Eesti Looduse fotov�istlus
2011/02



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/02
Looduskaitsealad ELF-i ts

Kaitsealade loomine ja korraldamine oli ks ELF-i esimesi tegevusi. Ka praegu on n.-. klassikaline looduskaitse ks ELF-i alustalasid: inventeeritakse loodusvrtusi, tehakse kaitse ettepanekuid ning koosts riigiga planeeritakse kaitsealade tegevust.

1992. aastal sai ELF maailma looduse fondilt (WWF) raha, et inventeerida Eesti loodusvrtused ja saada levaade, millised alad oleks vaja vtta kaitse alla. Sama td rahastas WWF ka niteks taasiseseisvunud Ltis ja endisel Ida-Saksamaal. Toonase ELF-i juhi Rein Kuresoo hinnangul tundus laiaulatuslikust inventuurist otstarbekam teha kohe riigile ettepanekud alade kohta, mida kaitse alla vtta. Bioloogid olid ju uute kaitsealade loomise mtteid mlgutanud juba nukogude ajal.

Kui ideed kirjas, alustati lbirkimisi keskkonnaministeeriumiga. Koosts riigiga valmistati ette ka kaitstavate loodusobjektide seadust. Tnapeva mistes oli tulemus kes vga kiiresti: 1993. aastal loodi ELF-i ettepaneku alusel Soomaa ja Karula rahvuspark, 1994. aastal kinnitati seadus ja loodi Alam-Pedja looduskaitseala, mni aasta hiljem Puhatu looduskaitseala.
Asjaosalised meenutavad, et kaitstavate loodusobjektide seadust ja rahvusparkide kaitse-eeskirju koostati korraga: kui seaduseelnus midagi muutus, tuli ka eeskirja jlle muuta, ja nii korduvalt. Samuti tuli jlgida, et seadus oleks koosklas paljude teiste taasiseseisvunud riigis parasjagu koostamisel olnud seadustega. Rein Kuresoo snul oli kaitsealade piiride kirjeldamine ja samal ajal seaduste ettevalmistamine vga suur t, nii et rohkem alasid poleks ELF tol ajal suutnudki ette vtta. Ometi usub ta, et ELF-i soovitusi jrgisid ka teised ja hulk suure loodusvrtusega alasid on kaitse alla vetud just tnu sellele.

Soomaa. ELF-ist ja looduskaitsest kneldes ei saa jtta mainimata Eerik Leibakut. Tema korralik t looduskaitse andmebaasi tiendajana on vimaldanud ELF-il kaasa rkida nii taasiseseisvunud Eesti esimeste uute kaitsealade loomisel kui ka niteks Natura 2000 alade valikul.
1995. aastal on Merike Aasme ajalehes Sakala kirjutanud: Mrkasin, et Tartu mees Eerik Leibak on Soomaal nagu kodus, tundes selle loodust ja asustust mitte halvemini kohalikest. Kuulsin, et Eestimaa Looduse Fondi esindaja [Leibak] oli olnud ks siinse rahvuspargi loomise idee algatajaid. Ta tles, et on Soomaa mitmel korral risti-piki lbi kinud, et saada levaadet, mis siin on ja kuidas seda tsoneerida [1].
Praeguse Soomaa rahvuspargi nimeks pakkus ELF alguses Vahe-Eesti riiklik looduskaitseala. Eerik Leibaku snutsi prineb kaitseala nimi Soomaa Teodor Lippmaa Vahe-Eesti jaotusest phjapoolseks Krvemaaks ja lunapoolseks Soomaaks [2].
Rahvuspargi idee arengust on Leibak kirjutanud, et 1982. aastal Eesti Looduses kirjeldatud maastike funktsionaalne tsoneerimise phimte [4] ahvatles end rakendama ka Eestis. Seniste Kuresoo, Kikerpera, Valgeraba ja rdi sookaitseala ning Halliste je puisniidu taimestikukaitseala tervikuks liitva looduskaitseala phieesmrgi on Leibak snastanud jrgmiselt: Silitada k o g u siinset loodusmaastikku ja klassikalist kultuurmaastikku [2]. Samas artiklis ksib ta: Kas Soomaa ja teiste kavandatavate kaitsealade moodustamine nnestub? ja vastab: Usun, et oskame hinnata Eestimaa omapra hoidvaid vrtusi majandusraskuste kiuste. Just omapra on see, mis pakub huvi ka kaugemalt tulijaile. Ndseks on seda omapra mrgatud ka rahvusvahelisel tasandil: Soomaa kuulub ainsa Eesti kaitsealana Euroopa plisloodusalade (wilderness areas) hulka [3].

Alam-Pedja kaitseala mte oli Rein Kuresoo snutsi legendaarsel kotkamehel Einar Tammuril juba nukogude ajal, kuid tundus siis utoopiana. Tammur ise on kirjutanud, et kaitseala algidee prineb 1931. aastast Gustav Vilbergilt (Vilbastelt).
Kuuskmmend aastat hiljem ei olnud kaitseala loomise vastu otseselt keegi, kll aga pidid kaitse-eeskirja koostajad pidama kohalike metsameestega lbirkimisi metsanduse le ning kompromissina osa vrtuslikku ala kaitse alt vlja jtma. Rein Kuresoo snul on ELF-i kaitseala loomise ettepanekus kirjeldatud alale ndseks lisandunud Natura 2000 inventuuridega kaardistatud metsaalad ja kotkaste pesitsuspiirkonnad. Eerik Leibak leiab siiski, et ehk oleks esialgu hlmatud alal olnud kaitse praegusest thusam, sest laienemise hinnana on uus kaitse-eeskiri lubanud kohatult palju metsaraiet.

Karula. Kolmanda ELF-i ettepaneku alusel muudeti Karula maastikukaitseala Karula rahvuspargiks, ala suurendati mnevrra ja tsoneeriti, s.t. jagati eri rangusega kaitsevnditeks. Kauaaegne rahvuspargi direktor Pille Tomson ttas pargi loomise ajal Antsla vallavalitsuses. Tema arvates rajati kaitseala ilma rahva suurema thelepanuta, volikogu aruteludel oli tollal kohalike jaoks thtsaim marjade korjamise teema. Ainsaks organiseerunud huvirhmaks vis pidada Valgamaa jahimehi.
Rahvusparki luues oli maa tagasisaajate kui huvirhma ringi raske mrata, sest omandireform oli alles algusjrgus, polnud korralikke kaarte ega tpselt teada kinnistute piire. Vallavolikogudes olid maa tagasitaotlejad vga nrgalt esindatud. See andis tunda eriti Karula vallas, kus 1940. aastate kditamine oli vga rnk ja osalt just seetttu ei elanud paljud maade tagasitaotlejad kohapeal. Kaitsealal endal huvirhmadega suhtlevat juhtkonda ei olnud. Seetttu selgusid vastuolud alles prast rahvuspargi loomist ja Pille Tomsoni snul kulus aastaid, et neid lahendada.
Karula kaitse-eeskiri toimis 2006. aastani ja paremini, kui paljud teised kaitsealade kaitse-eeskirjad, tagantjrele tuleb seda ELF-i td tsiselt tunnustada, eriti arvestades, et tegijatel polnud kogemusi ja kaardimaterjal oli puudulik, tleb Tomson.



Loodusvrtusi on ELF inventeerinud lbi aegade. Prast eelnimetatud suuri kaitsealasid ja esimest plismetsainventuuri keskenduti mnda aega niitude inventeerimisele, kuid kmmekond aastat tagasi jeti see tegevus asjatundjaid koondava prandkoosluste kaitse hingu hooleks.
Viimastel aastatel on ulatuslikumad olnud soode ja merealade inventuurid. ELF on ministeeriumile lkitanud ka ettepanekud luua kaks uut merekaitseala: Gretagrundi ja Neugrundi hoiuks. ELF-i mere-, mrgala- ja metsaprogrammid vivad juhatuse esimehe Jri-Ott Salmi snul tuua Eesti kaitsealadele veelgi lisa.
Riigi tegevust looduskaitsealadel korraldab praegu valdavalt keskkonnaamet. Tsised brokraatlikud keerdkigud takistavad kaitse-eeskirjade ja kaitsekorralduskavade koostamist ja kinnitamist. ELF lb vimaluse korral kaasa kaitsekorralduskavade koostamisel, vastates keskkonnaameti hangetele.
Pille Tomsoni snul on riigi looduskaitsekorraldus praegu veidi segases seisus, kuna pole tpselt selge, milline riigiasutus vastutab kaitseala kui terviku kaitse-eesmrkide saavutamise eest, olgugi et kaitsekorralduskavades on kirjas ksikute tegevuste eest vastutajad. Hinnata saame olukorda ikka tagantjrele, ehk on viie aasta prast asjad paika loksunud, loodab Tomson.

Vilsandi, kohalike kaasamine. Hiljutise suurima kaitse planeerimise projektina on ELF-is valminud Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava. Pille Tomson kui selle ja mitme teise kava koostamisel osalenu kinnitab, et oluline on esmalt teha selgeks huvirhmad ning kaasata nende esindajaid juba koostamise algjrgus. Kohalikud annavad tiendavaid vaatenurki ja teavad vrtusi, mida ametlikud uuringud ja seireandmed ei nita. Pealegi, kui kaitsekorralduskava arvestab riigi prioriteetide krval ka kogukonna omadega, vetakse see kergemini omaks. See on vastastikuse ppimise protsess, tleb Pille Tomson. ELF-is kaitset planeeriv Liis Kuresoo lisab, et tihtipeale leidub kaitsealadel kohalikke loodusvaatlejaid ja biolooge, kelle kest saab uut teavet kaitseala elustiku kohta.
Ometi tuleb silmas pidada tsiasja, et mida rohkem inimesi kaitse planeerimisse kaasata, seda pikemaks protsess kujuneb ja seda rohkem raha kulub. Nii teeb riik sellekohaseid otsuseid olenevalt rahakotist. Riigi lesanne on tagada kigi alade kllaldane kaitse, ELF t tegijana pab aga nidata eeskuju just kodanike kaasamises.
Kohalikke kaasates kerkib he probleemina alati prandkultuuri osakaal kaitseala vrtustes. Looduskaitseseaduses on rahvuspargi eesmrgina muu hulgas kirjas kultuuriprandi kaitse ja seetttu ilmneb rahvusparkides teravalt mureksimus: kes suudab pdevalt hinnata ja planeerida prandkultuuri hoidu. Liis Kuresoo kinnitusel tuli Vilsandi rahvuspargi kaitsekorralduskava planeerimise koosolekutel selgelt ilmsiks, et kohalike silmis on esmathtis prandkultuur. Ta lisab, et kohalikele inimestele on thtsad nad ise, nad vrtustavad oma kogukonda. Seetttu veti Vilsandi kavasse ka meetmed taristu, tvimaluste ning kohalike koolide hoiu ja edenduse kohta. Liis Kuresoo: Vib tekkida ksimus, kas need tegevused sobivad kaitsekorralduskavva. Samas annab see kohalikele selge noodi, et rahvuspark ei thenda ainult lputuid piiranguid ja ikkeid, vaid ka vimalusi. Traditsiooniline inimtegevus on ikkagi vga oluline kaitsevrtus ja seda peab kaitset planeerides suutma soosida.
Pille Tomsoni snul on rahvuspark maailmas vga lai miste. Eestis on selle sisu suuresti kujunenud Lahemaal 1970.1980. aastatel tehtu jrgi. Et toona prati suurt thelepanu kultuuriprandile, vib elda, et kultuuriprandi hoid kajastub meie rahvuslikus rahvuspargi mistes. Samas toonitab Eerik Leibak, et rahvuspark kui kaitseala tp on ikkagi mratletud rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) stetega ning kui jtta loodus tagaplaanile, ei pruugita seda rahvusparki vtta tsiselt.
Pille Tomson: Kaitset korraldades tuleb arvestada ka looduskaitse rahvusvahelisi prioriteete. Vilsandil on need kindlasti meri, laiud ja linnustik. Ometi, kui ka Vilsandi kultuuriprandit selles loetelus pole, siis selle vrtuste arvestamine thustab kaitseala oluliselt ja soodustab, et kohalikud elanikud piiranguid tunnustavad.

Looduskaitse ja muinsuskaitse koost. Liis Kuresoo: Suur mure rahvusparkide kultuuriprandi kaitse osas on see, et kultuurivrtustest ei ki kaitse planeerijate jud enamasti le. ldjuhul kirjutavad kaitsekorralduskava loodusteadusliku taustaga inimesed, kes ei pruugi osata neid vrtusi ksitleda ega sstematiseerida. Arusaadavalt on kultuuriprandi spetsialiste ka keskkonnaametis vhe, seetttu on nad lekoormatud.
Rahvusparkide puhul, kus looduse krval kaitstakse ka kultuuriprandit, tuleb appi vtta muinsuskaitseamet, kes aitas teha ka Vilsandi kaitsekorralduskava ja vaatas kriitiliselt lbi kultuurivrtuste osa. Pealegi teeb kultuuriprandi ksitlemise kaitsekorralduskavas raskeks see, et rahvuspargi piirid on tmmatud loodusvrtusi arvestades, aga kultuuriprandit tuleb nha laiemalt. Vilsandi puhul tuli kohati ksitleda ajaloolist Kihelkonna kihelkonda tervikuna, mitte piirduda ainult rahvuspargi alaga, nendib Liis Kuresoo.
he nitena looduskaitse ja muinsuskaitse suhtluse vajalikkuse kohta toob Liis Kuresoo keset Vilsandi saart asuva muinsuskaitsealuse kivi. 1970. aastatel koostatud kirjelduse jrgi on see inimtekkeliste lohkudega kultuskivi, kuid loodusteadlastele on selge, et kivi muster prineb hoopis korallidest ning srast leidub igal pool, kus paljandub saare aluskivim.

Viimasel ajal on ELF peale Vilsandi kaitsekorralduskava osalenud ka Paganamaa, Peetri, Haanja ja Nva kaitseala planeerimises. Praegu koostatakse Aidu looduskaitseala kaitsekorralduskava. Ka tulevikus plaanitakse koostada kaitsekorralduskavu, kaasates huvirhmi sama hoolikalt kui siiani: mrates esimestel avalikel koosolekutel kindlaks kaitseala vrtused ning edaspidi hiselt arutledes, kuidas neid hoida.

1. Aasme, Merike 1995. Kuidas looduskaitsealal metsa majandada? Sakala, 25. mai.
2. Leibak, Eerik 1993. Projekt Soomaa looduskaitseala. Eesti Loodus 44 (4): 131132.
3. PAN Parks Foundation: www.panparks.org
4. Rodoman, Boriss 1982. Polariseeritud maastik. Eesti Loodus 33 (2, 3): 6671, 130135.


Silvia Lotman (1980) ttab ELF-is looduskaitseeksperdi ja keskkonnahenduste koja (EKO) koordinaatorina.



Silvia Lotman
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012