Eesti Looduse fotov�istlus
2011/01



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artikkel EL 2011/01
Sada aastat andeka botaaniku ja metsamehe Harjo Sanduri sünnist

Tartu ülikooli metsaosakond (1920–1946) koolitas mitmekülgseid spetsialiste, kes valdavalt jäid truuks valitud erialale. 144 diplomiga lõpetanust siirdus ainult üheksa teistesse eluvaldkondadesse, sealhulgas teadus- ja õppetööle. Üks neist oli Harjo Sandur, teadustööle pühendunud vähe tuntud lõpetanu, kellest Eesti vabariigi kestmisel oleks võinud saada TÜ botaanikaaia juhataja.

Vanemad ja sünnilugu. Harjo Sanduri suguvõsa pärineb Helme kandist. Tema vanaisa Wilhelm Stegmann sündis 27. septembril 1828 ja abiellus 5. septembril 1874 Kärstnas Charlotte Maria Korbiga. Charlotte oli sündinud 14. juulil 1854 Kärstna mõisa aedniku Matz Korbi tütrena. Tema isa oli eesti soost ja Pahuvere mõisa Korbi talu peremehe Matzi kolmas poeg.
1842. aastal oli Charlotte isa Matz läinud Kärstna mõisa teenistusse ja sai hiljem mõisa aednikuks. Wilhelm ja Charlotte Stegmannil sündis aastatel 1875–1893 seitse last, neist kuus Helmes ja noorim Patkülas.
Harjo Sanduri isa Leonhard Alfred Max sündis 3. detsembril 1877 teise lapsena Helme kirikukõrtsis. Tema isa Wilhelm Stegmann oli varem töötanud kübarategijana, Leonhardi sündimise ajal pidas ta sealset kõrtsi. Leonhard abiellus 1906. aastal Maali Kasega (1881–1907) ning neil sündis tütar Hilda Amalie (1907–1908), naine suri sünnitusel.

Teist korda abiellus Leonhard 7. juunil 1909 Märt Raeksoni (1830–1913) üheksanda lapse, noorima tütre Alma Johannaga (sünd. 25.05.1884 Õisus). Varangul sündis perre kaks last: 24. septembril 1910 Harry Ewald Konrad ja 9. oktoobril 1913 Ruppert Egon [4, 5, 7].
Leonhard Stegmann oli õppinud Helme kihelkonnakoolis ja Tartu II reaalkoolis. 1899. aastal asus ta Taagepera mõisa metsaülema juurde õppima tegelikku metsandust, leides samas tööd ka abimetsaülemana.
1901–1904 teenis Leonhard Stegmann sundaega tsaari sõjaväes Ljublini kubermangus Poolas. Pärast armeest vabastamist läks ta Uue-Kariste mõisa abimetsaülemaks, siis töötas Pärnus Waldhofi tselluloosivabrikus ning oli Liigvalla ja Vägeva mõisa metsaülem. 1909. aastal sai Stegmannist Varangu mõisa metsaülem.
Kui Eesti vabariigi maareformiga mõisametsad riigistati, sai temast 1920. aastal rajatud Koeru metskonna metsaülem. 1927 nimetati metskond Varanguks. Sellesse ametisse jäi ta 1949. aastani.
1939. aastal oli ka Leonhard Stegmannil võimalus minna Saksamaale, kuid ta pidas Eestit oma kodumaaks ja keeldus lahkumast. Teda peeti oma tööle pühendunud metsameheks ja hinnati kui korralikku, täpset ja õiglast inimest [6, 8, 10].

1949. aastal oli Varangul Nirgi talus elanud Stegmanni perekond küüditatute nimekirjas. Kuna Leonhard sai teada, et tullakse ära viima, jooksis ta enne küüditajate tulekut metsa. Kuid peret see ei päästnud ning Krasnojarski krai Krasnoturanski rajooni küüditati tema abikaasa Alma, õde Maria (Mary) Boitsova ja kasutütar Elle Kampus (hilisem Lippa, 1931–2007).
Leonhard Stegmann varjas ennast mitmel pool ja sõitis vabatahtlikult kaks kuud hiljem järele oma perekonnale Siberisse. Ta töötas seal metsataimla juhatajana ja jahimetsnikuna. Leonhardi abikaasa suri asumisel 1957. aasta 9. jaanuaril ning ta naasis Eestisse sama aasta sügisel. Leonhard Stegmann suri Esna haiglas 2. oktoobril 1965 ja on maetud Elva kalmistule oma noorema poja Rupperti kõrvale. Ruppert hukkus salaküttide käe läbi 29. juulil 1936 [6, 16].
Samale hauaplatsile on maetud ka Stegmanni abikaasa õde Minni Raekson (Soobik) koos abikaasa Andres Soobikuga ning TÜ metsanduse lõpetanud Artur Hansen (1908–1944) koos abikaasa Helgaga (1918–2008). Artur Hansenit on nimetatud Harjo Sanduri nõoks [13], kuid selle kohta pole tõestust.

Harry Stegmanni (Harjo Sanduri) elukäik. Harry Ewald Konrad sündis 24. septembril 1910. Teda ristis Varangul kodus kohalik pastor, ilmselt Adolf von Halleri (Koeru pastor 1892–1920) kuu aega pärast sündi. Ta vaderid olid Konrad Raekson, Evald Stahl ja Klarissa Resev [7].
Vader Konrad (Conrad Oscar Martin, 1865–1923) oli Harry onu, kes sündis pere esimese lapsena. Ta oli metsandusliku hariduse omandanud Saksamaal ja end täiendanud Soomes, Rootsis ja Taanis. Vahemärkusena võib öelda, et Raeksonite peres kuuenda lapsena ja Õisu mõisa aidamehe pojana 1874. aastal sündinud August oli samuti metsamees, kes töötas põhiliselt Lätis [2, 3].
Alghariduse omandas Harry Stegmann Varangu algkoolis, seejärel õppis Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis (1924–1930). 13. septembril 1930 immatrikuleeriti ta TÜ põllumajandusteaduskonna metsaosakonna üliõpilaseks. Seal liitus ta Eesti üliõpilaste seltsiga.
Harry Stegmann sooritas 1935. aasta algul viimased eksamid ja lõpetas nõnda metsaosakonna teoreetilise kursuse. 15. mail määrati ta ülikooli zooloogiakabineti assistendi kohusetäitjaks. Assistendina töötades täitis ta 1935. ja 1937. aasta suvel lühikest aega ka kabineti juhataja kohustusi.
1937. aastal võttis Harry Stegmann endale uue nime. Tartu linna perekonnaameti otsusega 10.12.1937 määrati Harry Ewald Konrad Stegmanni uueks perekonnanimeks Sandur ja 29.12.1937 otsusega eesnimeks Harjo [7].
Harjo Sandur tundis suuremat huvi taimeriigi kui metsanduse vastu. Tema edasise arengutee määras tutvus professor Teodor Lippmaaga, kellele ta lisaks kohustuslikule üldisele botaanikaeksamile sooritas 1931. aastal edukalt valikaineks võetud taimede morfoloogia ja süstemaatika eksami. Üliõpilasajal (1934–1935) töötas ta mõnda aega ka botaanikaaias [11].
Harjo Sandurit iseloomustas tema ema venna August Rae (Raekson) poeg Tarmo mullu detsembris kui hingelist ja väga pehme iseloomuga meest, keda huvitasid aiandus ja taimed.

Harjo Sandur esimese teadusstipendiaadina Taanis. Pärast seda kui TÜ botaanikaaia õpetatud aednik Jaan Port 1937. aastal töölt lahkus, kuulutati vabanenud koha täitmiseks välja mitu konkurssi, kuid need nurjusid. Lippmaa esitas 11. oktoobril 1937 ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna dekaanile ettepaneku hakata õpetatud aednikku ise koolitama. See õpe pidi koosnema kahest osast: üks aasta õpinguid kodumaal ja kaks aastat mõnes välismaa botaanikaaias välisstipendiumi toetusel.
Sobivaks peeti Kopenhaageni ülikooli botaanikaaeda: see oli paraja suurusega, eeskujulikult korraldatud ja kliimaoludelt lähedane. Selle juhataja professor Knud Jesseniga saavutati pealegi kokkulepe, et ülikooli stipendiaat praktiseerib seal aednikuabilisena. Sobivaim kandidaat Lippmaa arvates oli Sandur [11].
Tartu ülikooli valitsuse 15. oktoobri 1937. a. otsusega määrati Sandur 1. oktoobrist 1937 kuni 31. märtsini 1938 kodumaiseks teadusstipendiaadiks, mille jooksul pidi ta Lippmaa juhendusel tutvuma kasvuhoonetaimedega.
Kodumaise stipendiumiaja sisse mahtus ülikooli metsaosakonna lõpetamine. Harjo Sandur palus 22. novembril 1937 põllumajandusteaduskonnal kinnitada ülikooli vormikohaseks lõpetamiseks vajaliku diplomitöö teema: „Paju bioloogia, kasvatamine ja majandamine” (juhendaja prof. Andres Mathiesen). Selle töö eduka kaitsmise järel oli Sandurist ülikooli valitsuse 1. aprilli 1938. aasta otsusega saanud õpetatud metsateadlane.
Välisstipendiaadina täiendas Sandur teadmisi Kopenhaagenis 1. aprillist 1938 kuni 1. jaanuarini 1940. Esmalt tutvus ta sealsete parkide ja oma töökohaga, tegelik töö algas aprilli teisel poolel. Tema juhendajaks ja suunajaks sai kuulus botaanik ja kvaternaarigeoloog Knud Jessen (1884–1971), kes 1931. aastast oli töötanud Kopenhaageni ülikooli botaanikaprofessori ja sealse botaanikaaia juhatajana.
Esialgu oli Sanduril probleeme keelega, kuid 1939. aasta kevadeks oli ta taani keele hästi omandanud. Botaanikaaias tegi Sandur kõiki ettetulevaid töid ning hakkas 1939. aastal kuulama loenguid Kopenhaageni ülikoolis ning sealses kõrgemas põllumajandus- ja aianduskoolis.
Oma aruandes on ta nimetanud botaaniku ja füsioloogi professor Johannes Boye Pederseni taimede määramise, Jesseni õiebioloogia, dotsent Paludani ilutaimede ja nende kasvatamise kursust ja professor J¸rgenseni pärivuse ja tsütoloogia erikursusi. Jessenilt Lippmaale lähetatud kirjades on rõhutatud stipendiaadi erakordset teaduslikku huvi ja avaldatud veendumust, et ta suudab täita kohustusi talle Tartus loodud töökohal.

Sanduri diplomitöö hõlmas pajuliikide kasvatamis- ja kasutamisvõimalusi [14]. Töö esimeses osas on vaatluse all pajuliikide bioloogilised omadused ja kasv ning pajude levik ja liigitunnused. On toodud Raadi pargi kui uuritavate pajude kasvukoha üksikasjalik kirjeldus.
Seejärel on antud ülevaade pajulehtede sügisesest värvusest, õite asetusest ja ehitusest ning õitsemise iseärasustest 1937. aasta kevadel. Analüüsitakse pajuseemnete arengut ja omadusi ning seemnete idanevust.
Bioloogilistest küsimustest on käsitletud ennekõike pajude paljundamist pistikutest, eriti aga mõnede liikide juurekava arenemist veekultuuris. Juurdumisprobleemi kõrval on jälgitud Raadil fenoloogilisi muutusi, nagu lehtede puhkemine, õitsemisaeg jne. Juurdumise astmeid iseloomustavad paljud töö juurde käivad fotod, mis on hästi ja selgelt pildistatud.
Mathieseni andmeil oli vaatluste põhiobjektiks võetud tollal Eestis teada olevast 17 pajuliigist 15. Nende kõrval on käsitletud ka Mathieseni Viinist toodud pajude kultuurliike, need väärisid meie oludes tähelepanu kasvuomaduste ja vastupidavuse poolest. Analüüsitakse keskkonna ja temperatuuri mõju paju juurte algarengule ning antakse ülevaade pajukultuuride kahjuritest ja haigustest.
Teises osas käsitletakse pajude kultiveerimisvõtteid ja kasutusvõimalusi ning meil leiduvaid pajukultuure. Uurimus valmis märtsis 1938 ning publitseeriti juba uutes oludes, kus Eesti riik oli kaotanud oma iseseisvuse. Selle vastutav toimetaja ja korrektor oli TÜ õppejõud ja dendroloogiast huvitunud metsamees Artur Hansen.

Sanduri viimased eluaastad. Tartusse naasis Sandur 3. detsembril 1939. aastal. Juba 27. novembril oli ta Tartu ülikooli rektori otsusega määratud õpetatud aednikuks 1. jaanuarist 1940 kuni 31. detsembrini 1944 ülikooli 180-kroonise kuupalgaga. Uutes poliitilistes oludes nimetati seda ametikohta 10. novembrist 1940 botaanikakateedri assistendi kohaks.
21. aprillil 1941 esitas Lippmaa oma suurt töökoormust esile tuues ülikooli haldusprorektorile taotluse luua botaanikaaia juhataja abi koht. Selle oleks pidanud saama Sandur. Ülikooli koosseisud ei näinud niisugust võimalust ette, kuid siiski õnnestus ENSV hariduse rahvakomissariaadilt saada erandina luba luua õpetatud aedniku ametikoht, ühtlasi tuli täita botaanikaaia juhataja asetäitja kohuseid.
Sanduri teenistusleht sellel ametikohal algas 1. mail 1941. Õpetatud aedniku ja aiatöö korraldajana töötas Sandur ka sõja-aastail, saades pärast Lippmaa traagilist hukkumist 1943. aasta jaanuaris botaanikaaia sisuliseks juhiks [11].
Kodumaalt põgenes Sandur 1944. aastal, sattus esialgu tollasesse Tðehhoslovakkiasse, hiljem Saksamaale. On teada, et ta elas Baieri liidumaa väikelinnas Memmingenis ning pärast Saksamaa kapitulatsiooni Ameerika tsoonis Baieris. Põgenikelaagrite ajast Saksamaal (1945 –1949) on tema kohta vähe teateid. Sealsete Eesti metsateadlaste tegevuses ta aktiivselt ei osalenud.
1949. aasta sügisel algas paljude teiste eestlastega merereis Austraaliasse, suure, 552 jalga ehk 168 m pika Norra aurikuga Skaugum. Kuid Sandur kadus Austraaliasse jõudvalt laevalt 29. novembril. Viimati nähti teda 28. novembri õhtul kell 23. Ajalehes teatati, et Sandur oli olnud kurvameelne. Ent teda viimati näinud kaasreisijad, nende hulgas eestlane Verner Kompus, ei märganud midagi kahtlast. Kaasreisijatel jäigi teadmata, mis oli kõige selle taga, et ta otsustas oma elu niiviisi lõpetada. Sanduri surnukeha leiti rannale uhutuna, aga tema matmiskoht on teadmata.
Kuna koos surnukehaga leiti ka tema isiklikud ja tulevase töökohaga seotud dokumendid, ootas teda väidetavalt Canberras tähtis töökoht [1, 12,15]. Võimalik, et see oli seotud teenistusega Canberra parkide ja aedade direktori (1944–1958), metsateadlase Lindsay Dixon Pryori (1915–1998) alluvuses. Tema eestvõttel hakati 1945. aastal Canberras rajama riiklikku botaanikaaeda, kuhu esimesed puud – tamm ja eukalüpt – istutati 12. septembril 1949 [9].

1. B. T. [Bernhard Tuiskvere] 1950. Eesti metsateadlaste müstiline kadumine merel. – Eesti Metsamees Eksiilis 4: 19.
2. Halliste meetrikaraamat 1.527, kaader 78. www.ra.ee/dgs/explorer.php.
3. Halliste personaalraamat 1.547, lk. 198. www.ra.ee/dgs/explorer.php.
4. Helme koguduse saksa pihtkonna personaalraamat 1.567, lk. 270. http://www.ra.ee/dgs/explorer.php
5. Helme saksa pihtkonna meetrikaraamat 1.388, kaader 45. http://www.ra.ee/dgs/explorer.php.
6. Kapp, Viktor 1995. Legendaarne Varangu metsaülem. – Eesti Mets 6 (33): 16–18.
7. Koeru koguduse sünnimeetrika 1.198–132. www.ra.ee/dgs/explorer.php.
8. L. Stegmann’i mitmekordsed juubelid. 1934. – Eesti Mets 7 (15): 255.
9. Lindsay Dixon Pryor (1915–1998). www.anbg.gov.au/biography/pryor.lindsay.html.
10. Margus, Malev 1995. Eesti metsaülemate saatusest. Eesti metsaülemate ühing, Tallinn–Tartu.
11. Meikar, Toivo; Sander, Heldur 2000. Tartu Ülikooli Botaanikaaia õpetatud aednikud (1919–1944). – Dendroloogilised uurimused Eestis II. Tallinn: 197–218.
12. Nõukogude Eestist. 1950. – Eesti Metsamees Eksiilis 4, 20.
13. Reegla, P. [Eilart, Jaan] 1994. Koitjärvelt Krivasooni. – Eesti Sõnumid, 29. juuli.
14. Sandur, Harjo 1940. Paju bioloogiast ja kasvatamisest. – Tartu Ülikooli metsaosakonna toimetused 31.
15. Vester, Edgar 1950. Kiri Austraaliast 2471/1950. – Eesti Metsamees Eksiilis, 4: 24–25.
16. Õispuu, Leo. 1999. Küüditamine Eestist Venemaale 5. Märtsiküüditamine 1949. 2 osa. Tallinn. www.memento.ee/memento_materjalid/memento_raamatud/memento_r_5.pdf.

Heldur Sander (1946), Mati Laane (1946) ja Toivo Meikar (1947) on uurinud Eesti metsanduse ja bioloogia ajalugu ning sel teemal ka rohkesti kirjutanud.

Harjo Sanduri, aastani 1937 Harry Ewald Konrad Stegmann, päritolu. Tema emal Alma Johanna Raeksonil oli kaheksa õde-venda, kellest siinses sugupuus on näidatud kaks metsandusega tegelnud venda



Heldur Sander, Mati Laane, Toivo Meikar
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012