Inimene hävitab loodust praegu päris kähku. Lihtne on öelda, et süüdi on majandus ja tarbimine, aga konflikti alus on tegelikult asjaolu, et looduskaitsjad ei mõista majandusinimesi ega vastupidi. Pole ka ime: maailm on muutunud nii keeruliseks, et keegi ei jaga enam kõiki valdkondi isegi algtasemel. Üldhuvi-ajakirjandus jätab aga sageli kõverpeegli pildi.

Hea pereema toob poest lastele küpsiseid, tundmata huvi, et need on toodetud Indoneesia palmiõliga. Oma ostuga aitab ta seega kaasa vihmametsade hävimisele. Edasipüüdlik küpsisetööstur tahab arendada oma firmat ja aidata kaasa töötuse vähenemisele, aga ei tunne palmiõli teemat. Greenpeace’i aktivist viskab küpsisefirma esindajale tordi näkku, aga ei tea, et „vaenlane” on oma firmas keskkonna eestkõneleja ning tema aitamisega saavutaks rohkem kui mõnitamisega.

Idealistina usun siiski, et olukorda saab parandada. Kui tahad muuta maailma, alusta iseendast: mõista, miks nad nii käituvad. Vastaspoole lolliks ja pahaks tembeldamine ei too edu, vaid ainult seda, et sind enam kuulata ei taheta. Mingit välist „vaenlast” ei ole olemas. Vaenlane on meie endi sees: teadmatus ja huvipuudus võõraste teemade vastu. Keskmist äriinimest ei huvita loodus, keskmist looduskaitsjat ei huvita majanduskasv. Ühiskond tahaks aga mõlemat. Aitab ainult koostöö, ükskõik kui halb see „vaenlane” ka ei tundu.