Kindlasti on lendamine olnud üks inimeste unistusi juba mõne miljoni aasta jooksul. Järelikult teeb lindude vaatlemine inimesi eelkõige kadedaks. Ka lennuvõimetute lindude erakordsed võimed – jaanalindude jooksu kiirus või pingviinide ujumisoskused lõunaookeanide avarustes teevad sedasama.
Peale kadeduse tekitavad linnud ka esteetilist naudingut oma sageli erakordselt värvikireva, aga alati maitseka välimusega või väga fantaasiaküllase ja improvisatsioonilise lauluga. Just lauluoskus on kindlasti seotud nende arenenud ajutegevusega. Nii mõnigi vareslane paistab silma lausa loogilise mõtlemise võimega. Aafrikas elutsev hallpapagoi suudab õppida inimkeelt rääkima ja sellest aru saada vähemalt kolmeaastase lapse tasemel, enam-vähem samaväärselt delfiinide ja inimahvidega.
Lindude vaatlemine arenenud ühiskondades on tavaline hobi ka seetõttu, et linde on maakeral igal pool, kui välja arvata Sise-Antarktika. Neid on väga palju, 10 500 liiki. Linnuvaatlusretkede korraldamine on muutunud omaette turismiharuks.
Harrastuslinnuvaatlejatega on mul olnud mitu ootamatut kohtumist. Olen arutlenud Puerto Ricos 2009. aasta veebruaris kohaliku linnuvaatlejaga ülikoolide kärpevõimalusi alanud finantskriisi tingimustes. Üllatuslikult oli tegu kohaliku ülikooli prorektoriga, kes pidi otse meie hommikuselt linnuretkelt minema rektoraadi kriisikoosolekule.
Tänavu aasta jaanuari lõpus Bahreinis kokku lepitud linnuvaatlusretke inglasest kaaslane osutus peaministri isiklikuks nõunikuks, kes andis mõista, et olukord riigis ei ole sugugi nii roosiline, kui siis paistis.
Linnuvaatlus võib olla ka ebameeldiv või ohtlik. Nii olin 25 aastat tagasi Tallinnas Kakumäe piirivalvekordonis lausa retsidiivne kinnipeetav. Hullemini läks 1989. aastal Serbias, kus just oli võimule tulnud Miloðeviè. Novi-Sadi raudteejaama katusel laulva linnu tuvastasin binokli abil ja seejärel peeti mind kohemaid kinni, järgnes kaheksatunnine absurdne ülekuulamine salapolitseis.
Lõbusam lugu juhtus 1999. aastal Küprosel, kus rahvuspargi asemel sattusin kogemata sõjaväeosa territooriumile. Mind kinni pidanud patrull helistas pärast neile tundmatu Eesti passi nägemist ülemustele, küsimaks, mis riigiga on tegu. Saanud neilt vastuseks, et endise Nõukogude vabariigiga, lasti mind sulaselgelt Nõukogude sõjakoolis õpitud venekeelsete vabanduste saatel vabaks ja sõidutati lahkelt hotelli: „Miks sa ometi kohe ei öelnud, et sa oma poiss oled? Meie pidasime sind rumalast peast Türgi spiooniks.”