Eesti Looduse fotov�istlus
2011/03



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/03
Suurnokk, Eesti oma kakaduu

Enam kui paarisadat erinolist sulelist vime kutsuda kaasmaalasteks, sest just siia tulevad nad igal kevadel poegi kasvatama. ks iseralikumaid ja vhetuntumaid on suurnokk-vint, lhemalt ka suurnokaks kutsutud tegelane. Nime kohaselt ongi tema nokk testi paras kobakas hes suurevitu pea ning jssaka kerega teeb see temast justkui vikese phjamaa kakaduu.

Vrvulise ehk laululinnuna ei ole suurnokk-vindil muidugi midagi hist lunamaa kakaduuga peale vimsa noka. Papagoidel on jmedast nokast kasu kvakestalisi seemneid purustades, nnda pole raske taibata: samal phjusel on loodus ka meie suurnokale kinkinud thusad luust ja lihast tangid. Need vimaldavad linnul mekkida muu hulgas sraseidki seemneid, mis kva koore sees teistele siinse kandi sulelistele kttesaamatuks jvad. Trude-phklitega saab ehk veel mni hakkama, kuid kirsikivi ei jaksa katki hammustada kll keegi peale suurnoka. Kuidas ks leevikesemtu linnuke sellise vgitkiga toime tuleb, on mistatus.
Luuviljaliste kivide tuum, mis meie jaoks olevat mrgine, ei paista suurnokale vhimatki hda tegevat. Eks ta sb ju teisigi toominga, prna, tammegi seemneid ometi just kirsside-ploomide kivide sisu on see ige maius.

Nii ongi kige tenolisem seda pris vaikset, silmatorkamatut ja ujedat lindu kohata mnes kirsiaias, kus ta hiljukesi puude all ringi keksides kivikesi otsib. Kvakoorne kivi on nagu hea konserv, mille sisu veel paari aastagi jrel pruukida klbab. Juhtub see aga olema nii vrske, et viljalihagi alles peal, koorib lind sealt kivi krmelt vlja. Mahlakast puuviljast ei hooli ta prmugi, see slitatakse maha.
Leidnud suuprase kivi, klbistab lind seda puhu aega noka vahel, keerab nii- ja naapidi. Siis kitselt puruneb koor kuuldava praksatusega. Mis omaprane smaaeg! Veidra men prast on lindu mnikord kirsinrijaks htud. Aga see on tlkenimetus, paraku htegi rahvalikku nime suurnokal meie mail ei leidugi. Ju siis meie esivanemad temast suurt ei teadnud.
Eks suurnokk ole siin kandis, levila phjaotsas, alati kllalt harv olnud. Ei teata teda ka laulu jrgi. Tasast vidinat, mida ta haruharva miseb, on isegi raske lauluks pidada. Mis viisi sellise nokaga vilistada saakski?
Thusa triista krval nib nokakobakas olevat linnule ka uhkuseasi: miks muidu see talveaegu tuhmilt kollakas asjapuu kevadeks kenasti siniseks vrvub.
Sulgede poolest too vint ju teab kui kirev polegi, ennem srane maitsekalt tagasihoidlik: phklipruun, hall sall kaelas. Isand emandast kah suuremat kirjum ei ole, ainult must Zorro-mask ja virsikukarva psed lubavad vahet mrgata. Puht uhkuseasjana rukkilillekarva naastud tiival on kll mlemal, isandal ehk enam silmatorkavad. Ei mingit edevat kirevust.
lepea on suurnokale omane mingit moodi vrikus, pisut kohmakust liigutustes, pruunides silmades sbralik, kuid iseteadev pilk. Suurnokk on neid linde, kes piltidel peaaegu alati vlja tuleb. Lindudega on nagu inimestega: mni on fotodel loomulik ja ilus, mni mitte.

Pesapaigaks valivad suurnokk-vindid tavapraselt mne lehtpuusalu, vana aia vi pargi. Millegiprast on iseranis meele jrele kalmistupuistud. Pesides seal suurte puude vras, ei pane inimene nende varjatud kohalolu tavaliselt thelegi. Ainult teadja krv eristab muude helide seast aeg-ajalt ta iseloomuliku kutsehu: tsik.
Suurnokkasid saaks kaamerasse pda ka nende pesa juures, aga parem jgu see tegemata: ei ole ju ilus kutsumata vrasse kodusse tliks tikkuda. Pealegi on need vindid sna pelglikud. Aga siinse jutu pildid? Mis salata, nende tegemiseks sai ra kasutatud ht suurnoka salakirge, mis seob teda teiste meie vindi-nimelistega neile maitsevad praselt pevalilleseemned.
Kevadel kirsiaeda saabunud vindipaarist sai sinna seatud sihvkaskla alaline kostiline. Kuni hel maipeval kadusid linnud kitselt kui vits vette. Kuhu, see selgus, kui paarike suure suve algul ennast jlle nitama hakkas, nd juba koos kahe lendajaks sirgunud lapsega.
Vindipoegadel oli samasugune tsine nokk, muidu aga olid lapsed vanematest llatavalt erinevad: vilkad, kerglased. Ka sellist vdilist khtu ja vilillekollast ngu nagu lastel, ei ole papal-mammal sugugi, nagu srast terashalli silmavaadetki. Ja kui vintide kombe kohaselt pidi emalind haudumisega ksi toime tulema, siis suures ilmas lennates olid pojukesed papa hoole all. Tema neid peaasjalikult kantseldas, kooris ja tkeldas pevalilleseemneid ja kirsikive, mida siis laste nljastesse nokkadesse toppis.
Ndalapevi kis isa lastega sgikordadel, selle ajaga ppisid need isepi smise selgeks, tulid nd juba omapigi. Lks veel ndal ja pere pudenes laiali, seemnelaud ununes ja linud nad olidki. Kevadeni?

Villu Anvelt (1961) on vabakutseline fotograaf, Eesti ornitoloogiahingu liige



Villu Anvelt
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012