Eesti Looduse fotov�istlus
2011/03



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2011/03
Tkikese kodusaare lugu Ameerika loodusloomuuseumist New Yorgis

Eelmisel sgisel New Yorgis Ameerika loodusloomuuseumis kies meenus likooliaegne Saaremaa ppereis, ks sealne paemurd ja seal meie professori jutustatud lugu. Tundsin, et oli saabunud ige aeg see minevikku vajunud sndmus ja muuseumis nhtu kokku viia: poolikutest teadmistest toitu ammutav uudishimu hakkas liialt suureks paisuma.

Minu geoloogiastuudiumi eredaimad mlestused seostuvad suviste ekskursioonide ja menetluspraktikatega. Vabanemine loengute rutiinist ja kevadise eksamisessiooni pingetest vallandas alati emotsioonide tulva. Mtteis terendus kauaoodatud suvi, seni ngemata paigad ja kaunis loodus, segatuna eksootika, romantika ja seiklustega.
Meis trkav geoloogiline mtlemine ja maailmapilt kinnistati enamasti meie omal Maarjamaal, aga selle avardamiseks viisid praktikumid meid koduvabariigist kaugemalegi: Siberisse, Krimmi, Kesk-Aasiasse ja mujale. Looduse saladusi tunnetada ja tema piire tundma ppida ei saanud mitte ainult praktikumide ja ekskursioonide raames, vaid ka matkadel mestikesse, krbetesse ja jgedele kuuendikul meie planeedist.

Maailma eri paigus olen hiljem korduvalt tajunud, kui thtis on geoloogilise mtte arenguks olla vahetus kontaktis loodusega ja nha oma silmaga eriilmelisi kohti, et mtestada eri nhtusi ja protsesse. Seni pperaamatustest tuttav abstraktne loodusobjekt vi -protsess omandab hoopis uue mtme ning muutub htkki iseenesestmistetavaks.

Suur kanjon ja Balti klint. Viimane seda laadi tdemus prineb mullusgisesest reisist Ameerika hendriikide edelaossa. Ehkki erosioon kui kulutusprotsess toimib pidevalt ja kikjal meie mber, on tavateadvuse tasandil raske hoomata selle mastaape.
On ju Eestimaalgi suuresti erosioonist kantud pale, mille pinnamoes peegelduvad valdavalt viimase jtumise jljed. Selle alt vivad aga siin-seal vlja paista jtumiseelsete kulutusprotsesside traagelniidid, mille taust vib meid ajas tagasi viia isegi kuni Siluri ja Devoni ajastu vahetusel aset leidnud sndmusteni.
Ehkki olin kulutuse vge paljudes kohtades varemgi imetlenud, tajusin ometi, kuidas Arizona Suur kanjon kki purustas senised alateadvuslikud kammitsad ja avardas minu mtlemise piire.
Suure kanjoni mastaapsuse, mitmekesise ja keeruka morfoloogia lummuses kangastus mulle pilt, mis miniatuursemas vormis viks avaneda krgelt Phja-Eesti pankrannikult Soome lahele, kui sealt nnestuks eemaldada Lnemere vood. See kogemine tugevdas veelgi minu arusaama meie klindiastangute erosioonilisest pritolust. Olen sna veendunud, et Balti klint on samamoodi kui Suur kanjon tekkinud maakerke ja sellest tingitud jgede erosiooni intensiivistumise tagajrjel, lhemalt vib sellest lugeda Eesti Looduse 2008. aasta septembrinumbrist [8]. [F 1]
Nagu Suur kanjon, kitsid mu pilku ja thelepanu ka paljud Monument Valleys asuvad eri kuju ja suurusega erosioonilised jnukvormid telised kulutusprotsesside vimukust peegeldavad ausambad. Ntked rnad vlvkaared, vormituna lunaeestilikesse punastesse liivakividesse Archese rahvuspargis (Arches National Park) smboliseerivad peale erosiooni hvitava ve ka looduse haprust ja selle ilme pidevat muutlikkust katkematus ajavoos. [F 2, 3]

Leiud muuseumis. Looduselamustest kantud tundmustest pakitsedes on raske mber llituda suurlinna miljsse. Neljast maailma metropolis New Yorgis veedetud pevast pakkus enim kosutust kik Ameerika loodusloomuuseumisse (American Museum of National History).
Ttates hest saalist teise, et pevaga ahmida kike, mis hes maailma rikkalikema kogude ja parimate ekspositsioonidega muuseumis leidub, tajud esmalt juetust. ksiti tunned, kui vike on inimolevus looduse vimsuse, mitmekesisuse ja ammendamatuse ees.
Peva lpus, vahetult enne muuseumi sulgemist, leidsin end aga ootamatult kohast, mis ti tuhmunud mlusoppidest esile kauged, likooliplve jnud hetked. Seisin saalis, kus oli vljapanek primitiivsetest paleosoilistest kaladest. Kannustatuna mlestustest, hakkasin teadlikumalt ringi vaatama: kas siin viks olla eksponeeritud ka tkike minu kodusaart, Saaremaad?
Peagi seisin vitriini ees, kust leidsin kahe primitiivse, kalalaadse selgroogse, luatute klassi kuuluva luukilbilise Dartmuthia Gemmifera ja telodondi Thelodus sp. vlisskeletid, mille nimesiltidelt vis peale ldinfo lugeda, et need on kogunud William Patten Saaremaalt. Natukene segadust tekitas ksnes Theloduse leiu aastaarv 1902. Minu mletamist mda tegi Patten kivististe kogumise retki Saaremaale umbkaudu 1920. ja 1930. aastail.

Pige Saaremaale. Tenoliselt kuulsin esimest korda William Pattenist ja tema Saaremaa kikudest hes professor Arvo Rmusoksa kitvatest loengutest. Igatahes tid need eksponaadid minu mlestusis esile Siluri alusphjakivimite ppereisi: kolmanda kursuse lpetanud geoloogiatudengitena vtsime professori juhendusel ette traditsioonilise reisi Saaremaale.
Tookord, 1978. aasta varasuvel, kisime vaatamas ka saare loodeossa, Pilguse ja Karala vahele jvat juba unustuse hlma vajunud Himmiste-Kuigu paemurdu. See oli ks olulisim koht, kust Patten Siluri fossiile kogus.
Innuka geoloogia ajaloo huvilise ja uurijana ning paleontoloogina oli professor Rmusoks Patteni ekspeditsioonidest teadlik (vimalik, et Pattenit aidanud tolleaegse Tartu likooli ttaja, hilisema professori Artur Luha kaudu) kindlasti juba enne seda hetke, millest ta meile tookord seal paemurru veerel jutustas.
Nimelt oli he eelmise ekskursiooni kigus tulnud selles karjris nende juurde kohalik klamees ja ksinud: Kas te otsite siit neid kujusid? See vana saare mees mletas hsti Patteni ettevtmist, mil paljud mbruskonna mehed olid tema teenistuses. Iga leitud kuju eest olevat peale palga makstud ka korralikku lisatasu. Oma snade kinnituseks otsis ta selle suve kohta vlja mned fotod, mis praegu on tallel Tartu likooli geoloogiamuuseumis. [f 5]
Oleksin tahtnud muuseumis nhtust rkida ka oma professorile, lootes saada lisainfot Patteni ekspeditsioonide kohta. Samas olin teadlik, et tema mlu ei olnud enam see, mis aastate eest. Aga aeg judis minust ette: eelmise aasta julukuul sai tis meie armastatud ja austatud geoloogiaprofessori eluring.

Skorpionid on selgroogsete eellased? Kuu aega varem Ameerika loodusloomuuseumis New Yorgis tundsin, kuidas minu jaoks slmusid Arvo Rmusoksa rgitud jutt Himmiste-Kuigu paemurrus ja vitriinis seisvad Siluri kivistisi sisaldavad lubjakivi tkid kodusaarest. Siiani olin end vahel tabanud mtisklemast selle le, mis on Saaremaalt korjatud fossiilidest saanud seal kaugel Ameerikas? Senini olidki need jnud ksnes mteteks.
Nd meenus mulle, et aastaid tagasi, kui aitasin professoril tema asju kolida ja raamatuid, separaate ning ajakirju sortida, juhtus mu pilk peatuma hel William Patteni kirjutisel [5]. See oli nimelt artikkel Patteni enda mlestustest. Seesama artikkel, internetiotsingud ning Siluri luatute ainsa arvestatava eestlasest eriteadlase Tiiu Mrsi kirjutised [2, 3, 4] selgitavad paljutki.
Oma mlestustes meenutab toona USA Dartmouthi likooli emeriitprofessori staatuse saanud William Patten (18611932) esmalt, kuidas temast 1880. aastate lpus sai nn. lifer: piltlikult eldes vang he teadusliku probleemi kammitsais. Kantuna nooruslikust innust ja trotsist seadis ta sihiks analsida ht teaduslikku probleemi, kuni sellele lahenduse leiab. Tuke selleks andis huvi silma vastu, mis mblikel, krabidel ja skorpionitel nende pea keskosas paiknevast lohust vi poolnesjast ajust esile kerkis. Samal moel nagu silm inimese ja teiste selgroogsete peast.
Vib-olla on skorpionid selgroogsete kauaotsitud eellased? ksis Patten endalt. Ta pidi tdema, et tollaste teadmiste valguses tundus selline vide absurdina, andes paljudele kolleegidele alust teda sbralikult tgada. Lpuks utsitas aga just see teemat svitsi uurima ning pikkamisi kujunes arusaam, et pindmine vlimuste erisuste mask varjutab nende eluvormide paljusid, phiolemuselt sarnaseid omadusi.
Pagan vtaks, ma nitan neile bioloogia fundamentalistidele paari asja, mida nad ei tea ja millele nad pole eales melnud! Mttest tiivustatuna sukeldus ta eluvormide ja nende evolutsiooni keerdkikudesse siht oli testada, et kikide selgroogsete eellased on olnud fossiilsed meriskorpionid. Tol hetkel ei osanud ta aimatagi, et sellele vitele tendusmaterjali otsides satub ta korduvalt Saaremaale hele saarele kaugel Lnemeres.
Patteni arvukate, maailma eri paigusse korraldatud vliekspeditsioonide eesmrk polnud siiski jahtida fossiilseid meriskorpioneid, mille poolest ka Saaremaa on maailmakuulus, vaid hoopis koos skorpionitega elanud kalalaadseid ostrakoderme (luatute vananenud nimetus). helt poolt on see kummaline loomarhm vga sarnane meriskorpionitega, teisalt aga kaladega, olemata siiski ei ks ega teine, arutles Patten.
Just ostrakodermide laluu ja meeleorganite (ngemise, lhna, kuulmise) anatoomia detailid pidid Patteni arvates lplikult tendama, et see primitiivne selgroogsete klass, paiknedes oma arengus skorpionite ja kalade vahel, on kigi selgroogsete eellane.
Paljude teiste seas on olemas ainult ks tilluke, kuni 7−8 cm pikkune ostrakoderm, Tremataspis, milles need organid on mbritsetud kaitsvate luukilpidega ja mille hsti silinud eksemplari leidmine viks lahendada selle probleemi, on kirjutanud Patten oma mlestustes. Seda ostrakodermi oli tol ajal maailmast leitud ainult hest kohast Saaremaalt.

Ameerika mees Saaremaal. htekokku kis juba 1893. aastal Dartmouthis bioloogiaprofessoriks saanud Patten Saaremaal neljal korral. Esimesele, tenoliselt 1902. aasta uurimisreisile jrgnes 1928. aastal teine, samasugust pettumust valmistanud retk. Hoolimata rikkalikest ja pnevatest fossiilileidudest ji otsitu tegelikult saamata.
Edu saatis teda alles kolmandal, 1930. aasta ekspeditsioonil, kui ta hakkas fossiilide otsingul Viita, iseranis aga Himmiste-Kuigu murrus esimest korda ulatuslikult paekivi murdma. Seitsmel jrjestikusel ndalal oli kohapealt palgatud meeste rhm (15−27 meest) iga pev kmme tundi ametis kivide murdmisega [5]. Naasnud 1932. aasta septembris oma neljandalt, kige edukamalt ekspeditsioonilt Himmiste-Kuigu paemurdu, suri ties elujus Patten kuu aega hiljem ootamatult infarkti ja sellest ajendatud tromboosi tagajrjel [1].
Seega ji Pattenil endal vga vhe aega uurida fossiile, mida ta ligi neli aastakmmet jahtinuna oli lpuks leidnud [6] ja mis viimaks visid anda lootust leida vljaps labrindist, kuhu ta nooruse uljusest oli sisenenud.
Patteni 1930. aasta ekspeditsiooni meenutusest on meie jaoks ehk pnevaim Saaremaa looduse, eluolu ja inimeste kirjeldus ameeriklase silmade lbi [5]. Eriti krgelt hindab ta oma kirjutises kohalikke tmehi: Kik need mehed, alates talupoegadest kuni klajuuksurini, vanuses 18−80 aastat, olid vrdlemisi vaesed, samas aga ekstraklassi tmehed ja lahtiste ktega kiksuguseid tlesandeid titma. Nad ppisid kiiresti rikkaliku kivimmaterjali seast vlja valima ja krvale panema neid tkke, mis minu jaoks olid olulised.
Nii mnestki neist vinuks Patteni arvates saada silmapaistev isiksus mis tahes hiskonnas. Ma kiindusin vga kiiresti neisse inimestesse, hoolimata sellest, et suutsin nendega vahetada ainult paar sna nende emakeeles, kirjutab Patten.

Etikett osutus vigaseks. Ka siin ei saanud ma veel oma loole punkti panna. Nitasin muuseumi eksponaatidest tehtud fotosid Eesti parimale luatute tundjale Tiiu Mrsile, kelle terav silm mrkas Theloduse etiketil mitut ebatpsust. [f 4]
Esiteks ei ole pildil olev eksponaat kindlasti telodontide alamklassi kuuluva perekonna Thelodus ks liik, vaid hoopis sama alamklassi perekonna Phlebolepis liik Phlebolepis elegans Pander. Selle, kindlasti he tuntuima Saaremaalt prit fossiilse luatu esmakirjelduse, mis tugines ksikutele leitud soomustele, esitas juba 1856. aastal Christian Heinrich von Pander.
Esimesed selle liigi tervikisendid leidis aga alles 1929. aastal Artur Luha just luatute poolest haruldaselt rikkast Himmiste-Kuigu paemurrust. Seega ei saanud Artur Luha juhatatud William Patten koguda selle liigi suureprast ksipala Himmiste-Kuigu paemurrust kindlasti mitte 1902. aastal, vaid alles 1930. vi 1932. aastal, kui see ldse on Patteni kogutud.
Teine, ilma leiuaastata eksponeeritud fossiil Dartmuthia gammifera prineb suure tenosusega Patteni 1930. aasta kaevamistelt. See liik on saanud nimetuse tnuavaldusena Patteni kodulikoolile, kes oli 1930. aastal toimunud Saaremaa ekspeditsiooni peamine toetaja [5].

Patteni prand. Patteni rikkalik ja hsti silinud Saaremaa fossiilide kogu ji uurija kilise surma tttu suuresti tulevaste plvede uurida. Umbes 3500 hikust koosnevat Patteni kogu on luukilbiliste uurijate krval krgelt hinnanud ning sageli refereerinud ka teiste luatute alamklasside (telodondid, erikilbilised, kilbitud jt.) uurijad.
Esialgu Patteni perekonna valdusesse jnud kogu kttesaadavus uurimistks paranes mrgatavalt 1938. aastal, kui see anti le Dartmouthi likooli muuseumile. Ligi 40 aastat hiljem, 1975. aastal, liideti Patteni kollektsioon aga New Yorgi Ameerika loodusloomuuseumi paleoihtoloogia kogudega [7].
Tuleb nentida, et Patteni uurimistde kigus luatutest sisuliselt thjaks ammutatud Himmiste-Kuigu paemurd asus ilmselt piiratud levikuga ltselaadsel kivimkehal [4], mis on siiani jnud unikaalseks leiuks Saaremaal. Hilisemad otsijad on siit leidnud ainult ksikuid luatute fragmente.
Paljud Saaremaalt leitud ja hiljem kirjeldatud luatute liike (Patteni kogust niteks kilbitu Schidiosteus mustelensis Pander, luukilbilised Witaaspis schrenkii (Pander) ja Saaremaaspis mickwitzi (Rohon) jt.) pole praegu Eesti muuseumide kogudes. Selleks et neid liike uurida, peab kas nnelikule juhusele lootes leidma uue samavrse ltse Saaremaalt vi tuleb ette vtta reis maailma metropolidesse, New Yorki vi Moskvasse (seal asub Friedrich Schmidti kollektsioon), kus on hoiul mitme, Saaremaa eri kohtadest leitud ja saare jrgi oma nime saanud luatute tpmaterjal.

Lpetuseks. Olemata paleontoloog ja oskamata kirjeldada fossiilidevahelisi evolutsioonilisi seoseid, on vga raske anda tpset hinnangut, kuivrd Patten oma elu loojangul tundis end psenuna labrindist, kuhu ta noore uljaspeana oli sisenenud. Kas ta juba siis tajus, et see labrint vib osutuda umbteeks? On teadmata, mida rohkemat lootis ta leida ja testada oma viimase, edukaima Saaremaa ekspeditsiooni materjalide phjal, mida ta ei judnud ilmselt lhemalt uurida, rkimata nende kirjeldamisest.
Kik suurepraselt silinud luatute kui primitiivsete selgroogsete leiud Saaremaalt prinevad lem-Siluri kivimitest. Ndseks on kindlalt testatud primitiivseid selgroogseid leitud ka Kesk-Ordoviitsiumi, mnede arvates isegi lem-Kambriumi kivimikihtidest. Seega selgub, et esmased selgroogsete eelkijad ilmusid juba enne meriskorpioneid. Selle kitsa teadusvaldkonna areng ja hilisemad andmed ei ole kinnitanud Patteni idee paikapidavust. Patteni noorusentusiasmi idee pakub praegustele paleontoloogidele-evolutsionistidele pigem ajaloolist kui teaduslikku huvi.

Igor Tuuling (1957) on geoloog, ttab Tartu likooli geoloogia osakonnas vanemteadurina.

1. Gerould, John H. 1932. William Patten. Obituary. Science 76 (1978): 481482.
2. Mrss, Tiiu 1982. Vanimate selgroogsete leiud Saaremaal. Eesti Loodus 33 (10): 646654.
3. Mrss, Tiiu 1995. Luatute kivistised. Eesti Loodus 46 (7): 192194.
4. Mrss, Tiiu et. al. 2003. Sedimentation of the Himmiste-Kuigu fish bed (Ludlow of Estonia), and taphonomy of the Phlebolepis elegans Pander (Thelodonti) shoal. Proceedings of the Estonian Academy of Sciences. Geology 52 (4): 239264.
5. Patten, William 1931a. The Dartmouth Expedition to the Island of Oesel (Running down the missing link). The Dartmouth Alumni Magazine (June): 15.
6. Patten, William 1931b. New Ostracoderms from Oesel, Discussion. Science 78 (1903): 671673.
7. Ritchie, Alexander 1980. The Late Silurian Anaspid Genus Rhyncholepis from Oesel, Estonia, and Ringerike, Norway. American Museum Novaties 2699: 118.
8. Tuuling, Igor 2008. Kuidas on tekkinud Balti klint? Eesti Loodus 59 (9): 614.



Igor Tuuling
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012