
Taipasin, et tegu vib olla hiirega, tin taskulambi ja valgustasin diivanialust. Nha polnud midagi ega kedagi. Kes istukski seesuguse klaperjahi ajal rahulikult diivani all, kui kohutavad kahe- ja neljajalgsed olendid teda piiravad. Lksin vaatama, et ehk oli see keegi jooksnud vannitoa poole tagasi.
Suur oli llatus, kui vannitoa uksepakul uudistas mind saleda keha ja lumivalge kasukaga loomake. Mina olin koerast ilmselt vhem hirmuratav, sest loomake ei paistnud eriti kartvat. Minu liginedes jooksis ta siiski vannituppa ja lksin talle sinna jrele. Tegu sai olla nirgi vi krbiga. Loomake ronis duikabiini ja varjus mbri taha.
Tin toast fotoaparaadi ja tulin kiiresti tagasi. Krp kllap see ta oli , oli enese jaoks avastanud dui ravoolutoru ja selles oleva vee, ning hakkas minust eriti vlja tegemata isukalt vett lakkuma. Pildistasin loomakest umbes 60 cm kauguselt ja ta ei paistnud mind sugugi kartvat.

Ilmselt oli tegemist noorloomaga, sest ta polnud le paarikmne sentimeetri pikk, kuid sabaots oli siiski tume, nagu krbil olema peab. Inimest polnud ta kahtlemata varem elus kohanud ja see kohmakas kahejalgne ei kujutanud endast klalise arvates mingit ohtu. Mtlesin loomakese palja kega kinni vtta, kuid taipasin siis, et ta kindlasti hammustaks. Krplased kaitsevad oma elu viimse vimaluseni vga gedalt ja oleks olnud lollus seda oma srmenahkade peal katsetada.
Loomake oli sisse psenud lbi vannitoa seinas oleva lahtise luugi, mille taga asuvad veekraanid ja kustkaudu on ps ilmselt ka maja pranda alla. Krp ja nirk on vga osavad igast pilust lbironijad ja suudavad vaevata hiirte rajatud kikudes liikuda. Et luuk oli paar-kolmkmmend sentimeetrit maapinnast krgemal, sttisin loomale he pulga maapinnast luugini ja jtsin ta vannituppa ksi. Mne minuti prast oli kuulda klalist liikumas juba maja pranda all.
Arvatavasti oli tulnuka majja meelitanud hiirte lhn; neid jahtides sattuski loom tbarasse olukorda. Mulle jid uue aasta esimesel peval vikese hermeliini klaskiku meenutama fotod ja nn vilgast loomakest nii lhedalt nha.



Urmas Roht
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012