Kui Lahemaa rahvuspark asutati, oli põder siinmail elanud juba palju aastatuhandeid. Ise jõudsin Lahemaale 1967. aasta suvel: esimeses Palmsesse zooloogiapraktikumi tulnud tudengirühmas. Bioloogiaüliõpilaste ja ilmselt ka põtrade lemmikpaiku oli poolele Viitna–Palmse teele jääv Ritsu uudismaa. Juuliõhtuil võis siin näha nosimas tosinat põtra. Ehkki need polnud prisked gnuud, meenutas üliõpilastelt nime saanud Põdralagendik tõesti Serengetit.

Kokkupuude Lahemaa ja põtradega jätkus 1968. aastal sügisel, kui küsitlesin Virumaa metsavahte ulukite arvukuse ja eluolu kohta. Aastatel 1974–1979 osalesin metsainstituudi looduskaitselabori uuringuis, et koostada rahvuspargi arenduskava. Koostöös rahvuspargi, Lahemaa metskondade ja noorte bioloogidega inventeerisime põdrakahjustusi ja põdra elupaikade seisundit. Ilmnes, et Lahemaa ligi 2000 hektarist männinoorendikest ligi 400 oli põder kahjustanud tõsiselt, s.t. metsa uuenemist ohustaval määral. Talletasime vaatlus- ja loendusandmeid teistegi sõraliste ja suurkiskjate kohta, tegime ka ajuloendusi.
Sama töö jätkus 1980. aastail. Lahemaa oli esimesi paiku Eestis, kus asuti põdra arvukust hindama talviste pabulahunnikute arvu järgi, samuti üks väheseid, kus põtru on talvel kopterilt loendatud. Kohalike metskondade toel hakati koguma kütitud põtrade alalõualuid, maosisuproove ja sarveandmeid, üheksakümnendail ka põdralehmade sigimiselundkonna näidiseid.

Teadmised asurkonna arvukuse ja seisundi kohta võimaldasid alates 1980. aastate teisest poolest asuda koostama põdra arvukuse reguleerimise ettepanekuid: esialgu Aegviidu ja Rakvere metsamajandile, seejärel Lahemaa metskondadele, hiljem juba keskkonnateenistustele ja keskkonnaameti metsaosakonnale. Lahemaa kogemusest on olnud abi ka Eesti põdraasurkonna küttimissoovitusi koostades, millega olen tegelenud alates 1991. aastast.
1993. ja 1994. aastal kohtusid Lahemaal kahel korral mitme riigi põdrauurijad, et ühiselt analüüsida asurkondade seisundit meil ja naabermaades.
1990. aastate lõpupoole pöördus põdra arvukuse vähenemine Eestis mõõdukaks kasvuks. Nii hakkas põtru rohkem nägema Lahemaalgi.

Miks on vaja Lahemaal põtru küttida? Metsainstituudi looduskaitselabor osutas juba 1970. aastail, et sõraliste tulevik rahvuspargis sõltub ühest küljest muutustest elupaikades, looduslikest vaenlastest ja inimmõjust, teisest küljest sõraliste endi mõjust kooslustele. Seega tuli kaaluda, kas inimesel on vaja nende arvukust jahi abil piirata.
Eeldati, et rahvuspargi metsade taastuv looduslikkus mõjutab põtra rohkem kui teisi sõralisi. Põdra talvine meelispaik on männinoorendikud. Kui need välja kasvavad ja asenduvad hajusama loodusliku uuendusega, väheneb toiduvaru.
Metsakorralduse andmeil oli rahvuspargis 1975.–1976. aastal kuni 20-aastasi männinoorendikke üle kahe tuhande hektari, 2003. aastal, vähenenud piirides, aga alla saja hektari. Looduslikkuse taastumine on põtrade toiduvaru tõepoolest kahandanud, sundides neid talvel söödavat otsima ka naabruse majandusmetsades. Lahemaa on seega osa suuremast piirkonnast, mida põdra arvukust korraldades tuleb käsitleda kui tervikut.

Kas looduslikest kiskjatest ei piisa? Mujal maailmas on peamine põdra arvukust mõjutav kiskja hunt. Lahemaale pole üle kolme-nelja pesakonna hunte tõenäoliselt kunagi mahtunud, alates 1998. aastast pole siin püsivalt pesitsenud ilmselt ükski.
Kuid karu? Lahemaal liikus 1998. aastani 5–10 mesikäppa, seejärel vähem ja viimasel kahel-kolmel aastal rohkem. Ent talvel karud magavad ja muul ajal murravad vaid üksikuid põtru, pigem kevadeti-sügiseti. Siiski võivad karud olla üks põhjus, miks Lahemaa põtradel on täheldatud vähem vasikaid kui naabruses: täpsem teave paraku puudub. Värskelt murtud põtru on leitud harva, murtud vasikaid aga pigem ei leitagi. Mitte iga hunt ega karu ei suuda põtra murda.
Seega näib, et kisklus põdra arvukust palju ei mõjuta. Suurkiskjaid juurde sigineda Lahemaale ei saa: pole ju tegu inimtühja laane, vaid haja- ja tiheasustust kokku arvates tuhandete inimeste kodupaigaga.
Lahemaal ja eriti selle lõunapiiril Tallinna–Narva maanteel hukkub põtru igal aastal autorataste all. Seega on arvukust vaja korraldada ka liiklusohutuse seisukohast. Kuna põdra looduslikud suremustegurid on Lahemaal väga piiratud, tuleb inimesel selles osas loodusele appi tulla.

Põder ja looduskaitse. Kui veel 1950. aastail kuulus põder Eestis loodusmälestiste hulka, siis 1970. aastail oli temast saanud meie tavalisemaid ja tähtsamaid jahiulukeid. Suurenenud arvukus tegi põdrast ühe olulisema taustaliigi, kes Lahemaa kooslusi, sh. kaitseväärtusi mõjutab. Toiduvajadust arvestades on hea, kui ühe põdra kohta jagub vähemalt paarsada hektarit elupaiku. Niisugust või isegi pisut madalamat tolerantsipiiri ongi põdra arvukust reguleerides püütud aastaid järgida. Nii jääb eluruumi teistelegi liikidele, ilma et elupaigad kannataksid.
Viimastel aastatel on Lahemaal põtru loendatud paarisaja ümber. Kordi rohkem on neid siin leidunud 20–30 aastat tagasi. Põder asustab kõiki loodusmaastikke. Tema mõju näiteks sobib 1970. aastail alanud ja alles 1990-ndail vaibunud kuuskede koorimine: Lahemaal sadadel ja Eestis kümneil tuhandeil hektareil. Eriti agaralt kooriti kuuski rahvuspargi idaosas, kus sanitaarraied tõid kaasa teistegi loomaliikide elupaikade ja taimede kasvukohtade järske muutusi.
Põdra keskkonnamõjust annab aimu ööpäevas kümneisse kilodesse, aastas aga tonnidesse ulatuv toiduvajadus, kusjuures enamik toidust on kogu aasta vältel puude-põõsaste võrsed.
Lehtpuude ja alusmetsa nappuse tõttu on Lahemaa põdrad talve eel olnud sunnitud rohkem kui mujal Eestis toituma okasmetsade puhmarinde pohlast, mustikast ja kanarbikust. Kui lumi katab metsaalused, kohtab põtru rabaservade männikuis, lehtpuu- ja männiuuendusaladel.
Pole imestada, kui osa põtru siirdub talvel toitu otsima rahvuspargi naabrusse. Ent siingi kohatakse elupaigavalikut piiravaid kitsaskohti: veeseis soodes võib olla kõrge, kaitseväe harjutusväljadel võivad käia õppelaskmised, liikvel on suusatajaid ja seiklejaid.
Kuna põdra arvukus võib aastati tunduvalt kõikuda, siis on põder olnud Lahemaal tänini peamisi seiratavaid ja reguleeritavaid ulukiliike.

Lahemaa põdrajahi eripära. Põtru on Lahemaal juba aastaid kütitud naaberaladega kooskõlas. Tõsi, algusaastail oli rahvuspark jahikeeluala. 1970. aastate lõpupoole oldi sunnitud siiski küttima hakkama, mõnel aastal isegi paarsada looma. Esialgu küttisid ulukeid Aegviidu ja Rakvere metsamajand, üheksakümnendate algul Lahemaa iseseisvunud metskonnad, edaspidi Harjumaa poolel üks ja Lääne-Virumaa poolel üks-kaks kohalike jahimeeste rühma.
Erinevalt enamikust Eesti kaitsealadest, mis on naaberjahipiirkondade osad, on Lahemaal kaks omaette jahipiirkonda. Kaitsekord seab küttimisele hulga piiranguid. Esiteks piiritleb tsoneering jahipidamiseks avatud ala: sihtkaitsevööndites üldjuhul jahti ei peeta. Teiseks on hoidutud trofee-, kommerts- ja külalisjahist. Enamasti on kütitud nooremaid, samuti väheldaste sarvedega, järelkasvuta, aga ka haigeid ja vigaseid põtru.
Arvukuse reguleerimisse on püütud alates metsainstituudi esimesest küttimisettepanekust kaasata eri pooli: looduskaitseametnikke olukorra analüüsijana ja ettepanekute/tingimuste koostajana, jahindusametnikke küttimise korraldaja ja registreerijana ning jahimehi, kes kütivad etteantud määral ja viisil, kuid koguvad samas ka seireandmeid. Viimastel aastatel on looduskaitset esindanud keskkonnaameti kaitse planeerijad ja looduskaitsebioloogid koostöös keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonnaga.
Jahimehi on viimasel ajal osalenud kolm rühma, kokku 30–40 meest. Kaitsealal tegutsevate jahimeeste arvu otsustavad ennekõike looduskaitsjad. Mida varjatumalt ja vaiksemalt ning vähem inimesi kaitsealal põtru kütib, seda parem. Ka vaikus ja rahu on loodust, kohalikku elanikku ja külastajat silmas pidades kaitseväärtus, rääkimata kõigi osaliste turvalisusest.
Nii on jahimehed rahvuspargi kaitse-eesmärkide saavutamise oluline lüli. Tegutsedes ühiste sihtide nimel, on arenenud kõik osalised ning suurenenud usaldus nende vahel.

Ulukite ja ulukiseire tulevik Lahemaal. Lahemaa põdraseirest loodan edaspidi pisut pikemalt kirjutada. Kuid põdra kõrval on kaitsealadel kaitstavate koosluste ja liikide mõjus (taust)komponent teisedki ulukid. Rahvuspargi kaitse-eesmärke ja nende saavutamise viise kavandades ei tohi neid seetõttu unustada.
Lähiaastail vajab Lahemaa põhjalikku loomastiku inventuuri. Keskkonnaameti looduskaitsebioloogidel ja kaitse planeerijatel on vaja ulukitest head ülevaadet, et mõista loomastiku ja koosluste muutuste põhjusi ning kaasa rääkida ulukiprobleemide lahendamisel.
Kuid mitte ainult selleks. Väga tähtis on osata siinset loomastikku ka tutvustada külalistele ja teistele huvilistele. Eks nõndagi kindlustame rahvuspargi tulevikku. Seda väärib nii Lahemaa loodus kui ka seda uurinud inimeste mälestus.

Jüri Tõnisson (1946) on zooloog ja Lahemaa sõber, keskkonnateabe keskuse ulukiseireosakonna sõraliste seire spetsialist.

Loe ka: Tõnisson, Jüri 2008. Põdraasurkonnaga ei saa käituda nagu viljapõlluga (intervjuu). – Eesti Loodus 59 (9): 496–501.