Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Loodusfoto EL 2011/04
Vereta linnujahi varjukljed

Loomi pildistades seadkem end alati mttes ka teisele poole kaamerasilma, kus ei kenitle mitte kutseline modell, vaid on oma elu eest vljas inimest pahatihti rvloomana tajuv olevus. Tahtmatult vime neile halba teha, aga nende jaoks on vististi kspuha, kas kuri tegu sndis kogemata vi meelega.

Eelmise aasta kevadel, mahedal aprillilpu laupevahommikul jin puhuks silmitsema idllilist vaatepilti maanteersel heinamaal: pikesepaistes sillerdav lumeveesilm lageda keskel oli meelitanud rnnupuhkust pidama hanede parve. Paar vi kolmgi tuhat suurt halli lindu moodustasid tiigi mber voogava lrmaka piiramisrnga. Nendel harvadel hetkedel, kui teel undavate autode ahelasse tekkis thik, kandis tuul krvu paljuhlseid kaagatusi, tiivarobinat ja veepladinat. nnelikumad, kes suutsid veeni trgida, pladistasid himuga, nii et pritsmeid paiskus poolde taevasse. Oli lusti ja oli mllu, et kll saab pris hanepidu.
Eks igale peole tule lpp, ometigi sellist kilist poleks kll osanud oodata. Teel peatus auto ja keegi naine, kaamera kes, suundus reipal sammul hanesumma poole. Hetke prast oli ta pelglikele lindudele juba learu lhedal ja taevaalune titus paanikas pgenejatega.

Lugusid sellest, kuidas pildistajad linde hirmutavad, on viimastel aastatel kuulda ja lugeda saanud ksjagu. Vahel nib, et end uhkelt loodusfotograafideks kutsuvaid inimesi on tekkinud juba liiga palju.
Aga on see siis testi nii hirmus patt? Ons seal vahet, kas looduses luusijal klgub kaamera kaelas vi ei? Kas maksab ldse tsta kisa mingite hanede prast? Ei saanud ju nende tuhandete hulgast seal heinamaal ainuski viga, kllap seadsid nad ennast lihtsalt sisse mnel teisel heinamaal.
Ilmselt psevad rnde ajal tlitatud linnud eluga. Ent kui niiviisi suhtuv fotoktt vtab nuks pildistada linde nende pesitsuskohtades, on kll kuri karjas. Paraku mitte igahel pole koos kaameraga kaasa vtta sellist arukust ja hoolivust, mis ei lase veretuks kutsutud jahil vastupidiseks saada. Ja siis vivad tagajrjed pildistatavate jaoks olla kurvemast kurvad: hljatud ja vareste sdud munad, klmast vi nljast hukkunud pojad.
Kui paljud neist sadadest, vib-olla ka tuhandeist Eesti loodusespradest, kes vabal ajal fotokaameraga metsa, randa vi rabasse luusima lhevad, teavad midagigi sellest, et linnupesa juures rpakalt toimetades reedavad nad paratamatult selle asukoha mnele rvloomale. Ning et vikesed pesapojad vivad hukkuda, kui vanalindu takistatakse pesale tulemast. Munadega pesa vib aga liialt hiritud lind lihtsalt hljata.

Loodusfotovistlused hullutavad kopsakate auhindadega ha suuremaid rahvahulki. Vistlema saadetud piltide hulgas vib ikka ja jlle nha selliseid, millel lind, ussike nokas, oma pesa juures oksal seisab. ldjuhul ei ole seesugused pildid kunstilisest kljest vrtuslikud ega plvi auhindu nad vinuksid jda tegemata. Enne kui kaameraga kevadisse metsa tormata, tasuks hetke melda, kas auhinnad, Tantsivad Hundid vi teised peibutised, on seda vrt, et nende prast peaks kas vi ksainus tihasepoeg piinarikkalt surema.
Mne aasta eest hele fotovistlusele saadetud piltide hulgas ji valusalt silma foto puuoksal kkitavast nnetu olemisega rasvatihasepojast. Ta vljaarenemata suled knelesid selget keelt sellest, et ta oli pildistamise jaoks jhkralt pesast vlja kisutud. Mis temast kll sai?
Inimene teisel pool kaamerat usutavasti ei taibanudki, et ta midagi valesti teeb. Kummatigi on hetkevaimustus kiire kaduma ja peagi pole sellest fotost tegijale enam vhimatki rmu. Tehtud kurja aga heastada enam ei saa.
Asjatundmatu sekkumine vib palju halba teha ka juba pesa jtnud poegadele. Kord leiti pllult kiivitajapoeg. Imekena sulepall lausa kutsus aparaate haarama ja katikud hakkasid usinalt plksuma. Sedaaegu kutsus emalind teised pojad pelutavatest inimestest kaugemale ja fotohuviliste lahkudes oli nnetu modelli pere juba kaugel. Tema aga ji. Jrgmisel hommikul oli ta ikka veel sealsamas nd juba elutuna.

Keegi ei tea, kui palju selliseid lugusid metsas, pllul vi rannal kevadel ja suvel juhtub. Arvestades loodusfotohuviliste suurt hulka ei ole neid juhtumeid ilmselt vhe. Piltnikud oma tegude tagajrgi ise enam sageli ei ne ega saagi teada. Need tragdiad jvad enamasti sinna, kus nad juhtuvad: metsa.
Vahel harva kostab mni lugu ka kaugemale: siis, kui keegi ngi, kuulis, mistis. Kevadel paari aasta eest juhtus lugu, mida hiljem kll vist kski siinne meediakanal kajastamata ei jtnud: nimekas soome loodusfotomees peletas kogemata munadelt kaku, kes juhuse tahtel oli veebikaamera silma all.
Seekord oli loo lpp nnelik: pool sajandit loodust pildistanud mees taipas oma eksimust ja lahkus kiiruga, lind sai haudumist jtkata ja lppkokkuvttes kasvasid selles pesas kakupojad suureks. Kuid rvlinnud on fotokttide vere ikka vemmeldama pannud ja karta vib, et ka hoopis kurvema lpuga lugusid juhtub metsa varjus rohkem, kui arvata oskame.
Iseranis rannalindude pesitsuskolooniates vib oskamatu vi hoolimatu fotojaht hukutada lhikese ajaga palju linde. Fotojahi ohtudele juhtis oma 4050 aastat tagasi ilmunud raamatutes thelepanu juba professor Eerik Kumari, mees, kel oli vlitdel alati fotokaamera kaasas. Ndseks on neid, kes vabal ajal fotoaparaadiga looduse rppe tavatsevad pgeneda, kindla peale sadu kordi rohkem kui toona. Niinimetatud digirevolutsioon on toonud (loodus)foto juurde terved hordid. Loodusfotograafia on moes. Looduse vaatevinklist see paraku vist vga hea ei paista.
Haruldaste kaadrite jahil tlitatakse ka neljajalgseid (kord olen silmanud pilti kivile poseerima pandud vntsutatud olekuga jnesepojast), aga kige enam kannatavad ikkagi linnud. Linnud on kaunid, elavad ja igapidi esteetilised, nad on tegusad pevasel ajal kuid nad on ujedad ja lendavad lihtsalt ra. Siis tulebki mte varitseda neid pesa juures. Pesa on see koht, kuhu lind ikka ja jlle tagasi tuleb.

Kas siis pesapaigas ei tohiks linde ja linnupoegi ldse pildistada? Nii vites oleksin silmakirjalik: on ju siinsegi jutu juures pesapildid. On linde, keda saab pesagi juures pildistada, tegemata neile kahju. Mned vikesed linnud sattuvad poegi toites nii hoogu, et vaikselt pesa juures kkitavat vaatlejat thelegi ei pane. Ka on teada, et oma metsas elavatest suguvendadest hoopis vhem kartlikud on need sulelised, kes on valinud pesakohaks linnapargi vi taluu ning harjunud enda mber inimesi ngema.
Paari aasta eest pildistasin, kuidas metsvindid poegi toitsid. Vindipaar pesitses hobukastanil mu maja trepi krval ja ma ei tarvitsenud enda varjamisega vaeva nha: inimesed olid selle linnupaari jaoks ebaoluline alaline taust. Metsas olnuks niisuguseid pilte teha vga raske vi lausa vimatu.
Ometi mrkan, et pesapaikades pildistan linde ha harvem ja harvem. Paljusid linde on vimalik pildistada ka muudes oludes kui pesal, aga see nuab kindlasti rohkem aega ja vaeva.
Kige keerulisem on pesitsuskohast ja -ajast eemal jdvustada neid linde, kes tulevad siia vaid mneks napiks kuuks suvitama ja on sisuliselt terve selle aja pesitsusega seotud. ks selline on eelmise aasta lind punaselg-gija. Mujal kui pesapaigas on teda sna raske tabada. Nhes pilti punaseljast, nen alati ka fotograafi, kes on selle pildi nimel lindu ta pesakohas vhem vi rohkem hirinud.
Kas peamegi tingimata igat sulelist pildistama? Ei pea ju.

Kuidas hoida vaos ha laiemalt levivat loodusfotovaimustust? hest kljest on tore, et tahetakse loodust jlgida ja selle keskel olla. Loodus ise on teadagi parem petaja kui mis tahes film vi raamat. Ent kuidas saavutada, et heasdamlikust, aga rumalavitu loodusesbrast ei jks maha verised jljed? Kas petada? Seda kindlasti. Keelata ja piirata? Linnupoegade igus segamatult kodupesas les kasvada on niigi seadustega tagatud. Aga seadus on paberil, lind metsas, inimese rumalus samuti.
Ammuse, 1979. aasta Eesti Looduse mitmes numbris peeti sama arutelu: mida ette vtta kontrollimatu, pahatihti pildistatavate heaolu ja elu ohustava fotojahiga? Tookord ji vastus saamata. Ehk oleks aeg mttevahetusele uuesti elu sisse puhuda?
Toona, kolmekmne kahe aasta eest vttis Eesti Looduse toimetuse nimel sna Hella-Mare Mnnamaa. Oma loo lpetas ta ettepanekuga, millest ndki tasuks juhinduda: Aga pesapoegade, pesa juures pildistatud vanalindude ning teiste ohualdiste loomade fotosid ei tohiks fotonitusele ehk testi vastu vtta. Puu otsa linnupesa juurde jtaksid ronimata vhemalt need, keda ainult auahnus sikutab ja kasuhimu tagant tukab. Asi seegi.

Villu Anvelt (1961) on vabakutseline fotograaf, Eesti ornitoloogiahingu liige.




Villu Anvelt
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012