Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa loodus EL 2011/05
Eesti pdraseire tugipunkt

Kui Lahemaa rahvuspark asutati, oli pder siinmail elanud juba palju aastatuhandeid. Ise judsin Lahemaale 1967. aasta suvel: esimeses Palmsesse zooloogiapraktikumi tulnud tudengirhmas. Bioloogialipilaste ja ilmselt ka ptrade lemmikpaiku oli poolele ViitnaPalmse teele jv Ritsu uudismaa. Juulihtuil vis siin nha nosimas tosinat ptra. Ehkki need polnud prisked gnuud, meenutas lipilastelt nime saanud Pdralagendik testi Serengetit.

Kokkupuude Lahemaa ja ptradega jtkus 1968. aastal sgisel, kui ksitlesin Virumaa metsavahte ulukite arvukuse ja eluolu kohta. Aastatel 19741979 osalesin metsainstituudi looduskaitselabori uuringuis, et koostada rahvuspargi arenduskava. Koosts rahvuspargi, Lahemaa metskondade ja noorte bioloogidega inventeerisime pdrakahjustusi ja pdra elupaikade seisundit. Ilmnes, et Lahemaa ligi 2000 hektarist mnninoorendikest ligi 400 oli pder kahjustanud tsiselt, s.t. metsa uuenemist ohustaval mral. Talletasime vaatlus- ja loendusandmeid teistegi sraliste ja suurkiskjate kohta, tegime ka ajuloendusi.
Sama t jtkus 1980. aastail. Lahemaa oli esimesi paiku Eestis, kus asuti pdra arvukust hindama talviste pabulahunnikute arvu jrgi, samuti ks vheseid, kus ptru on talvel kopterilt loendatud. Kohalike metskondade toel hakati koguma ktitud ptrade alalualuid, maosisuproove ja sarveandmeid, heksakmnendail ka pdralehmade sigimiselundkonna nidiseid.

Teadmised asurkonna arvukuse ja seisundi kohta vimaldasid alates 1980. aastate teisest poolest asuda koostama pdra arvukuse reguleerimise ettepanekuid: esialgu Aegviidu ja Rakvere metsamajandile, seejrel Lahemaa metskondadele, hiljem juba keskkonnateenistustele ja keskkonnaameti metsaosakonnale. Lahemaa kogemusest on olnud abi ka Eesti pdraasurkonna kttimissoovitusi koostades, millega olen tegelenud alates 1991. aastast.
1993. ja 1994. aastal kohtusid Lahemaal kahel korral mitme riigi pdrauurijad, et hiselt analsida asurkondade seisundit meil ja naabermaades.
1990. aastate lpupoole prdus pdra arvukuse vhenemine Eestis mdukaks kasvuks. Nii hakkas ptru rohkem ngema Lahemaalgi.

Miks on vaja Lahemaal ptru kttida? Metsainstituudi looduskaitselabor osutas juba 1970. aastail, et sraliste tulevik rahvuspargis sltub hest kljest muutustest elupaikades, looduslikest vaenlastest ja inimmjust, teisest kljest sraliste endi mjust kooslustele. Seega tuli kaaluda, kas inimesel on vaja nende arvukust jahi abil piirata.
Eeldati, et rahvuspargi metsade taastuv looduslikkus mjutab ptra rohkem kui teisi sralisi. Pdra talvine meelispaik on mnninoorendikud. Kui need vlja kasvavad ja asenduvad hajusama loodusliku uuendusega, vheneb toiduvaru.
Metsakorralduse andmeil oli rahvuspargis 1975.1976. aastal kuni 20-aastasi mnninoorendikke le kahe tuhande hektari, 2003. aastal, vhenenud piirides, aga alla saja hektari. Looduslikkuse taastumine on ptrade toiduvaru tepoolest kahandanud, sundides neid talvel sdavat otsima ka naabruse majandusmetsades. Lahemaa on seega osa suuremast piirkonnast, mida pdra arvukust korraldades tuleb ksitleda kui tervikut.

Kas looduslikest kiskjatest ei piisa? Mujal maailmas on peamine pdra arvukust mjutav kiskja hunt. Lahemaale pole le kolme-nelja pesakonna hunte tenoliselt kunagi mahtunud, alates 1998. aastast pole siin psivalt pesitsenud ilmselt kski.
Kuid karu? Lahemaal liikus 1998. aastani 510 mesikppa, seejrel vhem ja viimasel kahel-kolmel aastal rohkem. Ent talvel karud magavad ja muul ajal murravad vaid ksikuid ptru, pigem kevadeti-sgiseti. Siiski vivad karud olla ks phjus, miks Lahemaa ptradel on theldatud vhem vasikaid kui naabruses: tpsem teave paraku puudub. Vrskelt murtud ptru on leitud harva, murtud vasikaid aga pigem ei leitagi. Mitte iga hunt ega karu ei suuda ptra murda.
Seega nib, et kisklus pdra arvukust palju ei mjuta. Suurkiskjaid juurde sigineda Lahemaale ei saa: pole ju tegu inimthja laane, vaid haja- ja tiheasustust kokku arvates tuhandete inimeste kodupaigaga.
Lahemaal ja eriti selle lunapiiril TallinnaNarva maanteel hukkub ptru igal aastal autorataste all. Seega on arvukust vaja korraldada ka liiklusohutuse seisukohast. Kuna pdra looduslikud suremustegurid on Lahemaal vga piiratud, tuleb inimesel selles osas loodusele appi tulla.

Pder ja looduskaitse. Kui veel 1950. aastail kuulus pder Eestis loodusmlestiste hulka, siis 1970. aastail oli temast saanud meie tavalisemaid ja thtsamaid jahiulukeid. Suurenenud arvukus tegi pdrast he olulisema taustaliigi, kes Lahemaa kooslusi, sh. kaitsevrtusi mjutab. Toiduvajadust arvestades on hea, kui he pdra kohta jagub vhemalt paarsada hektarit elupaiku. Niisugust vi isegi pisut madalamat tolerantsipiiri ongi pdra arvukust reguleerides ptud aastaid jrgida. Nii jb eluruumi teistelegi liikidele, ilma et elupaigad kannataksid.
Viimastel aastatel on Lahemaal ptru loendatud paarisaja mber. Kordi rohkem on neid siin leidunud 2030 aastat tagasi. Pder asustab kiki loodusmaastikke. Tema mju niteks sobib 1970. aastail alanud ja alles 1990-ndail vaibunud kuuskede koorimine: Lahemaal sadadel ja Eestis kmneil tuhandeil hektareil. Eriti agaralt kooriti kuuski rahvuspargi idaosas, kus sanitaarraied tid kaasa teistegi loomaliikide elupaikade ja taimede kasvukohtade jrske muutusi.
Pdra keskkonnamjust annab aimu pevas kmneisse kilodesse, aastas aga tonnidesse ulatuv toiduvajadus, kusjuures enamik toidust on kogu aasta vltel puude-psaste vrsed.
Lehtpuude ja alusmetsa nappuse tttu on Lahemaa pdrad talve eel olnud sunnitud rohkem kui mujal Eestis toituma okasmetsade puhmarinde pohlast, mustikast ja kanarbikust. Kui lumi katab metsaalused, kohtab ptru rabaservade mnnikuis, lehtpuu- ja mnniuuendusaladel.
Pole imestada, kui osa ptru siirdub talvel toitu otsima rahvuspargi naabrusse. Ent siingi kohatakse elupaigavalikut piiravaid kitsaskohti: veeseis soodes vib olla krge, kaitseve harjutusvljadel vivad kia ppelaskmised, liikvel on suusatajaid ja seiklejaid.
Kuna pdra arvukus vib aastati tunduvalt kikuda, siis on pder olnud Lahemaal tnini peamisi seiratavaid ja reguleeritavaid ulukiliike.

Lahemaa pdrajahi eripra. Ptru on Lahemaal juba aastaid ktitud naaberaladega koosklas. Tsi, algusaastail oli rahvuspark jahikeeluala. 1970. aastate lpupoole oldi sunnitud siiski kttima hakkama, mnel aastal isegi paarsada looma. Esialgu kttisid ulukeid Aegviidu ja Rakvere metsamajand, heksakmnendate algul Lahemaa iseseisvunud metskonnad, edaspidi Harjumaa poolel ks ja Lne-Virumaa poolel ks-kaks kohalike jahimeeste rhma.
Erinevalt enamikust Eesti kaitsealadest, mis on naaberjahipiirkondade osad, on Lahemaal kaks omaette jahipiirkonda. Kaitsekord seab kttimisele hulga piiranguid. Esiteks piiritleb tsoneering jahipidamiseks avatud ala: sihtkaitsevndites ldjuhul jahti ei peeta. Teiseks on hoidutud trofee-, kommerts- ja klalisjahist. Enamasti on ktitud nooremaid, samuti vheldaste sarvedega, jrelkasvuta, aga ka haigeid ja vigaseid ptru.
Arvukuse reguleerimisse on ptud alates metsainstituudi esimesest kttimisettepanekust kaasata eri pooli: looduskaitseametnikke olukorra analsijana ja ettepanekute/tingimuste koostajana, jahindusametnikke kttimise korraldaja ja registreerijana ning jahimehi, kes ktivad etteantud mral ja viisil, kuid koguvad samas ka seireandmeid. Viimastel aastatel on looduskaitset esindanud keskkonnaameti kaitse planeerijad ja looduskaitsebioloogid koosts keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonnaga.
Jahimehi on viimasel ajal osalenud kolm rhma, kokku 3040 meest. Kaitsealal tegutsevate jahimeeste arvu otsustavad ennekike looduskaitsjad. Mida varjatumalt ja vaiksemalt ning vhem inimesi kaitsealal ptru ktib, seda parem. Ka vaikus ja rahu on loodust, kohalikku elanikku ja klastajat silmas pidades kaitsevrtus, rkimata kigi osaliste turvalisusest.
Nii on jahimehed rahvuspargi kaitse-eesmrkide saavutamise oluline lli. Tegutsedes histe sihtide nimel, on arenenud kik osalised ning suurenenud usaldus nende vahel.

Ulukite ja ulukiseire tulevik Lahemaal. Lahemaa pdraseirest loodan edaspidi pisut pikemalt kirjutada. Kuid pdra krval on kaitsealadel kaitstavate koosluste ja liikide mjus (taust)komponent teisedki ulukid. Rahvuspargi kaitse-eesmrke ja nende saavutamise viise kavandades ei tohi neid seetttu unustada.
Lhiaastail vajab Lahemaa phjalikku loomastiku inventuuri. Keskkonnaameti looduskaitsebioloogidel ja kaitse planeerijatel on vaja ulukitest head levaadet, et mista loomastiku ja koosluste muutuste phjusi ning kaasa rkida ulukiprobleemide lahendamisel.
Kuid mitte ainult selleks. Vga thtis on osata siinset loomastikku ka tutvustada klalistele ja teistele huvilistele. Eks nndagi kindlustame rahvuspargi tulevikku. Seda vrib nii Lahemaa loodus kui ka seda uurinud inimeste mlestus.

Jri Tnisson (1946) on zooloog ja Lahemaa sber, keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna sraliste seire spetsialist.

Loe ka: Tnisson, Jri 2008. Pdraasurkonnaga ei saa kituda nagu viljaplluga (intervjuu). Eesti Loodus 59 (9): 496501.



Jri Tnisson
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012