Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2011/05
Lahemaa rahvuspargi üle tunneme uhkust

Anne Kurepalu on sündinud 1946. aastal tollases Märjamaa rajoonis Haimres. Õppis seitse aastat Haimre koolis ja seejärel Tallinna 21. keskkoolis. 1964–1969 õppis ajalugu Tartu ülikoolis ja seejärel töötas paar aastat Tallinnas ajaloo instituudis teadurina. 1. veebruarist 1972 kuni aastani 1984 töötas Lahemaa rahvuspargis mitmel ametikohal, tegeles algusaastail külade ajalooga, juhendas kodu-uurijaid ja korraldas rahvuspargi külastustegevust. 1984–1991 juhatas Pärnu KEK-i Lepanina puhkekodu Kablis. 1991–2000 korraldas Lahemaa rahvuspargis külastustegevust. Alates 2000 on olnud vabakutseline giid ja tegutsenud mitmel pool Eestis.

Saima Gordejeva on sündinud 1943. aastal Leningradi oblastis Tosno rajoonis Piilova külas. Kooliteed alustas Kikeperas. Lõpetanud Kehtna seitsmeklassilise kooli, Türi I keskkooli ja töötanud kaks aastat Volta tehase Türi-Alliku tsehhis. Tartu ülikooli inglise filoloogia osakonna lõpetas 1968. aastal. Neli aastat töötas õpetajana Tahkuranna ja Uulu koolis. 15. juulil 1972 tuli tööle Lahemaale, mida on tutvustanud rõõmuga nii lähedalt kui ka kaugelt tulnutele.

Kuidas te Lahemaale sattusite: kumbki teist pole ju siit pärit?

AK: Ei ole jah. Mina sattusin puhtjuhuslikult. Olen maalt pärit, Märjamaa lähedalt Haimrest, ja lapsena palju metsi mööda kolanud. Tahtsin kogu aeg linnast ära saada. Metsandust õppima ei saanud lihtsalt seetõttu minna, et mul olid kõik reaalained väga nõrgad – tüüpiline ajaloolane. Nagu ülikoolis öeldi: isal oli kolm tütart, kaks olid targad ja kolmas oli ajaloolane.
Pärast ülikooli olin suunatud Tallinna ajaloo instituuti, olin seal nooremteadur. Kuigi linnaelul oli mõningaid häid külgi, nagu näiteks see, et Estonia kontserdisaal oli kohe instituudi vastas üle tee ja seega sai palju käia kontsertidel, ei kaalunud see üles lapsepõlves maal elatud aastaid. Linnaelu ei istunud.
Ülikooli ajast tuttav Ene Kirss ütles Tallinnas, et nüüd on loodud Lahemaa rahvuspark, mine sinna. Ma polnud sellest midagi kuulnud. Läksingi metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumi looduskaitse osakonda Heino Luige juurde ja ütlesin, et tahan Tallinnast ära minna Lahemaale. Luik küsis, miks te linnast ära tahate minna, kas teil pole oma elamist. Ütlesin, et on küll, elame Meriväljal oma majas. Siis lausus Luik, et meil pole teile elamiseks esialgu pakkuda muud kui vana rehielamu. Vastasin, et see meeldiks mulle eriti. Hiljem, kui ma juba Lahemaal olin, tunnistas Heino Luik, et ta arvas toona, et ega tema vastas ei istunud päris normaalne inimene.
Nii ma Lahemaale sattusin. Nädal pärast vestlust Luigega kutsutigi mind Lahemaale. See oli 15. jaanuar, talvine päev. Teejuht oli Lahemaa esimene arhitekt Päivu Laipaik koos bussijuhiga. Mäletan, et tulin Viitnalt bussilt maha, oli krõbekülm ilm. Päivu ütles, et nüüd läheme väga ilusasse kohta, mis talle Lahemaal kõige enam meeldib.
Ta viis mu Vasaristi jõe orgu. Nägin juga ja hakkasime minema mööda jäätunud orgu allavoolu, umbes kolmsada meetrit, bussijuht käis üleval. Päivu ütles, et nüüd oleks meil paras aeg üles ronida. Mööda jäätunud nõlvu, kordamööda libisedes, küll selili, küll kõhuli. Bussijuht naeris üleval, et kaks lolli Vasaristi orus. Päivu küsis üleval, kas tulete Lahemaale tööle. Samas lõime käed. Vasaristi org oli otsustav koht minu jaoks ja on üks südamelähedasemaid paiku siiani.

SG: Minu sünnipaik ei ole Eesti. Oma nelja aasta kohta olin olude sunnil pidanud reisima mahapõletatud kodukülast Leningradi oblastis Klooga ja Paldiski kaudu Soome ja sealt Jaroslavli oblastisse. Neid aegu ma ei mäleta. Minu esimene mälestus on Kikeperast, kuhu ema ja vanaemaga tulime.
Olen maainimene, vaid kaks aastat elanud Türil ja viis aastat ülikoolis õppides Tartus. Mul oli Tallinnas valmis vaadatud töökoht ja korter. Annega olen olnud tuttav Tartu ajast ja ta kutsus mind Lahemaale külla. Läksin Lahemaad vaatama ja asi oligi otsustatud. Minu õnneks tuli jaatav vastus ka tollasest metsamajanduse ja looduskaitse ministeeriumist.

Giidina ei hakanud te kohe tegutsema, olite alguses teadurid?

SG: Mul tuli alguses väga palju tõlkida. Sel ajal polnud eestikeelset kirjandust rahvusparkide kohta ja tõlkisin nii soome, inglise, saksa kui ka poola keelest. Pärastpoole sai tõlgitud materjale ka Lahemaa teaduslikule nõukogule. Keeleoskus tuli kasuks. Tuli kiiresti uusi asju õppida. Lahemaa tundmaõppimine ja selle tutvustamine käisid käsikäes. Algaastatel olid ekskursioonipäevad väga pikad. Sageli käisime mere ääres päikeseloojangut vaatamas. See oli ju piiritsoon, kuhu ilma eriloata ei pääsenud.

Kus asus rahvuspargi esimene kontor?

AK: Õiget kontorit alguses polnudki, see asus Viitna motellis ühes saunsuvilas. Seal oli üks suurem ruum ja väike kunku, koosolekud peeti Altja Uustalu rehetoas. See oligi põhiline kontor, kuni Viitnal kaheksa korteriga korterelamu valmis ehitati. Viitnal ehitati siis kahest korterist kontor.
Tutvustamistöö sai alguse sellest, et Lahemaa oli piiritsoonis: keegi ei tohtinud piiritsooni loata ega giidita siin liikuda. Tuli hakata giide välja õpetama. Põhilised giidid olid õpetajad, kel oli pikk suvepuhkus. Oli ka kohalikke, kes olid hästi toredad, sest nad tõid kaasa kohalikku teavet. Giide aitasid õpetada paljud Lahemaa esimese teaduslik-tehnilise nõukogu liikmed ja teadlased, kes tegid siin oma uurimistöid, nagu Viktor Masing, Herbert Viiding, Aino Kalda, Erast Parmasto, August Loopmann, Endel Rähni jpt.

Kuidas on Lahemaal käivad inimesed aastakümnetega muutunud? Algul tekkis kindlasti ootuspäraseid küsimusi: rahvuspark oli tundmatu kaitsealavorm ja enne rahvuspargi loomist teadsid Lahemaad vaid geograafid maastikuüksusena.

SG: Algusaastatel oli väga suur huvi Eestist ja ka Lätist. Praeguseks on rühmaturism vähenenud, kuid sageli käivad Lahemaal eesti pered omal käel ja toovad siia ka oma külalisi. Vabadus paneb asjad teistmoodi paika: alati võib tulla, kui soov on. Mul tuli sageli välismaalastelele Lahemaad näidata. Rahvusvahelistest konverentsidest osavõtjad, teadlased, väliskülalised ja turismirühmad välismaalt toodi Lahemaale.
Nüüd tahab külastaja saada teavet, aga talle meeldib ka lõõgastuda ja maitsta mõnusat sööki. Lääneeurooplastele ja jaapanlastele on loodus tähtis. Enamik sakslasi tahab kindlasti Viru rabasse minna. Uurivad enne põhjalikult kirjandust. RMK Lahemaa teabepunkti andmetel käib aastas 14 000 külastajat ja neist 80% on välismaalased ning ülekaalus on sakslased. See arv on muidugi suurem, sest kõik ei käi Palmses teabepunktist läbi. Kasutatakse rendiautot, sõidetakse jalg- ja mootorratastega, karavanidega jne.

AK: Algusaastatel oli eriti tore see, et paljud asutused jäidki Lahemaal käima. Aastast aastasse tuli peaaegu sama seltskond uuesti tagasi. Esialgu tegime väga palju jalgsimatku. Pikad loodusrajad said kõik jalgsi läbi käidud.
Minu kõige pikaajalisem rühm oli Eesti Energiast: nad käisid kümme aastat järjest suvel ja talvel, talvel tegid rohkem suusapäevi ja -retki. Aastaid käis kirjastuste rahvast, Tartust füüsika instituut. Hästi tore, et ei piirdutud ühe kohaga, vaid iga aasta sai võetud uus piirkond ning sellega põhjalikult tutvutud.
Inimeste suhtumine oli väga tore. Ilmselt tõmbas see piirkond ka piiritsooni tõttu, siia oli raske pääseda: midagi keelatut, mida saab siiski vaatama minna. Ja kindlasti oli rahvuspargi nimetus see, mis tõmbas ligi. Kõik oli uus ja huvitav.
Nüüd on alatasa käivad Eesti rühmad asendunud välisturistidega. Aga näiteks Looduse Omnibuss toob tihti rahvast Lahemaale. Korduvalt käivad siin ka õpetajad, kes hiljem tulevad teiste lastega tagasi.

Ilmselt on neljakümne aastaga muutunud ka maastik?

SG: Muutused maakasutuses on toonud kaasa muutusi maastikus ja seda on ka näha. Paljud vanad majad on lagunenud või on neist järel vaid vundamendid.

AK: Uus suund on suvilate ehitamine vanadesse küladesse. Väga suur tung on ehitada Lahemaa küladesse ja see on muutnud mitme küla ilmet. Nõukogude ajal oli rahvuspargil suurem sõnaõigus suunata ehitustegevust. Eks piiritsoon ka hoidis.

SG: Mõnikord kasutatakse ära seaduselünki, et endale mingi sobilik ehituskoht sahkerdada. Arhitektidki on vahel eri meelt, milliseid maju sobiks ehitada Lahemaa küladesse.

Nõukogude ajal kaitses randade täisehitamist ka piiritsoon.

AK: Kunagi käisid Soome rahvusparkidest inimesed ja nad ei uskunud, et Käsmu poolsaare lääneküljel üheksa kilomeetri peal pole ühtegi mökki. Käisime kilomeetrite viisi mööda randa, nad ütlesid, et seal mändide taga või seespool peab nüüd küll suvila olema, käisid vaatamas, aga ikka polnud. Altja ja Mustoja, Mustoja ja Vainupea vahel pole rannapiirkonnas suvilaid. See on nõukogude aja piiritsooni positiivne külg.
Tänu piiritsoonile hakkas kasvama ka näiteks kaitsealune rand-seahernes: varem sõid randlaste lehmad-lambad ta lihtsalt ära. Igal ajal on oma positiivseid ja negatiivseid külgi.

Kas praegu on see Käsmu läänerannik onne täis ehitatud?

SG: Ei ole! Au rahvuspargi töötajatele. Üldiselt on õnnestunud Lahemaal randa ehitamist vältida. Looduskaitses on olnud üks reorganiseerimine teise otsa, üks pole veel lõppenud, kui algab järgmine. Muutuste tuules olemine kulutab asjatult ametnikke ja veel rohkem kohalikke elanikke. Mõte „isalt pojale” on asendunud mõttega „üks päev korraga”. See on ohtlik märk.

AK: Pidevate reformide tõttu pole inimestel kindlustunnet, et paari aasta pärast ei tule teha teistmoodi. Asjadele tuleb anda aega settida. Tuleb väga palju suhelda inimestega, kes kohapeal elavad ja töötavad. Selles mõttes on viimaste aastate areng olnud positiivne pärast aastatepikkust vaikust.

Niitude seisund Lahemaal on üldiselt ikka kehv. Näiteks Viinistu kandis tundus küll, et seal puudub igasugune huvi loomi pidada.

SG: See huvi on kadunud, aga eks ole ka põhjusi. Lahemaa algusaastatel hakkas koostöö omanike ja rahvuspargi vahel sujuma siis, kui hakati aru saama, mis see rahvuspark on ja miks teda üldse vaja on. Oli ka kiuslikke küsimusi: kas nüüd hakkame linastes särkides ja pasteldes käima?
Praegu tundub, et võim ja seadused ning kohalikud inimesed on üksteisest kaugenenud. Võib-olla ma eksin, see oleks tore. On nii skepsist, kuid leidub ka ärksaid inimesi. Usun, et koostöös leitakse lahendus, kus niite taastada ja kus nad võiksid kinni kasvada. Ülemused tulevad ja lähevad, seadused tulevad ja muutuvad, kuid inimene, kes seda kohta tõeliselt armastab, see jääb.

AK: Kurb, et jõeluhad, näiteks Loobu jõe ääres Joaveskini välja või Valgejõe ääres orud, on nüüd nii kinni kasvanud. Seal metskonnad niitsid 1970. aastate alguses ning oli võimalik matkata. Sügisel olid niitudel heinasaod.

Kuidas on muutunud Lahemaal elavate inimeste arvamused rahvuspargist? Kui mängu tuleb näiteks metsaraie, siis on rahvuspark või nüüd keskkonnaamet ikka takistaja.

AK: Kui ma Altjale elama asusin, oli külarahva esimesi küsimusi, kas peame rahvuspargis hakkama iga päev rahvariideid kandma ja mehed uuesti hobustega kündma. Elasime Saimaga Altjal ja suhtlesime kohalike inimestega hästi palju. Kui mõned Altja inimesed said selgeks, et tahame hoida ja jätkata seda, mida nende esivanemad on loonud, siis said neist meie suured toetajad ja reklaamitöö tegijad.
Altjal oli paar inimest, kelle sõna maksis pikal rannapiirkonnal. Kui suundusin Altjalt järgmistesse küladesse, siis oli info juba ette liikunud ja inimesed teadsid palju paremini. Võib-olla just see, et meil oli isiklik kontakt paljude inimestega, oli hästi oluline. Praegu tundub, et ametnikke on nii vähe ja nende koormus on liiga suur. Inglismaa rahvusparkides ei ole mitte üks-kaks inimest, vaid terve osakond, kelle peamine ülesanne on pidev töö kohapeal elavate inimestega alates lasteaedadest.

SG: 1990. aastate alguse suurte muutustega kohanemine ei olnud kerge. Metsaraie annab kiiret tulu ja see on ahvatlev. Paljudel ei ole otsest sidet metsaga, nagu see oli vanasti. Küladesse on jäänud vähe põliselanikke, kuid paljud suvitajad on hakanud vana väärtustama. Tekkinud on mitu külaseltsi, koostatakse raamatuid, infostende, tehakse käsitööd, jätkub seltsielu, kasvatatakse maalambaid, hobuseid jne.
Ilmselt pole juhuslikud õnneotsijad vanadesse küladesse pidama jäänud. Näen küll arengus palju positiivset.
Eks rahvuspargile vastu töötajaid oli algusajal ja on ka praegu. Usun, et juubeliaasta avab mõnelgi inimesel silmad. Peale on tulnud uued põlvkonnad, kellele tuleb Lahemaa väärtusi uuesti meenutada. Välismaalased, kes siin käivad, on alati öelnud, et hoidke oma loodust, kultuuripärandit. Modernset on kogu maailm täis.

Rahvusparki on palju uuritud ja tutvustatud. Kas siin pole ohtu, et võib üle pingutada: jääb tunne, et siin on kõik väga hästi teada? Noorena oli mul tunne, et Lahemaale pole põhjust minna, sest vähem tuntud paigad on huvitavamad.

AK: Ei usu. Mu meelest on Lahemaa võlu selles, et kogu aeg leiad midagi uut, küll nurgatagustes, küll kohtades, kuhu vanasti ei saanud, mis olid piiritsooni tõttu suletud. Lahemaa tundub ammendamatu kohana, mida võib muudkui uurida ja külastada.
Uus ja üllatav võib tulla ka täiesti ootamatult. Tulime ameeriklaste bussiga Sagadist ja äkki hakkasid nad karjuma, et pidage buss kinni: tee ääres on kaks haruldast lindu. Vaatasin postide otsa, kus tavaliselt kanakullid istusid, aga kedagi polnud. Ameeriklased näitasid teele, et seal-seal. Oli kaks harakat – ameeriklased olid osariigist, kus harakaid pole. Linnud tundsid ilmselt mõnu, et neid hoolikalt pildistati. Ise ei pane harakat tähelegi.

SG: Kohtusime eile Lahemaa uurija Elle Linkrusega, kes ise on Viinistult pärit. Teda ei üllata rannakeel, aga kui ma esimest korda seda kuulsin, siis tundus, et olen sattunud Soome. Kohalikud võiks korraks laenuks võtta külaliste silmad, et näha oma kodukohta uue pilgu läbi. Inimene ei oska alati hinnata neid väärtusi, mille keskel ta elab. Kui keegi tuleb ja hakkab kiitma, siis hakkab kohalik ise ka vaatama, et tõesti, ongi väärtuslik.
Lahemaa elu edeneb, ikka on siin midagi uut ja üllatavat. Võid siin veeta pool päeva ja saad lühikese ajaga vahva elamuse: meri, mets, rändrahnud, külad ja mõisad. Mõnusaid söögikohti on tekkinud, seda ei tohi kunagi unustada: armastus käib ikka kõhu kaudu.

Mida tuleks Lahemaal teisiti teha? Kuidas saaks siin veel turismi edendada?

SG: Elan Viitnal ja siit on ühistransport Lahemaale peaaegu olematu. Kohtan siin huvilisi, kes sõidavad liinibussiga Viitnale ja lähevad siit sageli jalgsi Palmsesse RMK Lahemaa teabepunkti. Nad näevad seetõttu väga vähe või sõidavad hoopis Tallinna tagasi. Lahemaa lääneosas on asi veel õnnetum. Jalgrattalaenutus aitaks seda lahendada. Kuidas küll seda võrgustikku Lahemaal käima saada kahe maakonna, Lääne-Virumaa ja Harjumaa tasandil?
Väike jalgrattalaenutus on Palmse hotellis küll olemas. Mõnikord on aga rattad juba kasutusel. Võiks olla nii, et võtad Viitnalt ratta ja jätad selle lõpuks näiteks Võsule, kust saab bussiga Tallinna tagasi. Niiviisi rändajad on tõelised huvilised, kelle peale peaks tõsiselt mõtlema.

AK: Tallinnas on nüüd CityBike hakanud arendama rattaturismi: inimesed koos jalgratastega tuuakse kohale, tehakse ümbruskonnas rattasõite ning seejärel sõidetakse bussiga edasi. See on käima läinud, aga selline asi peaks olema ka Lahemaal kohapeal.

SG: Lääneeurooplastel on rattaga sõitmine väga popp, Lahemaal on pealegi väga head teed, kus on mõnus sõita. Turismitaludki võiksid sellest võita, saada rohkem kliente. Loodushuvilised tahavad ikka rohkem omapäi sõita.

Kuidas on olukord teabematerjalidega?

SG: Neid on rohkesti ilmunud nii paberkandjal kui ka veebis. Kuid eri keeltes võiksid materjalid olla erinevalt koostatud, arvestades sihtrühma. Sageli tõlgitakse eestikeelne tekst võõrkeeltesse. Üks asi on kirjutada näiteks soomlastele, kes teavad Eestist rohkem. Ingliskeelse info lugejaskond on aga väga lai. Ameeriklastele on Eesti sageli üks suur avastus nagu meilegi, kui reisida kuhugi kaugele maale.

Kuidas Palmse mõisal läheb?

AK: Palmse mõisakompleks kuulub riigile ja SA Virumaa Muuseumid haldab seda. Kui hakkasime Palmset taastama ja korda tegema, ei tulnud meil mõttessegi, et territoorium tarastatakse ja sinna enam ei pääse. See tundub ebaõiglasena eestimaalaste suhtes, sest Lahemaa algusaastatel maksid sajad Eesti ettevõtted ja nende kaudu inimesed raha Lahemaa fondi.
Ainuüksi pimedate ühing maksis Lahemaale sadu tuhandeid rublasid. Kui nüüd mõni pimedate ühingu liige saabub värava taha ja kuuleb, et peab ostma kalli käepaela territooriumile pääsemiseks, siis see tundub mulle nende inimeste suhtes väga ebaõiglane: tegelikult nad aitasid teha seda, millega nüüd seal uhkustatakse.
Territooriumil peab saama vabalt käia. Selle vastu pole mul midagi, et hoonetesse pääseb piletiga: seal on enamasti ka näitused. Pilet oli ka varem. Aga kuskil ei tohiks olla selliseid suletud alasid. See riivab väga tugevasti minu õiglustunnet ja ma ei taha seetõttu enam Palmses käia.

Palmse endises viinaköögis olev Park-Hotell on hoopis teine asutus?

AK: Ka see hoone kuulub Eesti riigile, kes on selle 25 aastaks välja rentinud. Rentnikuks sattus tõeline estofiil, mõeldes sellele, mida Horst Freitag on Eesti kultuuri tutvustamiseks Saksamaal teinud. Kui ta otsustas 1992. aastal, et see ajutise katuse ja laialivajuvate seintega tondiloss tuleb korda teha, siis Lahemaal endal seda raha polnud.

Kuidas teised mõisad edenevad?

AK: Vihula on eraomandus, aga selle territooriumil võib vabalt käia. Park ja mõis on väga kenasti korda tehtud. See omanik oskab kompleksist kui tervikust lugu pidada. Seal on alati väga meeldiv käia. Nagu ka Sagadis, kus pole kunagi tekkinud probleemi maa-alal jalutamisest.
Kolga mõis on mõnevõrra alla käinud. 1990. aastate alguses olid sepikoda, viinavabrik, härjatall ja ait üsna heas seisus. Praegu on seda väga kurb vaadata. Omanik tegi oma võimaluste piires üht-teist ära. Mõisahoonele sai uus katus peale. Kui Jarl Stenbock koos oma Stenbocki perekonna fondiga poleks uut katust peale pannud, oleks see praegu samuti vare. Aga ta hindas oma rahalisi võimalusi üle. Tegemist on ju ikkagi Eesti ühe suurima mõisahoonega.

SG: Kolga mõis on müügis. Vihula areng on olnud viimasel ajal kiire. Enamik hooneid on renoveeritud ja tööd jätkuvad. Seal on nüüd Vihula Manor Country Club & Spa. Sagadi mõis kuulub RMK-le ja on väga külalistesõbralik ning vaadata ja õppida on siin palju alates metsamuuseumi huvitavatest näitustest, puupäeva kursustest, öömuuseumist jne.

Kas Lahemaal on kohti, mille olete alles nüüd enda jaoks avastanud?

AK: Minu jaoks on looduse poolest täielik avastus Juminda poolsaar. Olen seal nüüd käinud eri kohtades kogu poolsaarel. Juminda on kõige metsikum ja vaheldusrikkam Lahemaa poolsaartest. Autoaknast pole kauneid vaateid eriti näha. Juminda on koht, mida saab tundma õppida vaid jalgsi või rattaga. Tore paik on Purekkari neem Pärispea poolsaare tipus.

SG: Tuttavad kohad avavad end ikka ja jälle uute rännukaaslaste kaudu. Avastamata kohti on veel palju ja ega ma jõuagi neid kõiki läbi käia. Lepin avastustega eelkõige Lahemaa idaosas. Kui inimene tuleb lühemaks ajaks, siis tasubki valida see kant: väga mitmekesine, võimalik ööbida ning looduses leidub, mida vaadata.
Kui aega on pikemalt, siis on lääneosa loodusturismiks sobilik. Viru raba on kesk Lahemaad omaette menukas koht, kuhu lääneeurooplased tahavad tulla. Suvi möödub nii kiiresti ja töiselt, et mul peaaegu ei jää ei aega ega jõudu uute kohtade avastamiseks.

Kokkuvõttes võib vist öelda, et Lahemaa rahvuspargi pärast tasub uhkust tunda.

AK: Tutvus Lahemaaga algas mul Vasaristilt ning salapäraseks ja hingelähedaseks kohaks on ta jäänud siiani. 1990. alguses käis Lahemaal rahvusvaheline ajakirjanike seltskond: ameeriklasi, jaapanlasi, eurooplasi jt. Viisin nad siis ka Vasaristile, kus siis vett peaaegu polnudki, tilkus vaid läbi astmetel kasvava sambla. Ameeriklased vaatasid korra ülevalt ja läksid bussi tagasi: siin pole midagi vaadata, Grand Canyon’it ju pole!
Jaapanlasi oli kolm või neli, istusime all vaikselt paarkümmend minutit. Läksime siis tagasi ja ameeriklased olid nördinud, et mida te seal nii kaua tegite. Üks jaapanlane ütles bussis rahulikult: see oli kõige Jaapani-pärasem koht Eestis, mida ta on näinud.
Lahemaa on lahe maa, nagu üks koolipoiss kunagi ütles. Siin on hea ja lahe olla.

SG: Ühelt poolt on Põhja-Eesti arengut mõjutanud avatus maailmale, eriti meremehed olid ilma näinud. Samas säilis Kuusalu rannakülades regilaul, veel 1960–1970. aastatel leidus siin rahvalaulikuid. Soomega oli tihe läbikäimine, rannarahva huumor ja jutustamisoskus on imetlust vääriv.
Kõrvemaa servas asunud Suru küla kunagiselt elanikult kuulsin kolmkümmend viis aastat tagasi vanasõna: „Naabrimehe lehm suri ära. See pole küll minu asi, aga tore asi ikkagi!” No mis sa selle peale oskad kosta või mõtelda!
Kultuuri mitmekesisus on hämmastav: kõrvuti on olnud maaharijate-karjakasvatajate külad, randlaste mere poole pööratud kultuur ning baltisaksa mõisakultuur. Siin võib läänest itta või põhjast lõunasse liikudes näha kolme eripärast kultuuri. Lahemaa looduse üle on mitu põhjust uhkust tunda, sest siia tullakse kogu maailmast. Mõned isegi mitu korda – siin peab ju midagi erilist olema!

AK: Lahemaata oleks meil jäänud tundmata palju toredaid inimesi, kellega poleks eales kokku saanud. Näiteks Ann Marvet, kes tuli algusaastatel Lahemaale ja sõidutas meid villisega ringi – sinna, kuhu meie jalgrattasõidud ei ulatunud. Terve hulk teadlasi, kes utsitasid meid giidikursustel.
Muidugi kohalikud külainimesed, minu jaoks kõige enam Altja ja lähikülade inimesed ja kodu-uurijad. Need on väga palju mind rikastanud ja hingeharidust andnud. Nende suhtumine, kuidas nad meid omaks võtsid. Meie eelis oligi see, et elasime külas, külainimeste keskel ja tegutsesime nendega koos. Väga südamlikud inimkontaktid, üks suuremaid väärtusi, mida Lahemaa on mulle andnud. Seda ei unusta kunagi.



Lahemaa põliseid giide Saima Gordejevat (SG) ja Anne Kurepalu (AK) küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012