Eesti Looduse fotov�istlus
05/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 05/2003
Loodusharidus loodusele lähemale

Linda Metsaorg on sündinud 1936. aastal Pärnumaal Saarde vallas. 1954. aastal lõpetas ta Kilingi-Nõmme keskkooli ning 1959 Tallinna Pedagoogilise Instituudi bioloogia-geograafia-keemiaõpetajana. Töötas esmalt Tallinna 20. keskkoolis geograafiaõpetajana, siis oli pikka aega Eesti Noorte Loodusesõprade Maja direktor. 1978. aastast praeguseni on olnud Tallinna 3. keskkooli (Lilleküla gümnaasiumi) bioloogiaõpetaja. Suure Looduskaitsemärgi (1986) ja Eerik Kumari preemia (1996) laureaat, Eesti ornitoloogiaühingu auliige, Tallinna linnuklubi rajaja. Sai Valgetähe V järgu teenetemärgi aastal 2003.

Kohtume Kullo loodusklassis – kas see on kõik, mis on Tallinna loodusmajast alles jäänud? Kas see on ainus koht, kus Tallinna õpilased saavad koolitööväliselt loodust õppida?


Õnneks ei ole see siiski ainus koht. See on väga hea, et Kullo keskuses on loodusklass, kuhu Mustamäe lastel on mugav käia. Nüüd on olemas natuke avaramad ja paremad tingimused ka Nõmme Noortemajas sealse piirkonna lastele – ka seal tegutseb loodusring. Loodusringid on ka loomaaias ja mõned lapsed Pirita piirkonnast käivad botaanikaaeda. Aga neid pole kuigi palju. Praegu on veel katmata Lasnamäe, ehkki Lasnamäe Üldgümnaasium on Tallinnas ainuke kool, kus on veel alles bioloogia süvaõppe klassid. Sinna oleks loodusringi ka vaja. Kopli lastel pole samuti praegu kusagil käia.

Võin oma pikaajalise loodusõpetaja kogemuse varal öelda, et see on väga õige, et just väikseid keskusi juurde tekib. Looduse õppimine peakski olema niimoodi korraldatud; mitte nii, et ehitame mingi suure maja Tallinna ja see jääb tühjaks. Meil ei ole seda suurt maja otseselt praegu vaja, sest koolides vabaneb nii palju klasse, koolid kuivavad kokku ja neid pannakse kinni. Loodusringide töö võikski tugineda pigem koolidele. Kelle jaoks me seda suurt maja ehitaks?

Sel Maa päeval küsitlesime Tallinna aktiivsemaid õpetajaid ja õpilasi. Ankeedi täitis 55 õpilast ja tulemused näitavad, et looduse õppimisel eelistatakse suurele linnas asuvale looduskeskusele pigem kodulähedast loodusringi. Kui koht on kaugel, siis peaks ta otse looduses olema. Matku ja ekskursioone pidas heaks õppevormiks enamik vastanuist. Väga armastatakse laagreid, kui neid ainult oleks. Huvitav on see, et Internetis ei taheta loodust õppida.

Õige palju aastaid on mul peas keerelnud üks mõte, mida olen viimasel ajal ka natuke teostada saanud: tuua loodusharidus loodusele lähemale. Nooremad lapsed võiks käia oma piirkonna loodusringis, sest pole lihtsalt aega teise linnaotsa sõita. Lisaks pole sellistes nn. euroklassides nagu see siin lubatud loomi pidada; akvaarium veel võib olla, ehk ka tänapäevased arvutid. Aga need on koolides ju niikuinii olemas. Pole mõtet panna klassi arvutid ja öelda, et nüüd me anname loodusharidust. Loodusharidust saab anda ainult looduses, nii nagu kunagi Paatsalus. Sealt kasvasid välja tõelised huvilised, kes said oma käega linde ja linnupoegi katsuda ning taimi ja putukaid koguda, s.o. vahetult looduse keskel olla.


Siis tuleks ka praegustele ja tulevastele Tallinna lastele luua võimalus loodust looduse keskel õppida?


Jah, see ongi see unistus, mille suunas praegu liigun ja praegu olen idee faasist juba päris kaugele edasi jõudnud. Asi sai alguse sellest, et Loksa valla Turbuneeme külas on mul suvekodu, mis nüüdseks on mu päriskodu. Sealsamas asub rahvusvahelise tähtsusega Eru lahe linnukaitseala, mis moodustab ühe osa rändlindude Läänemere-äärsest rännuteest. Rootslased käisid meil külas ning ärgitasid Interneti kaudu koostööd tegema ja looduskeskust rajama. Alguses mõtlesime, et teeme linnuvaatlusjaama, aga nüüd on see plaan hoopis laienenud. See oleks ideaalne paik linde ja loodust tundma õppida; kuna koht paikneb mere ääres, siis tahaksime luua just mereökoloogia maja. Looduskeskuse asukohana on silma jäänud endine piirivalvekordon, mis praegu on veel riigikaitse maa-alal. Selles on meid toetanud Eesti mereakadeemia, Harjumaa keskkonnateenistus, Lahemaa rahvuspark ja Tallinna haridusamet.

Turbuneeme looduskeskus oleks mõeldud eelkõige nendele tohutult paljudele Tallinna lastele, kes on praegu ilma praktilise loodushariduse võimaluseta. Nad võivad küll siia-sinna sõita, aga eri võimalusi peaks rohkem olema. Selles mõttes on Sagadi looduskool väga hea. Aga kes on juba Sagadis ära käinud, tahaks veel kusagil loodust õppida. Turbuneeme olekski seepärast rohkem merekallakuga. Ära saaks kasutada mu kahekümneaastast Paatsalu-kogemust. Pärispea poolsaar ja Viinistu on ka kultuurilooliselt väga huvitavad, seotud meresõitudega. Kogu paik on atraktiivne ning Turbuneeme küla ise on väga ilus – hinnatud Harjumaa kauneimaks. Siin on väga laiad võimalused loodusharidust anda: saab jalutada, jalgrattaga sõita, isegi sadamat oleme mõelnud kasutada – lahel saaks purjetada ja mereuuringuid teha. Tahaksime ka linnukaitseala korda teha: et oleks vaatlustornid ja võimalik madalast roostikust läbi minna – pildistama või linde vaatama.


Koolides on kogu aeg raha vähe. Peamine probleem loodushariduse andmisel ongi see, et raha ei ole. Kuidas tänapäeva lapsed loodust õpivad?


Loodust saab ikka õppida, aga takistusi on palju. Praegu on soodne võimalus kasutada Euroopa rahasid. Meie juba taotleme toetust ühtekuuluvusfondist. Praegu tegeleme sellega, et meie toetajad saaksid sihtasutuse nimetuse, kuna eurorahade saamise eeltingimus on kohalik rahaline toetus. Ühtekuuluvusfondi rahad võimaldavad välja ehitada keskuse materiaalse baasi, ent sisulises osas on suur osa Tallinna linnal. Tallinnas on 89 üldhariduskooli ja neil kõigil tegelikult puudub võimalus loodust looduse keskel tundma õppida.

Milliseid võimalusi pakutakse koolis? Tallinnas on üksikud koolid, kus ka klassitunniväliselt loodust õpitakse. Valikainetunnid ei ole samuti tavalised. Kõige rohkem käiakse muuseumides. Matkadel ja ekskursioonidel käiakse äärmiselt vähe – hea, kui kordki õppeaasta jooksul. Ja seda näitas ju aktiivsete õpilaste küsitlus! Küsitlustest selgubki, et õpilased soovivad just aktiivset tegevust.


Meie praegune elu on väga projektipõhine. Kas ka koolis?


Projektidel on laste loodushariduses oluline osa, need panevad lapsi rahvusvaheliselt tegutsema. Läänemere projekt on üks raamistik, mis Läänemere-äärseid riike ühendab ja õpilasi lähendab. Igatalvised veelinnuloendused on ka olulised. Neid on lihtne teha ja nad annavad suure elamuse. Sel aastal tuli küll pigem linde abistada kui loendada. Lapsed saavad ka veekvaliteeti hinnata, planktonit uurida, rannikuvaatlusi teha. Näiteks vaatleme Lilleküla kooli õpilastega inimtegevuse mõju Kopli lahel; oleme selle eest isegi rahvusvahelisel Interneti-võistlusel esimese koha saanud. Alustasime vaatlusi ilusast kohast Rocca al Mares, aga nüüd oleme jõudnud ka koledusteni, mis on tekkinud inimtegevuse mõjul, nagu lõhutud pankrannik, lahte suubuv reovesi jne.


Selle aasta looduskaitsekuu teema on “Tunne kodumaa loodust”. Kui hästi Eesti lapsed üldse loodust tunnevad?


Üks võimalus laste loodusteadmisi hinnata on bioloogiaolümpiaad. Olin pikka aega olümpiaadikomisjoni esimees, nüüd viimasel aastal enam mitte. Olen rõõmus, et suutsin Tallinnas ühe uuenduse teha: linna koolivooru etapp pole enam teoreetiline, vaid korraldame seda ülelinnaliselt eri loodusasutuste – loomaaia, botaanikaaia, loodusmuuseumi, tervishoiumuuseumi abiga. Näiteks seitsmenda klassi õpilased näitavad oma teadmisi loomaaiapäeval. Loomaaia töötajad aga aitavad koostada küsimusi ja praktilisi ülesandeid. See aitab koolidel ka nende asutustega sidemeid tugevdada.

Üleriigiline olümpiaad on muutunud väga teoreetiliseks ja see on õpilastele tegelikult kahjuks tulnud. Looduses olevaid liike enam ei tunta. Ka on Tartust tulevad küsimused palju aastaid olnud väga kaugel sellest, mida õpilased koolis õpivad. See on lapsed bioloogiast pigem eemale peletanud ega ole kuidagi kaasa aidanud praktilisele loodusõppele. Meie pika nurisemise järel oli sel aastal esmakordselt küsimusi ka Eestimaa looduse tundmise, looduskaitse ja keskkonnaprobleemide kohta. See oli küll rõõmustav! Varem ei tahetud seda ju absoluutselt teada.

Kui gümnaasiumis on teoreetiline lähenemine põhjendatud, siis põhikoolis tuleks teooria osa kindlasti vähendada. Küsitakse mingi eluka tundlate või jalgade arvu – ka õpetaja jääb siin sageli mõtlema, mis on õige vastus. No milleks seda? Põhikooli lapsi lihtsalt ei ole mõtet nii palju kordi testida, vaid tekitada neis pigem osalemise kaudu huvi. Lõppvoor võiks toimuda pigem huvipäevana, kus kohtutaks teadlastega või tehtaks ekskursioon. Veel parem oleks mingi laager – sellest unistavad nii lapsed kui ka õpetajad. See aitaks ka loodust paremini tundma õppida.

Olen rõõmus, et looduskaitsekuu teema on just selline, sest liike ja loodust tunnevad lapsed tõesti halvasti. Ökoloogia valikaine kursusel näen, et näiteks toiduahela lülide kohta näidete toomisel jäävad linnalapsed väga hätta. Liike nad ei tunne, peale ristikheina ja võilille.


Ometi on ju ka Tallinnast sirgunud palju tuntuid loodusteadlasi ja -ametnikke – Teie õpilastest võib päris uhke nimekirja koostada.


Selle üle on küll hea meel – palju mu õpilasi on loodusasutustes juhtivatel kohtadel. Neil oli kooli ajal väga palju võimalusi liikuda, olla välitöödel Paatsalus, kus nende käest nõuti peaaegu sama palju kui ülikoolis. Meil olid igal aastal pikad ekspeditsioonid Nõukogude Liidu eri kaitsealadele, kus sai omakorda teadmisi juurde ja silmaringi laiendada. Loodust tunti palju paremini kui praegu. Ka oli meil koolis igal nädalal bioloogiapäev. Nüüd piirdub loodusõpe enamasti koolitunniga.

Praegu on ka projektide kaudu looduses käimiseks võimalik raha saada, aga tõrge tuleb pigem koolist seest: pean väga otsima seda võimalust, millal lastega minna saab. Olen tunnid lükanud päeva lõppu, et saaksime linnast välja sõita. Pigem ei saa praegu selle pärast sõita, et tunniplaan ei võimalda seda. Olen teinud ettepaneku ametlikult taaselustada loodusmatkade päev koolides. Siis vähemalt ühel päeval aastas oleks õpilastel õigus looduspäeval osaleda. Kaugele ei pea ju minema: võib olla pargis või linnalähedasel loodusrajal, aga lapsed puutuks loodusega tükk maad enam kokku.


Tallinnas on ju tõepoolest olemas üks korralik looduse õpperada – Rocca al Mare loodusrada, mis on suuresti Teie algatusel valminud. Kas rada kasutatakse siiani?


Õpperada sai valmis siis, kui Lilleküla koolis olid veel bioloogiaklassid. Viisteist aastat oli see meie kooli õpperada. Igal looduskaitsekuul kutsusime Tallinna koole sinna võistlema. See traditsioon on siiani jõus. Kui rada sai viieteistkümneaastaseks, andsime välja ka broðüüri. Raja eri punktides tutvustatakse eri teemasid, alates liikidest kuni säästva arenguni välja.


Sel talvel juhendasite Te linnaökoloogia kursust. Mis see linnaökoloogia on?


See kursus kasvas välja mõttest luua Paljassaare linnukaitseala. Püüdsime tutvustada, millist osa võiks Paljassaare linnainimeste elus mängida, kuidas linnalinnustik muutub, kuidas mõjub puude ja parkide hävitamine. Linnaökoloogia kursusest said osa paljude koolide põhikooli õpilased, keda valmistame ühtlasi ette bioloogiaolümpiaadiks. Kõik koolid, nii eesti kui ka vene, said suunata osalema üheksa õpilast, kolm õpilast seitsmendast kuni üheksandast klassist. Peale loengute said lapsed ka praktilist kogemust: käisime Ülemiste ja Paljassaare veepuhastusjaamas ning Väätsa europrügilas.


Paatsalu, Paljassaare ja Turbuneeme – kõik need kohad on seotud lindudega. Linnud ongi Teie eriline huvi ja üks viimase aja südameasju vist Tallinna linnuklubi?


Varem, loodusmajas töötades keskendusin rohkem lindudele, ent õpetajana olen pidanud tegelema igasuguste loodusteemadega. Viimasel ajal olen tõesti oma esialgse huvi juurde saanud tagasi pöörduda. Tallinnas oli oma linnuklubi järgi väga suur vajadus, sest ka siinne rahvas tahab koos käia ja meie linnalinnustikku uurida. Linnuklubi pakub linnuhuvilistele võimaluse kokku saada ja mõtteid vahetada. Kuna EOÜ asub Tartus, on tallinlastel raske selle tegemistest osa võtta. Nii lõimegi veidi üle aasta tagasi Tallinna linnuklubi. Juba praegu, kui oleme veidi üle aasta vanad, helistatakse meile väga palju ja küsitakse nõu, eriti tänavu talvel, mis oli lindude jaoks nii raske. Inimesed ju nägid, kuidas luiged ja teised linnud hädas olid. Kutsutakse ka eri paikadesse linde uurima: kohalikud inimesed tahavad ise ka teada saada, mis linnud neil elavad. Ka Paljassaare linnukaitseala loomine on linnuklubile tuntust lisanud. Uskumatu, aga Paljassaare roostikes huikab hüüp ja üle välja võib lendamas näha roo-loorkulli. Leidsime ka kukkurtihase pesa.

Üks linnuklubi eesmärke on noori kaasa tõmmata. Helistatakse ja uuritakse, kas lapsed saaks hakata ornitoloogiaringis käima. Sügisest ilmselt teemegi alalise ornitoloogiaringi kooliõpilaste jaoks – see lihtsalt peab tulema. Vahva on see, et minu endised õpilased tahavad oma lapsi linnuklubisse saata, ehkki ametlikult sellist võimalust veel ei ole. Maikuus aga teeme laupäevaseid linnuretki küll. Mäletan Paatsalu ajast, et lindude jälgimine ja eriti rõngastamine meeldis lastele väga – nad tegid seda õhina ja elevusega. Linnud on väga atraktiivsed ja põnevad, sest nad lendavad ju ära. Taimed on ses mõttes hoopis igavamad, eriti poiste jaoks.


Aga kuidas on praegu lood Tallinna bioloogiaõpetajatega? Kas entusiaste jagub või on uued, noored õpetajad pigem kabineti-inimesed?


On igasuguseid. On neid, kes ütlevad, et tema ülesanne on tunni andmine. See teeb mind muidugi kurvaks. Aga on ka neid, kes tahaksid ise rohkem teada ja teadmisi edasi anda. Tallinna bioloogiaõpetajate ainesektsiooni töö raames oleme õpetajatega käinud Vilsandil ja mujal. Ka Rocca al Mare loodusrajal oleme käinud ning õpetajad leiavad, et see on väga huvitav ja käepärane õpperada. Ka algklasside õpetajad tahavad õppida, olen käinud neidki juhendamas.


Teie elus on olnud eri perioode ja tegemisi, olete pälvinud palju aumärke ja -nimetusi. Millist tegevust või saavutust peate oma elus kõige olulisemaks?


Kumari preemia seondub minu tegevusega vast kõige paremini. Olen Kumariga ise kohtunud, tema suunas tegema ornitoloogilisi vaatlusi. Teisest küljest hindan väga Tallinna teenetemärki ja aukodaniku tiitlit. See kohustab sisemiselt tegutsema selle nimel, et ka Tallinna lapsed ikka loodusest osa saaksid.

Kõige enam olen ma tahtnud olla looduse keskel ja seda, mida ma teada saan, teistele edasi anda. Ma tunnen, et see on väga vajalik ja hakkan ise sellest särama. Tahaksin veel edaspidigi palju teha. See, et väga paljud mu õpilastest praegu looduse alal tegutsevad, ongi vast kõige suurem autasu, mida olen saanud. Ja lootus, et nende kaudu kanduvad teadmised ja suhtumised edasi ka järgmistesse põlvedesse. Kõige suurem rõõm on näha, et õpetus on tulemust andnud.


Loodushuvi on minu arust võrreldav kunstiandega – see peab inimesel olema, seda on väga raske tühjale kohale tekitada. Loodushuvi peaks alguse saama perekonnast ja õpetaja ülesanne on seda edasi arendada ja vormida.


Jah, nii see on. Huvi äratada saab ka hiljem, aga neist lastest ei saa siiski tõsiseid loodusehuvilisi ega looduse kaitsjaid. Mida varem laps loodusega kokku puutub, seda parem. Lilleküla gümnaasium püüdleb praegu sinnapoole, et laps hakkaks loodust õppima juba algklassidest peale ja et see põhikoolis jätkuks. Varem oligi koolis keskkooli osas bioloogia süvaklass, kuhu võtsime konkursi korras õpilasi vastu. Tung sinna oli väga suur. Kõige parem oleks, kui loodust hakataks õppima juba lasteaias.


Kas Teil vaba aega ka on? Kas vaba aeg on ka seotud loodusega?


Vabal ajal tegelen ikka loodusega. Turbuneeme minnes mõtlen sellele, kuidas seal linnalaste tegevust korraldada. Ise käin ka ringi ja vaatan, mida looduses näha on. See on väga õnnelik olukord, kui huvi, hobi ja töö on omavahel seotud, nagu see minu puhul on.

Olen õnnelik, et saan praegu jälle nii palju looduse keskel olla. Varem pidin ikka olema rohkem kusagil mujal. Paatsalust on külge jäänud see, et enam ei kujuta kevadet ette kajakakisata. Tahan sel kevadel veel kord minna ja neid Paatsalu kajakaid kuulata ja vaadata ning uurida, millised on muutused. Kevad ilma merehäälteta polegi nagu õige kevad. Ja mul on hea meel, et nii paljud õpilased on sellistest kevadetest osa saanud.



Bioloogiaõpetaja Linda Metsaorgu küsitlenud Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012