Eesti Looduse fotov�istlus
2011/04



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Loodusfoto EL 2011/04
Kas looduselamus vi kuritegu?

Istun vaikselt varjes, pilk lbi fotoobjektiivi pesale suunatud. Olen peaaegu veerand tundi liikumatult oodanud. Viimaks hppab linnuke pesale, pistab rviku hele poegadest noka vahele ning, lasknud teistel rahuneda, katab nad oma sulestikuga. Soojendanud vsukesi mni minut, lahkub emalind tasakesi uue toidu jrele. Imeline oli nha midagi sellist nii lhedalt ja ksikasjalikult! Oodatud minutid said vrratu looduselamusega tasutud, lisapreemiaks head fotod.

Mis oli elamuse hind? Kas pesitsev linnupaar kannatas? Tpset vastust ei oska anda, vin vaid vita, et neli linnutibu kasvatati les ning nad lahkusid nnelikult pesast. Siiski arvan minagi, et pesitsustegevust pildistades hiritakse peaaegu alati linnupere elu, kas rohkem vi vhem.

Ole ettevaatlik! Lindude pildistaja peaks oskama ette nha oma tegevuse mju ning suutma igel hetkel tagasi astuda vi sootuks loobuda. Ega hirmunud modellist saagi head pilti! Teadlikum pildivaataja tunneb ldjuhul ra, millises hingeseisundis pildistatav on olnud.
Kes valib hobiks lindude pildistamise, sel soovitan fotoaparaadi asemel esmalt binokkel ja raamat ktte haarata ning teha loodusega sinasprust. Phjalik arusaam lindude elutsklist aitab kahjusid vltida.
Laias laastus kehtib reegel: mida viksem lind, seda julgem ta on ja seda vhem pildistamine teda segab. Mingil juhul ei tohi aga pesa mber rohmata. igesti tegutsedes hiritakse lindu vga vhe.

Vastukaaluks etteheidetele. Villu Anvelt vljendab oma loos vga igeid mtteid. Vga thtis on algajatele fotograafidele selgitada, et pildi saamine ei tohi olla kunagi prioriteetsem kui pildistatava heaolu. Ometi vib see kirjatkk seada viisakad linnufotograafid loodusesprade silmis ehk phjendamatult halba valgusesse.

Linnu elu ongi ohtlik. igupoolest on pesitsevad linnud sna tihti hiritud olekus, valvsad ja valmis selleks, et midagi halba juhtub. Piisab, et puu otsas peatub pasknr, kui all psas pesitsevad linnud muutuvad rahutuks ja hakkab kostma hoiatushlitsusi. Ka ilma inimese juuresolekuta ei pesitse linnud kaugeltki vanajumala selja taga. Julgen vita, et looduslikud tegurid hirivad pesitsejaid tunduvalt rohkem kui teadlik linnupildistaja.

Inimese-looduse suhetes on palju pakilisemaid probleeme, mis vriksid selgitustd. Melgem niteks sellele, millist kahju teevad aedlinnade elanike vabalt ringi jalutavad kiisud; millist kahju teevad luige- ja parditoitjad, kes lindude loomuliku toitumistskli segi paiskavad, vi kalamehed, kes satuvad (tihti enese teadmata) lindude pesitsuskolooniasse vi selle lhedale.

Hoolimatu on nneks laisk. Digirevolutsioon on paljudele kinkinud meeldiva hobi loodusfotograafia. Probleemid lhtuvad tegelikult sellest, et noorloodusfotograafe huvitab ennekike fotograafia ja loodus ise jb tagaplaanile. Aga sel on ka hea klg. Tihti ei viitsi ega oska srased piltnikud linnupesi otsida. Vserikus mustmiljoni sse keskel mtata ei ole kuigi meelelahutuslik ja nuab ksjagu vaeva. Palju lihtsam on aasal krrekesi pildistada. Seetttu on sel moel linnukiusajaid vhe ning nende kahju sulelistele ldiselt thine.

Tasub niisiis kaaluda, kas pesitsevate lindude pildistamine on uus painaja meie loodusele vi pigem pseudoprobleem. Muidugi ei taha ma vlja vabandada Villu Anvelti artiklis mainitud loodusfotograafe, kes kitusid jhkralt kiivitajapojaga. See on ju kuritegu! Ent kas sdi on linnufotograafia kui loodusfotoanr vi hoopis teadmatus?

Margus Muts (1978) on linnuhuvilisest loodusfotograaf.


Kommenteerib loodusfotograaf Jaanus Jrva:

Kaameraga vi kaamerata looduses liikudes tekitame seal paratamatult segadust: pkste sahin rohukrtel, saapa all murduv oksaraag vi lhn, mis meie riietelt ja nahalt hkub. Sageli jlgib meid meie endi teadmata mnigi silmapaar.
Loodusfotohuvi algab juhuslikest kohtumistest, algul teeb nnelikuks kas vi autoaknast les vetud metskits maanteeservas. Ses kasvab isu ning tekib kihk saada loom kaadrisse suuremalt ja lhemalt. Oskusi, kannatlikkust ja oidu vib aga jda vajaka.
Olen ninud, kuidas talvisel pllul toituva metskitsekarja ligi sitis mootorsaaniga fotograaf. Ilmselt titus tema aparaadi mlukaart kabuhirmus laiali jooksjaist. Vrdluseks kujutlege, et peate sumedal suvehtul perega aias grillihtut. Jrsku siseneb lbi aia suur auto, kust kargab vlja suur vras olend ning hakkab tundmatu aparaadiga teie mber askeldama. Ehmatus on suur ja ega hirmgi vist kaugel ole.
Kallis kaamera ja pikk objektiiv on vti looduse saladustekambrisse selline mtteviis on sna sage. Kui selgub, et asi ei ole nii lihtne, ajendab pettumus tegema rumalusi. Nii palju raha olen pannud fototehnika alla, see peab end ju ra tasuma, mtleb fotograaf.
Ilmselt pole universaalset vastust, kuidas probleemi lahendada. Abiks oleks, kui koolitajad (ma ise kaasa arvatud) ei petaks ainult seda, millise objektiiviga pildistada hunti ja millisega varblast, vaid sedagi, kuidas looduses jljetult tegutseda. Ka seda, et loodusfotograafias on esmathtis pildistatava heaolu. Olulisem on, kuidas pilt saadakse, mitte niivrd pilt ise, kuigi ks tuntud raadiosaatejuht, kes ka looduse pildistamisega tegeleb, on vitnud vastupidist.
Meldes tulevikule, tuleks rohkem tegeleda loodushuviliste noortega. Nnda on juba mitu aastat talitanud LK Kotkas koos Robert Oetjeniga, kes korraldab Paluphja looduskoolis laste ja noorte loodusfotolaagreid. Olen ise seal juhendajana osalenud ning vin nentida, et vhemalt nendes laagrites osalenud noored tunnevad vastutust selle eest, mis jlje nad pilti luues loodusesse maha jtavad.


Kommenteerib loodusfotograaf Remo Savisaar:

Villu Anvelt on tstatanud tnuvrse teema. Probleem on lai, peale lindude rikuvad loodushuvilised rahu ka neil, kes oma asju neljal jalal ajavad.
Hiljuti khutasin vaikselt jejl ning jlgisin kopraid. Psides allatuult, varjatud ja liikumatu, sain loomi vaadelda tunnikese. Peagi lhenes teisel pool jge suusataja. Koprad ei teinud temast esialgu vljagi, kuid suusataja, nhes, et mind ja kopraid lahutab alla kmmekonna meetri, mtles, et tuleb ja kaeb samuti lhemalt. Sellega oli kopravaatlus lppenud. Mlemad loomad pagesid, nagu oleks neil kannul jahimees. J-rele ji maha vaid pooleldi kooritud pajuoks.
Hiritud olid nii loomad kui ka mina. Suusataja ei teadnud, et mina ei astunud reipal sammul loomadele ligi, vaid olin seal varitsenud juba mne tunni ja nnda mitmendat htut jrjest. Sedapuhku ei hukkunud nneks kski loom. Aga kui tegu on niteks pllul nosivate metskitsedega, kes panevad liduma tiheda liiklusega maantee poole, vib loo lpp olla traagiline.
Kardan, et looduse hirimise sst ei ole puhas kski loodusfotograaf. Algajal on piirid veel hmased ja looduse tunnetus nigel ning enamasti pitakse just omal kel kogetust. Sedagi vaid juhul, kui loodushuvi on tsine ja ettejuhtuvatest liikidest lihtsalt le ei sideta.
Loodusfoto koolitusi ja loenguid pidades olen pesade teemat puudutanud vaid pgusalt, lhtudes oma kogemusest. Pildistan pesade juures ldiselt harva ning teen seda enamasti varjest ja distantsilt, kasutades teleobjektiivi ja -konvertereid. Kui sellest hoolimata ilmneb ohu- vi revusemrke, tuleb viivitamatult taanduda. Pesa lheduses tuleb osata kituda ning pesi pildistada ei soovita ma helegi algajale.
Veelindude jdvustamisega pesal ja pesa lhedal on mul rohkem kogemusi. Selle puhul olen rhutanud (ujuv)varje olulisust, samas juhtides thelepanu, et ksnes varje imesid ei tee. Ka vga hea varje ja liettevaatlik lhenemine pildistatavale ei taga head tulemust, sest eri liikide kitumisviis ja ohutaju on erinev.
Kuluks testi ra laiem teavitust tagajrgede kohta, mida inimene kas teadlikult vi teadmata mne pesa juures tegutsedes korda vib saata. Aga ka niteks lahtiselt hulkuvate koerte ja kasside tapatde kohta. Sraseid asju vltida peaks olema sama iseenesestmistetav kui visata prgi prgikasti, mitte metsa alla. Paraku leidub neid, kes selle peale ei tule.



Margus Muts
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012