Eelmised aastad on keskkonnaministeeriumi haldusalas toonud kaasa suuri muutusi. Mis ootab ees sel aastal?

Sedalaadi muutusi, mida viimased aastad on toonud, me sel aastal ei plaani. Aga teatavasti on meil oodata muid sündmusi, märtsis tuleb uus valitsus ja seab uued suunad. Kõik võib hakata jälle otsast peale, sest nagu ikka, areng käib spiraali mööda.
Praegu tahaks viimastel aastatel tehtud allüksused paremini tööle saada. Ei saa öelda, et nad praegugi halvasti töötaksid, aga sisseelamine kestab ikka esimesed aastad ja töösse süvenemine saab tekkida pärast seda. Uue aasta plaanid on rohkem sisuga seotud, mitte töökohtade ja asutuste liitmise-lahutamisega.

Paljud looduskaitses töötavad inimesed on siiski muretsenud, et uuel aastal hakatakse koondama, looduskaitse viiakse RMK alla jms.

Looduskaitse põhiline tööriist on kaitstava loodusobjekti valitsemine ja kaitse planeerimine. See oli, on ja jääb praeguse keskkonnaameti hooleks. Enne oli see hajali maakondlike keskkonnateenistuste ja mõnda aega ka mõneti arusaamatu funktsiooniga looduskaitsekeskuse ülesanne.
Kuna planeerimine ja valitsemine on riigivõimu teostamise põhiline instrument looduskaitse vallas ja riigivõimu teostatakse Eesti Vabariigis valitsusasutuste kaudu, siis riigi tulundusasutus ei hakka seda kunagi tegema. Välistada ei saa muidugi midagi, never say never, aga minu kujutlustes pole see võimalik.

Keskkonnaamet on tegutsenud kaks aastat. Kas ta on ennast õigustanud?

Ta on ennast väga hästi õigustanud. Looduskaitse poole areng pole võib-olla nii hästi näha, aga neis valdkondades, mida me nimetame pruunideks valdkondadeks – jäätmekäitlus, maavarade kasutamine, vee ja õhu kvaliteet –, on areng olnud täiesti hüppeline.
Enne oli igas maakonnas keskkonnaministeeriumil oma osakond, nimega keskkonnateenistus, kes oma juhi kaudu allus otse kantslerile. Ministeeriumi sisuosakonnad ei jõudnud oma põhiülesannete kõrval neile piisavalt tähelepanu pöörata. See tähendab, et teenistusi ei juhitud kesksest punktist ja side keskusega oli nõrk. Praegu on regioone kuus ja keskuses on eraldi inimesed, kes hoolitsevad selle eest, et tegevus piirkondades oleks ühesugune. Sisult ühtmoodi sarnane nii Põlvamaal, Hiiumaal kui ka Ida-Virumaal.
Keskkonnaameti loomise järel on välja tulnud probleeme, millest enne aimugi ei olnud: keskkonnakaitse Eesti eri piirkondades võis olla väga erinev. Tegime enne keskkonnaameti loomist analüüse, kuid erinevuste sügavust ja probleemide rohkust me ei adunud. Seetõttu tuleb praegu tõdeda, et keskkonnaameti loomine on õigustanud ennast rohkem, kui oskasime ette näha.

Millised on keskkonnaministeeriumi selle aasta sisulised tegevusplaanid?

Sisulistest asjadest, mis enda vaatepunktist suurt huvi pakuvad, on keskkonnaseire süvaanalüüs, mis lõppeb ilmselt ümberkorraldustega. See ei puuduta niivõrd inimesi, kui just seire korraldust, mis on püsinud aastaid ühelaadsena. Meil on küll vahepeal olnud teatavaid vormilisi muutusi, näiteks Tartu ülikool on olnud seire koordineerija ja LKK tegevuse ajal lahutati eluslooduse seire teatavas mõttes.
Seire sisuline korraldus on aga selline, mis ei võimalda kasutada seire kaudu saadavat informatsiooni. Meil on üksikud lõigud, mis ei pruugi omavahel kokku sobida, ja neid inimesi, kes teavad, mis tükid on olemas ja mida me selle põhjal võiksime teada saada, on väga vähe. Süsteem tükkide kokkupanekut ei hõlbusta. Areng infotehnoloogia vallas on üle riigi olnud suur, kuid mitte seires.
Plaanime kõigepealt tugevasti analüüsida olukorda ning infotehnoloogiliselt areneda, meil on võimalus kasutada Euroopa Liidu struktuurivahendeid. See on üks väheseid avamata meetmeid, kus meil on rohkem kui 1,3 miljonit eurot ootamas keskkonnaseire arendamist.
Oleme seda raha hoidnud seetõttu, et tahaksime olukorda enne igati analüüsida. Et me ei teeks lihtsalt juurde uut infosüsteemi, vaid arendaksime seiret tervikuna. Neil, kes seiravad mulda, maavärinaid, vett või liblikaid ja linde, peab olema võimalik leida omavahelisi seoseid. Selleni jõudmine võtab hea mitu aastat aega.

Ehk oleks vaja hoopis looduskaitse teadusliku uurimise instituuti? Keskkonnateabe keskus eeskätt kogub ja töötleb infot, loodusteadlased tegelevad oma teadusega. Pole asutust, kes koondaks andmeid looduse kohta. Arvukad tehtud ekspertiisid-inventuurid kipuvad jääma seisma ametnike kappidesse.

Olen nõus. Kogutud informatsioon looduse ja keskkonna seisundi kohta on meil igas valdkonnas kapis riiulis.
Arvan, et meie keskkonnateabe keskus on see teadmiste kogumise keskpunkt, kes peab suutma seireandmeid esitada nii süsteemselt, et teadlased ja ametnikud saavad sealt vajaminevat informatsiooni, ilma et nad peaksid ise nende kappidesse ekspeditsioonile minema. Keskkonnateabe keskus pole jõudnud kõigega tegeleda. Igaüks tegeleb ka seal oma lõiguga ja üldisema süsteemi loomine on tõsine proovikivi.

Kuidas on edenenud keskkonnaseadustiku korrastamine ja kodifitseerimine?

Võrreldes aastaga 1997, mil esimene kodifitseerimistöörühm tehti, on nüüdseks jõutud väga kaugele. Praegu on keskkonnaseadustiku tekst terviklikul kujul olemas, kuigi see on toores ja esialgne. Aga et selleni on üldse jõutud, on väga suure töö vili. See energia, mida Hannes Veinla töörühma juhina ja eri alarühmade liikmed on sinna pannud, on meeletu. Praegu on keskkonnaseadustiku üldosa riigikogus arutamisel.
Seaduse üldosa annab üldpõhimõtted kõikidele keskkonna valdkondadele. Aga see on raske teema, seal on kirjas õiguse ja keskkonnakaitse filosoofilised ning üsnagi abstraktsed põhimõtted, mitte lihtsalt reeglid, et „ära mine punase tulega üle tee”. Need nõuavad rohkem süvenemist, ka seletuskiri on väga põhjalik ja detailne.
Keskkonnaseadustiku eriosaga me nii kaugel pole, sest siin on tohutult palju asjaosalisi – see peab hõlmama kogu keskkonda: loodust, vett, õhku, jäätmeid jne. Olen üsna skeptiline, kas ja millal me valmis seadustikuni tegelikult jõuame. Tore, et sellega tegeleme, kuid vähemasti kolm aastat läheb veel kindlasti.

Kas keskkonnaseadusandluses on valgeid laike, kus peaks lähemal ajal seadusi vastu võtma või seniseid muutma? Või on kõik nii, nagu peab?

Kui kõik oleks nii, nagu peab, ja toimiks, siis poleks meil keskkonnaministeeriumi eriti vaja. Meid hoiab toimekana ka direktiivivabrik Brüsselis ja inimesed arenevad, mõtlevad uusi asju välja, nad oskavad tekitada olukordi ja teemasid, millest kümmekond aastat tagasi ei osatud unistadagi.
Suhteliselt palju on keskkonnaõiguse uuendustes tehnoloogia edusammudest tulenevaid muudatusi eriti jäätmete, vee ja õhu valdkonnas, mis arvestavad tööstuses ja inimeste käitumises toimuvat arengut.
Põhiasjadest on meil paljude meelest puudu kaks seadust: mulla- ja maastikukaitse seadus. Arvan, et kummagi jaoks pole eraldi seadust vaja. Meil võivad olla teatud asjad seadustes nõrgalt või ebaselgelt reguleeritud või on normid nii üldised, et iga inimene ei pruugi sellest aru saada. Neis valdkondades tuleb teha selline õigusnorm, millest õiguse subjekt ka aru saaks, et see tema kohta käib. Mõnda asja aga ei saagi kõigile üheselt arusaadavalt reguleerida, need tulenevad ühiskonna üldisest meelsusest, inimeste ühisest arusaamast, kuidas on „õige ja hea”. Maastikukaitse seaduse kunagises eelnõus oli näiteks planeeritud õige ja hea reegel: „ilusaid puid ei tohi maha võtta”, kuid selle normi rakendamisel riigi sunnijõu kohaldamine oleks kohatu. Mulladirektiivi tehakse Brüsselis vist kümnendat aastat ja ikka ei jõuta kokkuleppele, mida ja kuidas sinna üldse kirjutada. Õigusnorm saab reguleerida ikkagi vaid, seda, mida on hiljem võimalik ka rakendada. Liigne usk seaduse imetegevasse jõusse võib viia sellise riigini, mille põhimõtteks ongi keelamine ja kontrollimine ning kus inimesed üksteist ei usalda.

Kui tihti on keskkonnaministeerium pidanud kohut käima? Mis põhjustel?

Tänu keskkonnaameti asutamisele on kohtuasjade hulk ministeeriumi jaoks märgatavalt vähenenud. Peamiselt vaidlustatakse keskkonnalubasid ja nende mitteandmist ning neid asju ajab keskkonnaamet. Me käime kohut Natura 2000, kaitsealade loomise-mitteloomise ja piiride pärast. Need on valitsuse määrused kaitsealade asutamise kohta, mida maaomanikud vaidlustavad.
Endiselt on vaidlusi maade vahetuse ja omandamise üle, kui me oleme keeldunud omandamisest, ning kaevandamise probleemide üle. Kuna üleriigilise maardla korral annab kaevandamisloa ministeerium, siis tulevad ka need vaidlused meile.
Vaidlusi jätkub meil piisavalt: meil on küll kümmekond juristi majas, aga ikka peame aeg-ajalt advokaate palkama mujalt, sest mõni asi on nii mahukas. Vähemalt üks uus kaebus kuus tuleb ikka.

Olen olnud konsultandiks mitmes Natura 2000 vaidluses. Tihti tuleb välja, et inventuurid, mille põhjal alad on piiritletud, on olnud pealiskaudsed ja puudulikud. Äkki peaks Natura inventuure kordama? Või üldse rohkem inventeerima meie loodust? Inventuure peetakse aga harva rahastamisväärseks.

Olen täitsa nõus, et igal sammul tuleb välja, et me ei tea peaaegu midagi (naerab). Me ei saa kunagi öelda, et kogu Eesti maa-ala on looduseuurijad samm-sammult läbi käinud. Midagi pole parata. Looduskaitseosakonna ja keskkonnaameti kaudu teadvustab ministeerium väga hästi, et meie teadmistes on palju lünki. Kõike korraga ei jõua. Kindlasti on ministeeriumil plaanis moraalselt ja keskkonnainvesteeringute keskusel materiaalselt toetada vähe uuritud ja ohustatud liikide uurimist.
Loodan, et see uurimine käib süsteemselt ja kõigepealt tehakse plaan, kuhu me tahame välja jõuda. Kindlasti on ka meie kaitsealad liiga vähe uuritud, et kaitsekorda efektiivselt rakendada. Kui tegemist on eramaaga ja eraomanik soovib seal midagi teha, siis ametnik peaks nüüdisajal teadma, miks ta midagi keelab või lubab. Selle selgitamine võtab endiselt nii palju energiat ja aega, et me lihtsalt ei jõua kaitsealadelt väljapoole.
Loodame keskkonnaameti kaudu toetada ka uute seiremeetodite arengut. Küllap jõuame kunagi ka väljapoole kaitsealasid, kuigi see ei pruugi meeldida eraomanikele. Loodust tuleb kaitsta seal, kus teda on.

Mis edulugusid võiksid keskkonnaministeeriumi tegevuses esile tuua?

Üks teema, kus kaugeltki veel edu pole, aga on meil siin aasta läbi väga intensiivselt meeli köitnud, on kalajõgedel asuvad paisud. Euroopa Liidu meede vooluveekogude seisundi parandamiseks peaks kaasa tooma kaladele läbipääsuteede loomise. Kui see meil peaks õnnestuma, siis on see tõesti edulugu.
Põhiline on muidugi Sindi pais, mille tõttu me käime ka kohut. Siin on olemuslik vastuolu inseneriteaduse ja looduskaitse vahel: insenerid ütlevad, et kalatrepp on võimalik ja kalad lähevad sealt ülesse, kuid kalateadlased on veendunud täiesti vastupidises. Tegeleme ka teiste paisudega, aga Sindi on olulisim.

Kuidas hindad keskkonnaministeeriumi ja keskkonnaameti suhteid? Teemad on ju sageli kattuvad?

Vastuolusid tekib paratamatult, sest info inimeste ajudes ei vahetu telepaatilisel teel. Ka tekkivaid olukordi ei suuda seaduselooja kunagi ette näha. Seninägemata olukordi peavad kohapeal tegutsejad suutma omast tarkusest lahendada. Inimesed on erinevad, saavad mitut moodi aru ja see on ju tore.
Eesmärk peaks olema see, et inimesed saaksid asjadest üldjoontes ühtmoodi aru, et uue olukorra tekkimisele järgneks samalaadne mõttekäik. Alguses läks mõnes muus, eriti just pruunis valdkonnas raskemalt kui looduskaitses, kus oli kompetentsuskeskus looduskaitsekeskusena tekkinud juba varem.
Praeguseks on jõudude vahekord päris hästi välja kujunenud. Kohapealse rakendusliku osa koordineerimine on hädavajalik, see võtab meeletult palju aega. Ministeeriumis võtab aga väga palju aega suhtlus Brüsseliga ja rahvusvaheliste konventsioonide sekretariaatidega. Väga selget vastuolu ei ole meil tekkinud, võib-olla tekib aeg-ajalt vaidlusi prioriteetide ja ajakavade üle, aga sisuliselt saavad inimesed eesmärkidest ja meetoditest ühtmoodi aru.

Väga paljusid loodushoiutöid teeb nüüd RMK. Kuidas on see koostöö edenenud?

See koostöö on olnud konarlikum. Igipõline altkulmu piidlemine looduskaitse ja metsanduse vahel ei kao ilmselt ka lähiaastate jooksul. Ma ise pole ei looduskaitse ega ka metsanduse maailmast, juristina pragmaatiliselt vaadates on see minu jaoks arusaamatu.
Tegevused, mida oleme RMK-le kohustuseks pannud, on suhteliselt lihtsad: võsa raiumine, kraavi kaevamine ei tundu ju väga teadusliku looduskaitsena. Meil on süsteem nii ehitatud, et kaitse eesmärgi seab keskkonnaamet kaitseplaneerijate ja looduskaitsebioloogide kaudu. Vabariigi valitsus otsustab ala kaitse alla võtta ja keskkonnaamet on taas see, kes kaitsekorralduskava kinnitab ja ütleb, mida tegema peab. Kui võsaraiuja tuleb teisest organisatsioonist, siis tekkiv dramaatiline vastuolu jääb mulle arusaamatuks.
Ei saa jätta rõhutamata, et kogu võim on keskkonnaameti, looduskaitsebioloogide käes, kes peaksid teadma, kuidas elupaika või liiki kaitsta, ning RMK on vaid see, kes töö ära teeb. Ilmselt on küsimus usalduses, kardetakse, et RMK raiub vale puu maha. Seda ongi tõenäoliselt kusagil juhtunud, kuid usun, et ka keskkonnaametil on arenguruumi, et suuta kaitsekorralduskavades selgete ja üheselt mõistetavate tegevusjuhistena kirjeldada looduskaitse abstraktseid põhimõtteid, näiteks „saavutada ja säilitada hea seisund”.

Miks peaks tulundusorganisatsioon tegema looduskaitsetöid? Kas on täitunud lootus, et RMK investeerib oma tulundusraha looduskaitsesse?

Juba siis, kui RMK 1999. aastal riigitulundusasutusena loodi, seati talle tunduvalt laiemad eesmärgid kui üksnes tulu teenimine. RMK on loomisest alates väga selge avaliku funktsiooniga asutus, see on ka põhjus, miks ta pole äriühing.
Talle on usaldatud miljon hektarit riigile kuuluvat maad, mis on väga suur ressurss. Samas on tal kohustus, et tema käsutada antud riigimaal saaksid inimesed igaüheõigust vabalt kasutada. Selleks on RMK teinud kulutusi oma loomisest peale.
Looduskaitsetöö on samalaadne, see on tegevus avalikes huvides. RMK teeb seda riigimaadel; eramaadel looduskaitsetööde tegemise mehhanism on olnud kogu aeg teistsugune, see käib toetuste kaudu, veenmise või vabatahtliku töö abil.
RMK-le on osa rahalisest kattest tulnud Euroopa struktuurifondidest. Samal ajal teeb RMK seda ka omatuludest. Praegu on küll vahekord Euroopa raha kasuks, kuid selle tingib praegune struktuurabi periood (2007–2013), mille jooksul peab ära kasutama kogu looduskaitse infrastruktuuri arendamiseks antud raha.

Samas küsib RMK Alam-Pedjal looduskaitseühistult Kotkas riigimaade niitmise eest renti. Kotkas peab seega kuskilt küsima toetust, et RMK-le maksta.

Ma pole konkreetse asjaga kursis. Kui selliste asjade detaile uurida, siis võib peagi selguda, et see pole päris nii, nagu seda esitatakse. Poollooduslike kooslustega riigimaa tulekski anda rendile ja selle kaudu maaelu toetada. RMK pole põhitegevuselt heinaniitmisasutus, nii et neil endil poollooduslike koosluste hooldamise valmidust enamasti pole. Ei usu hästi, et LKÜ Kotkas ei küsiks toetust maa hooldamiseks, kui see oleks kasutusse saadud ka nullrendiga.
Rendi suurus võib tõenäoliselt küsimusi tekitada, kui tehakse riigile vajalikke töid. Ideoloogiliselt peaks aga olema nii, et riik annab oma maa rendile sellele, kes suudab seda kõige efektiivsemalt majandada. Seetõttu antakse üldreeglina riigivara rendile enampakkumisel. Riigile kuuluvaid poollooduslike kooslustega maid on rendile antud juba aastaid, ka siis, kui osa riigimaast oli looduskaitsekeskuse või keskkonnaameti valduses.

Kuidas sa hindad suhteid keskkonnaühingute ja EKO-ga?

On olnud paremaid ja halvemaid aegu. Kindlasti saab alati intensiivsemalt suhelda. Üldjoontes tundub, et praegu on kujunenud mingi stabiilsus ja poolte vahel pole sügavat mittemõistmist. Teatav konflikt peabki säilima: valitsusväline organisatsioon (VVO) ongi selleks, et juhtida tähelepanu, mida teeme valesti, ja anda meile soovitusi, mida muuta. Tüli on seega eos nagunii olemas. Kui VVO-d valitsust ja ministeeriumi pidevalt kiidaksid, tuleks tõesti riigi pärast muretsema hakata.
Meie ümarlauakohtumiste sagedus on kokkuleppel vähenenud: me ei kohtu tingimata kindla ajavahemiku tagant, vaid siis, kui meil on üksteisele midagi öelda. Aasta alguses peakski meil tulema aastakohtumine. Loodame, et see saab tavaks, mida ministeerium jätkab ka siis, kui kantsler vahetub. Nagu ka eelmisel aastal, kavatsen aastakohtumisel tutvustada ministeeriumi aastaplaane, et ka teine pool teaks meie tegemisi.

Kas on valdkondi, kus VVO-d võiksid rohkem algatusvõimet üles näidata? Kas keskkonnaministeeriumil on VVO-dest üldse mingit kasu?

Tavaliselt on VVO-de ettepanekud seotud neis tegutsevate inimeste endi huvidega. Ma ei tea, kas siin oleks vaja riigilt suuremat rahalist tuge, aga VVO-d võiksid süüvida valdkondadesse, millega ka riik parasjagu tegeleb. Tihtipeale ei jõuta kahepoolses konstruktiivses vestluses kuhugi seetõttu, et riigi ametnikud ja spetsialistid on juba kaua tegelenud teatava probleemiga, kuid keskkonnaühendustes leitakse laua taha keegi, kellel pole olnud selle probleemi jaoks aega.
Mulle hirmsasti meeldib keskkonnaõiguse keskus. Nad teevad väga huvitavaid analüüse ja põhjalikke ülevaateid keskkonnaõiguse arengust mitte ainult Eestis; nad leiavad üles imeakte. Loen nende kuukirja väga suure huviga.
Meie valitsusväliste organisatsioonide hulgas võiks olla rohkem sedalaadi kompetentsuskeskusi, kel on süvendatud tegelik kompetentsus mingis valdkonnas ja kes ei käi üksnes lippudega meie ukse ees lehvitamas. Kui nad midagi ütlevad, siis seda me ka kuulame. Muidugi on KÕK mulle rohkem silma jäänud seetõttu, et nad tegelevad valdkonnaga, millest ise rohkem tean. Ei taha sugugi öelda, et looduskaitseorganisatsioonid oleksid vähem kompetentsed.

Kui palju sa jõuad jälgida näiteks loodusajakirju?

Eesti Loodusest ma küll kõike läbi ei loe: seal on teemasid, millest ma midagi aru ei saa, ja need jätan vahele. Aga aega võiks lugemiseks alati rohkem olla. Tööpäevad lähevad sellises tempos, et kui jõuan õhtul koju, siis mängin lapsega lauamänge ega taha enam midagi lugeda.

Kuidas sa puhkad?

Praegu lükkan maja ümbert lund ja plaanin Tartu maratonile minna. Ma ei mõõda suusatatud kilomeetreid, eesmärk on pikendada distantsi, mida suudan suremata läbida (naerab). Tegelikult mulle meeldib mitte midagi teha – see on kõige parem puhkus.


Rita Annus on sündinud 9. augustil 1973 Tallinnas. Lõpetanud 1996 Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja 2001 magistrina Kesk-Euroopa ülikooli keskkonnateaduste ja -poliitika alal. Töötas keskkonnaministeeriumis 1996–2003 õigusbüroo juristi, õigusbüroo ja õigusosakonna juhatajana, 2003–2007 maa-ameti juhtkonna nõuniku ja peadirektori asetäitja kohusetäitjana. Juunist 2007 juunini 2008 oli ta keskkonnaministeeriumi abiminister. 19. juunil 2008 nimetati viieks aastaks keskkonnaministeeriumi kantsleriks. RMK nõukogu liige. Alates detsembrist 2000 Eesti reformierakonna liige.