Enam kui paarisadat erinäolist sulelist võime kutsuda kaasmaalasteks, sest just siia tulevad nad igal kevadel poegi kasvatama. Üks iseäralikumaid ja vähetuntumaid on suurnokk-vint, lühemalt ka suurnokaks kutsutud tegelane. Nime kohaselt ongi tema nokk tõesti paras kobakas – ühes suurevõitu pea ning jässaka kerega teeb see temast justkui väikese põhjamaa kakaduu.

Värvulise ehk laululinnuna ei ole suurnokk-vindil muidugi midagi ühist lõunamaa kakaduuga – peale võimsa noka. Papagoidel on jämedast nokast kasu kõvakestalisi seemneid purustades, nõnda pole raske taibata: samal põhjusel on loodus ka meie suurnokale kinkinud tõhusad luust ja lihast tangid. Need võimaldavad linnul mekkida muu hulgas sääraseidki seemneid, mis kõva koore sees teistele siinse kandi sulelistele kättesaamatuks jäävad. Tõrude-pähklitega saab ehk veel mõni hakkama, kuid kirsikivi ei jaksa katki hammustada küll keegi peale suurnoka. Kuidas üks leevikesemõõtu linnuke sellise vägitükiga toime tuleb, on mõistatus.
Luuviljaliste kivide tuum, mis meie jaoks olevat mürgine, ei paista suurnokale vähimatki häda tegevat. Eks ta sööb ju teisigi – toominga, pärna, tammegi seemneid – ometi just kirsside-ploomide kivide sisu on see õige maius.

Nii ongi kõige tõenäolisem seda üpris vaikset, silmatorkamatut ja ujedat lindu kohata mõnes kirsiaias, kus ta hiljukesi puude all ringi keksides kivikesi otsib. Kõvakoorne kivi on nagu hea konserv, mille sisu veel paari aastagi järel pruukida kõlbab. Juhtub see aga olema nii värske, et viljalihagi alles peal, koorib lind sealt kivi kärmelt välja. Mahlakast puuviljast ei hooli ta põrmugi, see sülitatakse maha.
Leidnud suupärase kivi, klõbistab lind seda puhu aega noka vahel, keerab nii- ja naapidi. Siis äkitselt puruneb koor kuuldava praksatusega. Mis omapärane söömaaeg! Veidra menüü pärast on lindu mõnikord kirsinärijaks hüütud. Aga see on tõlkenimetus, paraku ühtegi rahvalikku nime suurnokal meie mail ei leidugi. Ju siis meie esivanemad temast suurt ei teadnud.
Eks suurnokk ole siin kandis, levila põhjaotsas, alati küllalt harv olnud. Ei teata teda ka laulu järgi. Tasast vidinat, mida ta haruharva ümiseb, on isegi raske lauluks pidada. Mis viisi sellise nokaga vilistada saakski?
Tõhusa tööriista kõrval näib nokakobakas olevat linnule ka uhkuseasi: miks muidu see talveaegu tuhmilt kollakas asjapuu kevadeks kenasti siniseks värvub.
Sulgede poolest too vint ju teab kui kirev polegi, ennem säärane maitsekalt tagasihoidlik: pähklipruun, hall sall kaelas. Isand emandast kah suuremat kirjum ei ole, ainult must Zorro-mask ja virsikukarva põsed lubavad vahet märgata. Puht uhkuseasjana rukkilillekarva naastud tiival on küll mõlemal, isandal ehk enam silmatorkavad. Ei mingit edevat kirevust.
Ülepea on suurnokale omane mingit moodi väärikus, pisut kohmakust liigutustes, pruunides silmades sõbralik, kuid iseteadev pilk. Suurnokk on neid linde, kes piltidel peaaegu alati „välja tuleb”. Lindudega on nagu inimestega: mõni on fotodel loomulik ja ilus, mõni mitte.

Pesapaigaks valivad suurnokk-vindid tavapäraselt mõne lehtpuusalu, vana aia või pargi. Millegipärast on iseäranis meele järele kalmistupuistud. Pesides seal suurte puude võras, ei pane inimene nende varjatud kohalolu tavaliselt tähelegi. Ainult teadja kõrv eristab muude helide seast aeg-ajalt ta iseloomuliku kutsehüüu: „tsik”.
Suurnokkasid saaks kaamerasse püüda ka nende pesa juures, aga parem jäägu see tegemata: ei ole ju ilus kutsumata võõrasse kodusse tüliks tikkuda. Pealegi on need vindid üsna pelglikud. Aga siinse jutu pildid? Mis salata, nende tegemiseks sai ära kasutatud üht suurnoka salakirge, mis seob teda teiste meie vindi-nimelistega – neile maitsevad pööraselt päevalilleseemned.
Kevadel kirsiaeda saabunud vindipaarist sai sinna seatud sihvkasöökla alaline kostiline. Kuni ühel maipäeval kadusid linnud äkitselt kui vits vette. Kuhu, see selgus, kui paarike suure suve algul ennast jälle näitama hakkas, nüüd juba koos kahe lendajaks sirgunud lapsega.
Vindipoegadel oli samasugune tõsine nokk, muidu aga olid lapsed vanematest üllatavalt erinevad: vilkad, kerglased. Ka sellist vöödilist kõhtu ja võilillekollast nägu nagu lastel, ei ole papal-mammal sugugi, nagu säärast terashalli silmavaadetki. Ja kui vintide kombe kohaselt pidi emalind haudumisega üksi toime tulema, siis suures ilmas lennates olid pojukesed papa hoole all. Tema neid peaasjalikult kantseldas, kooris ja tükeldas päevalilleseemneid ja kirsikive, mida siis laste näljastesse nokkadesse toppis.
Nädalapäevi käis isa lastega söögikordadel, selle ajaga õppisid need isepäi söömise selgeks, tulid nüüd juba omapäigi. Läks veel nädal ja pere pudenes laiali, seemnelaud ununes ja läinud nad olidki. Kevadeni?

Villu Anvelt (1961) on vabakutseline fotograaf, Eesti ornitoloogiaühingu liige