Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa loodus EL 2011/05
Häirekell soolindudelt

Lahemaa rahvuspargis leidub looduslähedases seisundis sooelupaiku üsna palju: veidi üle 3000 hektari, 6–7% maismaapindalast. Linnukaitse vaatenurgast on olulisimad Laukasoo ja Hara raba, esimene neist sobiks lausa soolindude seire etalonalaks. Samas tuleb tõdeda, et turbakaevandamise, metsakuivenduse ning õhusaaste tõttu on lagerabad puistumas ning nende linnukooslus muutumas. Et hoida Eestis rabadele ainuomaste haudelinnuliikide elupaiku, oleks vaja hakata taastama soode looduslähedast veereþiimi.

Esimesed teadusandmed Lahemaa soode haudelinnustiku kohta pärinevad 1954. aastast: juuni teisel poolel käisid Laukasoo rabas Eerik Kumari, Harri Ling ja Ülo Järvekülg. Üle 800-hektarine Laukasoo on Lahemaa soodest olulisim ning selle linnustikku on teistest rohkem uuritud. Seda on soodustanud lähedus Palmsele, kus peeti aastaid Tartu ülikooli bioloogiatudengite selgroogsete suvepraktikume. Osalt praktikumiaruannete põhjal on Laukasoo linnustikust koostanud ülevaateid Anu Proodel-Soon [2, 3].
Aastatel 1977–1980 uurisid Eesti metsainstituudi töötajad rahvuspargi eri biotoopide (sh. rabade) haudelinnustikku joontakseerimise meetodil, s.t. registreerisid loendusmarsuudil 50 meetrit kummalgi pool loendajat kõik kuuldud ja nähtud isendid [5]. Laukasoo reservaadis, mille tuumaks on samanimeline raba, on aastatel 1990–1991 haudelinnustikku inventeerinud Marek Vahula [6].

Nüüdisseis. 2009. aasta mai lõpus kaardistati Aabla, Hara ja Laukasoo haudelinnustik standardmeetodil riikliku seiretöö raames [2]. Kokku kohati 40 liiki võimalikke pesitsejaid. Enamik neist on puistulembesed liigid: peamiselt metskiur, aga palju leidus ka metsvinti (# 1).
Kahlajaliike pesitses vähe: kohati vaid mudatildrit, rüüta, metstildrit, punajalg-tildrit ja vihitajat. Samuti oli väike nende arvukus (# 1). Kõigis uuritud soodes mängisid tedred.
Otseselt sooveekogudega seotud liikidest oli kõige arvukam sõtkas. Tuttvart ja punapea-vart laugastikes viitavad suuremale troofsusele võrreldes aastakümnetetaguse ajaga. Märkimist väärib sarvikpütt Laukasoo ja Hara raba laugastikes.
Võrreldes 1977–1980. aastate transektloendustega on haudeliikide üldarv suurenenud ning puistulembeste liikide, näiteks metskiuru osakaal kasvanud (# 1) [2]. Samal ajal on avasoole iseloomulike värvuliste, näiteks sookiuru ja põldlõokese osatähtsus tugevalt vähenenud. Kahanenud on ka stenotoopsete (s.t. elupaiga suhtes nõudlike) rabakahlajate, nagu mudatildri ja rüüda osakaal pesitsejate seas (# 1). Kõik see viitab, et lagesoo liikide elupaigad kaovad kiirelt: rabad puistuvad, ilmselt peamiselt soid ümbritsevate kuivenduskraavide ning mahajäetud turbakaevanduste (nt. Hara raba) mõjul.

Pikaajalisi muutusi Lahemaa soode haudelinnustiku liigilises koosseisus saab jälgida Laukasoo raba näitel (# 2) [2, 3, 4, 6]. Aastal 1954 kohati Laukasoos pesitsemas 21 liiki linde, näiteks praeguseks Eestis pesitsejana välja surnud rabapistrikku ning ning väljasuremise äärel olevaid rabapüüd, järvekauri ja väikepistrikku. Viimast korda kohtas siin (ilmselt küll mittepesitsevat) rabapistrikupaari Anu Proodel 1971. aastal [1]. Järvekaur pesitses Laukasoo raba Kraaviotsa laukas veel 1970. aastatel [4]. Mõlemad liigid hankisid toidu põhiliselt mererannikult. Rabapüü tegutsemisjälgi märgati Laukasoos viimati 1991. aastal [6]. Samuti on siit pesitsemast kadunud väikepistrik, nagu paljudest teistestki Eesti rabadest.
Viimasel ajal hävinud liikide kõrval on Laukasoos pesitsemas nähtud neidki, kes seda Eestis vähemalt eelmisel sajandil üldiselt ei teinud. 1975. aasta juulis-augustis vaatlesid Rutt Ling ja Kalev Rattiste siin männileevikese paari koos ühe noorlinnuga; see on liigi ainus kindlalt tõestatud pesitsusjuhtum Eestis [1]. 1992. aasta mais ja augustis vaatlesid Ari Rajasärkkä ja Marek Vahula Laukasoos kahte punakurk-kauri [1], kes on tüüpilised pesitsejad Soome sooveekogudel.
Tunduvalt on muutunud laugastega seotud veelindude haudeasundite koosseis. 1954. aastal avastati Laukasoos hõbekajaka koloonia – tollal pesitsesid nad Eestis ainult rabadel. Viis aastat hiljem oli koloonia kasvanud 15 haudepaarini, 1970. aastatel aga kahanenud mõne paarini ning 2009. asustas Laukasood vaid üks paar. Nagu järvekaur, nii kasutasid ka hõbekajakad laukasaari vaid pesitsemiskohana ning hankisid põhitoiduse lähedalt rannikumerest.
1970. aastatel asusid Laukasohu pesitsema kala- ja naerukajakas, 2009. aastal ei õnnestunud neid enam kohata. Kolm-nelikümmend aastat tagasi asusid siia pesitsema tollal eutroofsematele niiduelupaikadele iseloomulikud kahlajad: kiivitaja, punajalg-tilder, tutkas, tikutaja ja suurkoovitaja. Samalaadsed muutused toimusid tollal ka paljudes teistes Eesti rabades.
Ka avaveekogudes toituv linnukooslus on viimase mõnekümne aastaga muutunud liigirohkemaks ja toitumisolude suhtes nõudlikumaks. Kui 1954. aastal kohati neist Laukasoos vaid järvekauri ja sinikael-parti, siis tänapäeval on siin kõige arvukamad partlased sõtkad ja tuttvart. Neid täiendavad üksikud sarvikpüti, sinikael-pardi ja piilpardi paarid. Tundub, et rabaveekogud on viimase poole sajandi jooksul muutunud toitainerikkamaks ning pakuvad veelindudele külluslikumat toidulauda.

1. EOÜ 2010. Linnuharulduste komisjoni (HK) käsitletavate liikide kõik aktsepteeritud vaatlused seisuga 18.08.2010: www.eoy.ee/yhing/hk/hk_aktsept.pdf
2. Leivits, Agu 2009. Riikliku keskkonnaseire allprogrammi „Eluslooduse mitmekesisuse ja maastike seire” projekti „Madalsoode ja rabade linnustik” 2009. aasta täitmise lõpparuanne: http://eelis.ic.envir.ee:88/seireveeb/aruanded/10430_aru09_6.2.5._aruanne.doc
3. Proodel, Anu 1973. Zooloogilisi ekskursioone Lahemaa rahvusparki. Diplomitöö. Käsikiri TÜ loodus- ja tehnoloogiateaduskonna zooloogia osakonnas.
4. Proodel-Soon, Anu 1977. Laukasoo linnustik. – Örd, August (koost.). Uurimused Lahemaa rahvuspargi arenduskava koostamiseks. Vahearuanne. Tartu: 180–189. Käsikiri Lahemaa rahvuspargi arhiivis.
5. Rootsi, Ilmar; Viht, Ene; Õun, Anti 1988. Lahemaa rahvuspargi maismaa linnukooslused. – Lahemaa uurimused 3: 143–157.
6. Vahula, Marek 1991. Lahemaa rahvuspargi Laukasoo raba ja Palmse pargi haudelinnustik. Käsikiri Lahemaa rahvuspargi arhiivis.

---------------------------------------------------------------------------------------
[TABEL] /SIIN ANNAKS MUMEELEST TABELI HOOMATAVUSELE JUURDE, KUI ÜLEJÄÄNUD TABEL TEHA ROHEKALE TAUSTALE (=ARVUKUS KASVAB VÕI EI MUUTU), KUID KAHLAJAD JA AVAMAASTIKU VÄRVULISED PANNA PUNAKALE TAUSTALE (=ARVUKUS KAHANEB)/

# 1. Muutused Lahemaa soode haudelinnustiku liikide arvus ja mõnede indikaatorrühmade ja -liikide arvukuses (osakaal koosluses; protsentides)

1977–1988 2009

PESITSEJAID KOKKU 20 liiki 40 liiki

Kahlajaid kokku 9,4 3,5
sh.
mudatilder 3,9 1,4
rüüt 3,1 1,1

Avamaastiku värvulisi kokku 20,3 0,6
sh.
sookiur 14,0 0,3
põldlõoke 4,7 0,3

Puistulembeseid värvulisi kokku 39,0 78,5
sh.
metskiur 26,4 51,9
metsvint 17,1 15,5



Agu Leivits
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012