Meenutus lämbest suvest

Sattusin pildil olevate liblikate peale mullu augustikuus erakordselt palavate ilmadega, kui väntasin ringi Jõgevamaal Tapiku küla kandis kõrvalisel metsateel. Mõnda aega tagasi oli pisut tibutanud ja nii nad seal siis (ilmselt) niiskuse pärast olid, just tolmutee niisketel laikudel. Kahjuks ei oska nende liiki määrata.

RIHO TAMMEKAND

Kellega on tegu? Mis häda härjad kaevu ajas? Kas tõesti palavus ja janu? Kommenteerib liblikate toitumise tundja Freerk Molleman:

Enamikus on pildil naeriliblikad, mõned ka väike-kapsaliblikad. Neid liike saab hästi eristada tagatiibade alakülje mustade soomuste paiknemise järgi. Naeriliblikal paiknevad mustad soomused eelkõige tiivasoontel, rõhutades nende mustrit, väike-kapsaliblikal ühtlasema tumeda varjundina. Kolmas sama perekonna liik Eestis on nende kahega väga sarnane, kuid veidi suurem ning saanud selle järgi nimegi: suur-kapsaliblikas.
Tegevust, millega liblikad ametis on – imevad niiskest pinnasest vedelikku – nimetatakse inglise keeles puddling või mud-puddling (sõnast mud-puddle ’porilomp’; entomoloog Triinu Remmeli ettepanekul pakume siinkohal tõlkevastena välja tegusõna lompima – toim.). Eesti päevaliblikatele on see üpris harilik teguviis, väga tavaline ka näiteks troopikas, kus teede ja jõgede äärde mudale koguneb tuhandeid liblikaid. Lompivaid liike leidub kõigis päevaliblikate sugukondades, samuti teiste liblikate ja putukate seas. Liblikate puhul imevad nõnda niiskust põhiliselt isased.

Lompimise eesmärgi kohta on andmeid tegelikult vähe. Ilmselt hangitakse niimoodi kas vett, mineraale või aminohappeid. Kõige tavalisem siht näikse olevat naatrium (harilik söögisool, NaCl). Kuna tüüpiline taim sisaldab väga vähe naatriumi, siis on taimtoiduliste olendite võimalused seda ainet toidust saada napid. Loomade soolaisu kõige levinum seletus: naatrium soodustab lihaste närvide tööd. Vaevalt leidub sellele uskumusele siiski kinnitust.
Nii või teisiti, kui pinnas korduvalt ära kuivab, kogunevad soolad selle pinnale. Liblikad saavad neid sealt imeda, kui pinnas on kergelt niiske (nagu pärast nõrka vihma), või oma sülje abil. Mõned liblikad suudavad lompimise käigus juua suure hulga vett, sellest kiiresti soola eemaldada ning järele jäänud vee samas väljutada (vt. nt. pääsusaba Papilio phorcas pilti).
Liblikatele tundub olevat üldomane, et lompimisega tegelevad isased, andes kogutud naatriumi emasele edasi paarumise käigus osana spermatofoorist (seemnerakke sisaldavast pakikesest – toim.). Emane saab selle naatriumi paigutada munadesse. Nähtust on põhjalikult uuritud vaid ühel punnpealaste (Hesperiidae) liigil Kanadas. Selgus, et kui isastele anti võimalus lompida, siis nendega paarunud emased munesid naatriumirikkamaid mune ja koorunud röövikud olid elujõulisemad. Põhjus võib olla selles, et naatrium mängib tähtsat rolli aminohapete omastamisel putukate sooles, kuid tõendeid napib.
Kõnekas on seegi, et liikidel, kus isased emastele naatriumi ei anna, tegelevad lompimisega sageli emased ise. Isase seisukohalt on emasele naatriumi anda kasulik kaheti. Esiteks, liikidel, kelle emased paaruvad korduvalt, et naatriumi juurde hankida, aitab see edasi lükata emase järgmist paarumist. Seevõrra viljastatakse kõnealuse isase spermaga rohkem mune. Teiseks suurendab naatrium isase järglaste edukust.
Tuleb siiski märkida, et näiteks mõnda liiki sinilibliklased (Lycaenidae) ei hangi sedamoodi ilmselt mitte niivõrd soola, kuivõrd hoopis aminohappeid (valke), teinekord ka näiteks väljaheidetest.

Miks lombitakse rühmas? Leidub kolm võimalikku põhjust. Esiteks, liblikad võib kokku tuua asjaolu, et mõnes paigas on naatriumi kontsentratsioon lihtsalt suurem kui mujal. Teiseks, võib-olla otsivad liblikad kõige rammusamaid lompimiskohti just üksteise järgi: kus rohkem kaaslasi koos, küllap seal on ka rohkem noolida. Kolmandaks, hulgana toituda võib olla turvalisem kui üksi. Röövloomad, nagu linnud ja kiilid, võivad hoida lompimiskohtadel silma peal: mida suurem on liblikate rühm, seda väiksem on igaühe risk. Katsed on seda kinnitanud vaid ühes Brasiilia uuringus. Küll aga on leitud, et lompimiskohta paigaldatud surnud nõelastatud liblikad meelitavad ligi elusaid.

-----------------------------------------------------
LISAKAST:

Ojaäärseid lompijaid Kibale rahvuspargis Ugandas (ekvaatoririik Aafrikas)

Charaxes fulvescens FOTOD: FREERK MOLLEMAN
Kallimoides rumia
Papilio phorcas väljutab üleliigse vee juba lompimise ajal
Protogoniomorpha parhassus
-----------------------------------------------------