Eesti ornitoloogid valisid 1962. aastal kohaliku loodus- ja linnukaitse sümboliks – rahvuslinnuks – suitsupääsukese. Alternatiivse rahvusliku sümbolina oli tal rasketel aegadel tähtis roll. Pääsuke on tänini üldtuntud ja armastatud kuvand. Vähem teatakse, et ka ornitoloogide selts ise on tekkinud rahvusliku töö käigus. Seal pidid eestimeelsed loodusteadlased „võitlema ja võitma“ õppima.

Tänavu 90. aastapäeva tähistava Eesti ornitoloogiaühingu asutamise otsustasid 1921. aasta 1. mail Tartu ülikooli aulasse kokku tulnud 15 linnuhuvilist. Mõtte algatajana meenutatakse toonast Tartu ülikooli rektorit, kõrva-nina-kurguarsti professor Henrik Koppelit (1863–1944), kes ürituse ka sisse juhatas [7].
Otsustati luua ühing, et teha teaduslikku tööd ja propageerida linnukaitset ning ornitoloogiat. Samas võeti nõuks liituda Eesti looduseuurijate seltsiga (LUS) ja asutada selle juurde ornitoloogiasektsioon. Ühinemissoovi põhjendati sellega, et LUS on kodumaa lindude uurimisel juba palju tööd teinud, ühtlasi on seltsil suur raamatukogu, pealegi polevat hea jõudusid killustada.

Järgmisel koosolekul 5. mail, mis oli ka ühingu ametlik asutamiskoosolek, esitasid LUS-i kuuluvad ühingu liikmed – Henrik Koppel, Hans Männik (1893–?), Heinrich Riikoja (1891–1988), Johannes Piiper (1882–1973), Johannes Gabriel Granö (1882–1956) ja Edmund Spohr (1887–1964) – avalduse liituda emaseltsiga. Ühingu ajutisse juhatusse valiti Johannes Piiper, Henrik Koppel ja Gustav Vilbaste (1885–1967). LUS registreeris sektsiooni ning tunnistas selle esimehena Piiperit. Üksiti paluti koostada ja esitada sektsiooni põhikiri. Alanud linnuhooaja tõttu lükati dokumendi koostamine siiski sügisesse.
Oktoobris kerkis veel korraks mõte jätkata pigem iseseisvalt, luues ornitoloogiasektsioonist „laialiste ülesannetega kodumaa looduse uurimise iseseisvat seltsi”. Selle idee käis välja toonane autoriteetseim ornitoloog Mihkel Härms (1874–1941), keda toetas ka Piiper. Rõhutades aga veel kord killustumise ohtu, jäädi siiski esialgse plaani juurde. LUS kinnitas osakonna põhikirja 1921. aasta 24. novembril.
LUS-i ornitoloogiasektsioon (aastatel 1927–1937 zooloogiasektsioon) oli kuni 1938. aastani koos oma emaorganisatsiooniga seotud Tartu ülikooliga, seejärel liideti LUS äsja asutatud Eesti teaduste akadeemiaga. Akadeemia süsteemi kuulusid loodusuurijad ka nõukogude ajal. Eesti taasiseseisvudes said iseseisvaks ka ornitoloogid. 1991. aasta 1. mail sündis Eesti ornitoloogiaühing LUS-i sektsiooni õigustes. 1998. aastal registreeriti ühing omaette mittetulundusühinguna, kes sõlmis LUS-iga assotsiatsioonilepingu.

Rektor Koppeli ja tema sõprade linnuhuvi. Ornitoloogide ühingu loomise üleskutsele allakirjutanute eestkõneleja oli ilmselt Henrik Koppel, rektor aastail 1920–1928.
Johannes Piiper iseloomustas Koppelit kui õpetlast, „kes lähenes loodusele mitte ainult kaine mõistusega, vaid ka sooja südamega. Looduse esemetes ja nähtustes tunnetas ta mitte ainult sügavat mõtet, vaid ka ilmekust ja ilu” [15]. Koppel rõhutas oma harrastustena loodusteadust, eriti ornitoloogiat.
1884. aastal Eesti üliõpilaste seltsi (EÜS) astumisel kirjutatud eluloos on ta kirjeldanud enda lapsepõlve: „Olid ilmad juba soojad, ei siis ei olnud õppimisest juttugi, vaid siis olin enamiste ikka väljal ehk heinamaal [---] otsisin omale õige mitmed sugu lillesid, ehk vaatasin jälle, mis üks ehk teine lind tegi, kuidas ta laulis ja ümber hüppas ja kus ta ehk mõnda kohta põõsasse lendas, et ruttu sinna järele vaatama ehk ta pesa seal ei ole” [1].
Koppeli loodushuvi süvenes üliõpilaspõlves, mil ta sattus Tartus elama ühte üürimajja Härmsidega. Mihkel Härms, kellest sai 1890. aastal Koppeli naisevend, töötas asjaarmastajast linnu-uurija Ernst von Middendorffi (1851–1916) ornitoloogiakogude konservaatorina ning osales ka mitmel ornitoloogilisel ekspeditsioonil Venemaal, Kesk-Aasias ja Pärsias [11]. Kuigi iseõppinud, oli Härms väheseid loodusteadustes kompetentseid eestlasi, kelle erialane teadustöö oli muljet avaldav. Alates 1922. aastast töötas Härms ülikooli zooloogiamuuseumi konservaatorina.
Härms aitas Koppelil vormida linnuhuviliseks ka Johannes Piiperi, Peterburi ülikoolis bioloogiahariduse saanud gümnaasiumiõpetaja ja loodusteaduste populariseerija, kes rahvusülikooli loomisel kutsuti selgroogsete zooloogia professori kohusetäitjaks. Selleks ajaks, kui Piiperist sai korraline professor (1924), oli temast kujunenud suur linnusõber. Oma ilmselt tuntuima raamatu – „Pilte ja hääli kodumaa loodusest” (1935) – pühendaski Piiper Koppelile.

LUS-i ornitoloogiasektsiooni loomine. 1853. aastal asutatud ja Tartu ülikoolile allutatud LUS oli 1920. aastate alguseks mitmel korral läbi elanud keerulisi aegu. Sajandivahetusel nihkus venestamise tõttu ka teadustöö huvi ennekõike impeeriumi teistesse osadesse. Hans Kauri (1906–1999) on selle olukorra kohta kirjutanud, et „kodumaa loodusteaduslik uurimine peaaegu lakkas” [9].
Tasub mainida, et samal ajal tegutsenud, riigiasutustest sõltumatu Riia looduseuurijate selts oli kohapealses tegevuses palju aktiivsem ning nagu Eesti looduskaitse 100. aastapäeva ajel teada, jätkati iseseisvas Eestis just riialaste tööd, näiteks Saaremaale lindude kaitseala luues. Ka lindude rõngastamisel kasutas LUS-i ornitoloogiasektsioon esialgu riialaste rõngaid.
Kui kadus tsaaririik, taastus saksa mõju LUS-is. Iseseisvas Eestis peeti tähtsaks teadustöö eestistamist. Tähelepanu all olid ka vanad teadusseltsid. Meetodid, mille abil neid uutesse oludesse painutada, meenutasid varem rahvusliku liikumise raames astutud samme, milles ka tulevasel ülikooli rektoril Henrik Koppeli oli olnud oma roll.
Nimelt võeti 1903. aastal Liivimaa Linna-Hüpoteegi Seltsi juhtimine sakslastelt üle nii, et seltsi osanike seas saavutati „oma meeste” ülekaal. Samamoodi üritati 1912. aastal arveid klaarida Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES), mida omakorda püüdsid kaaperdada sakslased. Ülekaal seekord küll võitu ei toonud, sest eestlastest ÕES-i liikmed, Henrik Koppel üks neist, kaebasid ülikooli nõukogule, peatades seltsi põhikirja muutmise. Nii rakendas saksa pool oma ülekaalu edaspidi vaid selleks, et seltsi astuda püüdvaid eestlasi sealt eemal hoida [8]. Koppelil olid varasematel aegadel saadud kogemused meeles, ka suhtus ta endistviisi kahtlustavalt saksa mõjudesse.
Sellele, et rektoril võis ornitoloogide ühistegevuse korraldamisel ka kaugemale ulatuvaid kavatsusi olla, viitab tema 1922. aasta maikuu kiri Oskar Kallasele (1868–1946), milles on öeldud: „Meie ülikooli Naturforscher Ges. [LUS] on kahjuks veel päris Saksa Selts, mille reformimine pikkamisi edeneb”. Koppel märgib, et ta ei ole tahtnud ümberkorraldustele siiski „dekreetidega kiirendavalt sekka lüüa, see oleks ka nagu enesest liig vähe lugupidamine, vaid tahame tööga endise seisukoha muutmist kätte saada”.
Esialgu kulgesid muutused aeglaselt, kuid rektor lootis, et kui töötegijaid „meie” ridadesse rohkem astub, siis „nähtub juba päev, kus meie töö ja mõju seal esimesele kohale istub. [---] oleme alganud [---] ettevalmistavate eelvõitlustega üksikutes osakondades, kus mehed võitlema ja võitma peavad õppima”. Koppel kirjutas Kallasele, et seepärast oligi seltsis loodud mitu osakonda, sh. ornitoloogiaosakond: „Need on [---] tööharjutuspaigad, kus mõnel alal päris rõõmustavat elu ja tegevust näha saab” [10].
Üldsus sai rektori seisukohtadest teada 1922. aasta lõpus. Ajalehes Postimees ilmus novembris LUS-i koosolekust kokkuvõte, milles kajastati eesti-saksa vastuolusid seltsis. Kirjutati, et koosolekul oli eestlastele tehtud takistusi seltsi liikmeks saamisel, samuti seda, et esimeheks oli saanud sakslane. Leht rõhutas, et seltsi peab üleval eesti ülikool, kuid seltsi eestseisus on peaaegu täies koosseisus umbkeelne. Olukorraga ei olevat olnud rahul ka rektor Koppel, sest nõnda hoitavat seltsi tööst eemal eesti üliõpilasi.
Rektori sõnavõtt LUS-i koosolekul tõi kaasa seltsi juhtkonna resolutsiooni, milles tunnistati probleemi. Järgmisel aastal sai LUS-i üheks töökeeleks eesti keel ning esimeheks eestlane – Johannes Piiper, kes oli teatavasti seltsi ornitoloogiasektsiooni esimees.

EÜS-i loodusteaduste sektsioon. Rahvuslikult meelestatud organisatsioonide tähelepanu all oli ornitoloogia teadaolevalt esimest korda 1918. aasta novembrikuus. Siis otsustas EÜS-i loodusteaduste osakond panna kodumaa lindudele eestikeelsed nimed. Eeltööd tegi Gustav Vilbaste, kes võttis aluseks varasemate aastate botaanika ja arstiteaduse oskussõnade loome.
Ornitoloogiaühingu kaudne eelkäija, EÜS-i loodusteaduste osakond, oli asutatud 1907. aastal, revolutsioonijärgsel ajal, mil loodusteadused mõjutasid rahvuslikku mõtet üha enam. Teaduste arendamist peeti pealegi osaks rahvuslikust emantsipatsioonist. Eriti arvestades, et kohalik ülikooliteadus oli Eestile võõras, eestlased ise aga väidetavalt veel nõutud tasemeni ei küündinud. Iseloomulik on Oskar Kallase lause 1911. aastast: „Ollakse võõrad omal kodumaal” [3].
Kõnealuse osakonna tekkeloo oluline tegur oli korporatsioon Fraternicas Estica lahkulöömine EÜS-ist, mille järel tuli allesjäänutel hakata otsima uut modus vivend’it. Nii juhiti EÜS-i vilistlaste – kelle hulka kuulus ka Henrik Koppel – koosolekul 1907. aastal tähelepanu vajadusele luua seltsis sektsioonid ning selgitati, „et kõige pealt Eesti teaduslise terminoloogia loomine [---] ühes töötamiseks palju võimalusi pakub” [2: 24].
Loodusteaduste osakonna põhikiri nägi ühe tegevusena ette eestikeelsete loodusteaduslike oskussõnade väljatöötamise ja sõnastike väljaandmise. Sõnavaraga tuli tegeleda ka seepärast, et pärast 1905. aasta revolutsiooni sai koolides jälle eesti keeles õpetada ning kooliprogrammis oli ka rohkem loodusteadusi.
Esialgu keskenduti taimenimetustele ja botaanikaterminitele. See töö tundus ilmselt kõige pakilisem, sest peale kooliõpilaste huvitusid asjast põllumehed ning ka töö peamised tegijad ise – arsti- ja apteekriüliõpilased. Paraku töö venis, muu hulgas oldi sunnitud tunnistama, et osakonnas puuduvad botaanika vallas head „süstematikerid” [2: 12p]
Juba iseseisvas Eestis leiti, et oskussõnade loomine on riikliku tähtsusega üritus ning et EÜS ei peaks sellega enam tegelema. Linnunimetuste korrastamist jätkas ülikooli juurde loodud eestikeelsete oskussõnade komisjon, mida juhatas Johannes Piiper. 1921. aasta kevadel andis selleks ajaks loodud LUS-i ornitoloogiaosakond valminud käsikirja lõplikuks läbivaatamiseks Mihkel Härmsile, ühele vähestest „süstematikeridest”, kes eesti rahva seast leida oli [5].
Härms, muide, lähtudes ilmselt enam teaduslikest printsiipidest, kui seda olid teinud aeg-ajalt ka „vanavara korjamises” süüdistatud rahvuslikult meelestatud tudengid, soovitas Eesti lindude nimestiku koostamisel „rahvanimede peale vähem rõhku panna”.
1922. aasta alguseks oli EÜS-i loodusteaduste osakond tegevuse põhiliselt lõpetanud, agaramalt tegutseti siis juba ülikooli juures ja teadusseltsides, näiteks LUS-i ornitoloogiaosakonnas.

„Ilma autonoomse teaduseta ei ole autonoomset Eestit!” Loodusteaduste osakonna tegevuse käigus öeldi välja hulk olulisi mõtteid. 1913. aastal näiteks avaldas Mihkel Pill (1884–1951) mõtte hakata välja andma loodusteaduslikku kuukirja ning võttis üles ka „üldise loodusearmastajate seltsi asutamise küsimuse”. Osakonna 10. sünnipäeval 1917. aastal leiti, et tuleb minna seniselt populariseerimise töölt „teaduslise arendamise ja kodumaa looduse uurimise pääle. [---] Ilma autonoomse teaduseta ei ole autonoomset Eestit”. Rõhutati vajadust luua side eesti üliõpilaste ja õpetlaste vahel [2: 3–3p; 25; 29–30p].
LUS-ist kui võimalikust rahvuslikust seltsist sel ajal veel ei räägitud. Olukord muutus ilmselt rahvusülikooli loomise tõttu 1919. aastal, sest LUS jäi endiselt ülikooliga seotuks. Selle eest, et just ornitoloogiaühing oli esimesi rahvusriigis sündinud teadusseltse, peab ilmselt tänama linnuhuvilist rektorit. Pealegi oli Henrik Koppel perekondlikult seotud Mihkel Härmsiga, keda ülikool varjamatu uhkusega esitles kui tollal ilmselt ainsat rahvusvaheliselt tuntud eesti loodusteadlast.
Rektor Koppel lähtus oma tegevuses LUS-is eelkõige soovist ühendada põlvkondi: tuua loodusuurijate sekka enam noori inimesi, kellest alles saavad teadlased, sest vaid staaþikate isikute koondamisel võinuks organisatsioon vajuda tardumusse.
Ornitoloogiaosakonna kui Eesti teaduse kujundaja roll ei piirdunud vaid keelepoliitika ja „kodumaatundmise” arendamisega: vaja oli vaadata ka raja taha. Noor riik soovis end kinnistada kultuurahvaste teadvusesse. Julius Mark on 1928. aastal kirjutanud: „Suudame meie teaduses rahvusvaheliselt ennast maksma panna, siis ei ole kartust, et meie maa jälle kord Vene kubermang oleks” [13].
Ornitoloogial avanes siin äärmiselt lai tegevusväli. Koppel rõhutas olulise koostöövormina materjalide vahetamist. Kuigi kõnesoleval ajal oli veel levinud loodusobjektide, näiteks linnumunade ja -nahkade vahetamine, kujunes LUS-i teadustöö nüüdisaegsemaks [11]. Üha tähtsamaks muutus teaduskirjanduse vahetamine.
LUS-i ornitoloogiaosakonna 10 aasta juubelil rõhutati, et peamine teadusele antud panus oli olnud lindude rõngastamine [12]. See, nagu ka ornitofenoloogilised uurimistööd, aitasid Eestit maailmakaardile viia.
Kokkuvõtteks võib sedastada, et väga ruttu jõudis ornitoloogidel kätte aeg, kus rahvusliku enesekehtestamise asemel üha mahukamaks kujunevat teadusliku töö põldu tuli künda. Selle nimel aga ju võideldi ja võidetigi!

Artiklis on kasutatud Eesti ornitoloogiaühingu arhiivi materjale.


1. EAA f. 1767, n. 1, s. 801: 3–3p.
2. EAA f. 1767, n. 1, s. 2271.
3. EAA f. 1767, n. 1, s. 2283: 8.
4. EAA f. 2100, n. 2. s. 211: 23.
5. Eesti lindude nimestik. Kaassõna, 1922. – Loodus 3: 165–166.
6. H. Koppelil 50 a. tegevust ülikoolis. – Postimees, 20. jaanuar 1939.
7. Jõgi, Ahto, Rootsmäe, Lemming 1974. Viiskümmend aastat Loodusuurijate Seltsi ornitoloogiasektsiooni. Ornitoloogia ajaloost Baltikumis. Tallinn, Valgus: 18.
8. Kalling, Ken 2007. Rektor Henrik Koppel. Aasta Raamat, Tallinn: 76.
9. KM KO f. 169, M202, s. 5: 1.
10. KM KO f. 186, M65, s. 27: 17/33.
11. Kumari, Eerik 1974. Mihkel Härmsi teaduslikest sidemetest omaaegsete tuntud ornitoloogidega. Ornitoloogia ajaloost Baltikumis. Valgus, Tallinn.
12. LUS-i Zooloogia-osakond, 1932. – Loodusevaatleja 3 (2): 63.
13. Mark, Julius 1928. Meie teadus ja ülikool. Mõtteid võitlevast vabariigist. K./ü. „Loodus”, Tartu: 97–98.
14. Ornitoloogiline Selts. – Postimees, 30. aprill 1921.
15. TA arhiiv, n. 36, s. 1: 1.

Ken Kalling (1963) on Tartu ülikooli tervishoiuinstituudi meditsiiniajaloo lektor, Eesti ornitoloogiaühingu liige.