Neli aastakümmet tagasi tähendas Lahemaa rahvuspargi erinumber meile kõigepealt avastusretki. Ehkki artiklid sai tellitud toonastelt Lahemaa parimatelt tundjatelt, oli nende kokkupõimimiseks vaja luua ka endale ettekujutus rahvuspargi loodusest ja neist inimestest, kes seal põlvest põlve on elanud.
Õnneks sai toimetus just samal ajal rattad alla: omandasime paar aastat vanarauana seisnud maastikuauto GAZ-69. Ristisime oma neljarattalise Kossuks. See oli küll roostes ja kippus koost lagunema, aga liikus ometi. Kombinatsioonis Kossu ja ketsid, tol ajal levinuimad matkajalatsid, sai Lahemaa läbi sõelutud rabast metsade kaudu loopealseteni, hiidrahnude ja kivikülvide juurest Põhja-Eesti paekaldani, jugade ja allikate juurest mereni.

Tõsi, päris mereni igal pool ei pääsenud, tõkkepuud ja võõrast verd rohelised mehikesed olid ees. Aga isegi neist sai kas kõrvalisi teid või kavalust appi võttes vahel mööda: Pedassaares okastraataia vahelt läbi pugedes ja rehitsetud liivariba ületades, Purekkaril lausa natðalniku eriluba välja rääkides.
Kohalike inimestega sugenesid soojad suhted üle nende koduläve astudes, kalasuitsutusahju juures, laupäevakutalgutel ning jaanitule ümber. Lahemaa sai omaks. Omaks võtsime ka rahvuspargi arengumured: iga viie aasta tagant täitsime mingi osa Eesti Looduse juuninumbrist teabe ja piltidega rahvuspargi kohta.
1972. aastal ilmunud erinumbris kirjeldas rahvuspargi patroon Edgar Tõnurist tulevikku umbes nii: inimesed hakkavad Lahemaal matkama mööda loodusradu, saades selleks juhiseid ja abimaterjali keskusest, soovi korral bussiekskursiooni giidi saatel, öömaja matkaonnis, metsatalus või rannakülas.

Nüüd, neli aastakümmet hiljem, tõdeme, et paljugi kirjeldatust on teoks saanud. Ja Lahemaa on nõnda põhjalikult avastatud, et rahvuspargi teine erinumber sai Eesti Looduse kõigi aegade mahukaim. Ehk ei pane lugeja pahaks, et seetõttu juulis ajakiri postkastidesse ja lettidele tulemata jääb.
Aga ikkagi tõkkepuud. Rannikule viivatel teedel on need ammu unustatud, reservaatide piiridele rahvuspargi seatud mõttelised tõkked ei tohiks kedagi häirida, sest samalaadne loodus on lähikonnas lausa õpperadadena kätte juhatatud. Jääb vaid küsimus: millal kaovad lahemaalasi ja rahvuspargi rajamist toetanud inimesi solvavad tõkkepuud Palmse mõisa väravatelt?