Eesti Looduse fotov�istlus
2011/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Lahemaa kultuuriprand EL 2011/05
Kaardid knelevad maakasutuse ajaloost

Lahemaa on tnapeval metsane maa. Aga see pole alati nii olnud: ehkki sadakond aastat tagasi olid puistud samuti kige levinum maakattetp, oli toonane maastik tunduvalt avatum kui praegu. Viimase aastasaja jooksul on vhenenud ennekike rohumaade pindala.

Paljudel Eesti kaitsealadel on ks piiranguvndi kaitse-eesmrk kultuurilis-ajalooliste vrtuste hoid. Tavaliselt mistetakse nende vrtuste all mnevrra traditsioonilist maastikumustrit, kllaltki pikka aega psinud maakatte- ja asustusstruktuuri ning ajaloolist hoonestust. Sageli on need alad, mis on jnud maaparandusest puutumata, kuigi ka maaparanduse objekt ise vib kuuluda vrtuslike maastike loetelusse.
Kaitsealasid tsoneerides ja ldplaneeringuid koostades on sageli selliste alade vi tsoonide piiristamisel tuginetud eksperthinnangutele vi vrreldud eri ajastute kaarte visuaalselt, harva on kasutatud digitaalsete kaartide analsi.
Eestis ei ole kuigi palju kaitsealasid vi piirkondi, kus kaitseala valitsejal on olemas usaldusvrne andmebaas eri ajastute maakatte vektorkaartidega. Puudulik info raskendab suhtlust maaomanikega ja tekitab segadusi kaitse-eeskirja eelnu vi kaitse-korralduskava avalikustamisel. Klamemm nuab igustatult seletust, kuidas saab ks vi teine mets olla looduslik, kui tema vanaisa sellel alal kartuleid kasvatas.
Viimasel aastakmnel on maastiku-uuringuis ulatuslikult rakendatud eri kaardikihtide vrdlust, et teha kindlaks maakasutuse muutusi. Eestis hoogustusid asjaomased uuringud 1990. aastate keskel. Kaitsealadest on phjalikumad maakatte muutuste uuringud ilmunud Otep looduspargi [1] ja Karula rahvuspargi [2] kohta.
2010. aastal koostas meie trhm maakatte psivuse ja muutuste alusel Lahemaa rahvuspargi ajalooliste kultuurmaastike tsoneeringu 20. sajandi algusest kuni tnapevani. Maakattena vaadeldi loodusolude ning tnapevase ja mineviku maakasutuse koosmjul tekkinud maapinna kattekihti. Enamasti meldaksegi selle all taimkatet, aga ka inimese loodud tehnorajatisi, niteks teed ja hoonestusalad, ning kasutusalasid: pld, rohumaa jne.

Trkikaartidest arvutipildini. Kaartide valikul lhtusime sellest, et kaardid peaksid katma kogu uuritava ala ja hlmama vimalikult pikka ajajrku. htlasi pidid nad sisu ja mtkava poolest olema hte laadi. Uurimist aluseks sobisid kahte tpi kaardid. Esmalt need, mis katavad vrdsete ajavahemikena kogu analsitava aja, teiseks kaardid, mis kajastavad eri aegadele tpilisi maakasutusviise.
Lahemaa maastiku dnaamika uurimiseks kasutatud kaardid hlmavad umbes saja-aastase ajavahemiku. Peale rahvuspargi territooriumi vaadeldi maastikke ka vlispiiri 500 meetri laiuse puhvertsooni ulatuses.
Kolmes piirkonnas (Tapurla, Kolga, Knnu) analsisime maakatte muutusi ka 17. ja 19. sajandi misakaartide alusel. Misakaarte kasutasime vhem, kuna originaalmaterjali skaneerimine ja ka juba digikujul olevate plaanide esitus ndisaja kaartidega vrreldavas projektsioonis olnuks vga tmahukas.

kast
Uurimuses kasutatud kaardid:
phikaart 1 : 10 000, 20042009
Eesti kaart 1 : 50 000, 19981999
katastrikaart 1 : 10 000, 19781989
Nukogude Liidu aegne (NL) topokaart 1 : 25 000, 19611965
Eesti Vabariigi (EW) topokaart 1 : 50 000, 19351939
Vene heverstane kaart 1 : 42 000, 18901914

Kaartide vrdlemine tundub lihtne ainult esmapilgul, kui vaatame nende ulatust, teostust, kujundust ning tuntud objektide olemasolu ja paiknemist. Vi teeme kindlaks, mis oli mingis kohas niteks 20, 50 vi 100 aasta eest. Sellel teadmisel on ka praktiline vrtus. Niteks selguvad alad, kus saaks taastada taluue vi plised rohumaad, htlasi ilmneb, kui psiv vi looduslik on olnud ks vi teine mets.
Mrksa keerulisem on kaarte krvutada, kui tahame nende phjal iseloomustada muutusi laiemal alal. Suurem maavaldus, looduskaitse otstarbel vnditeks jaotatud ala sisaldab vga mitmesuguseid klvikuid ja objekte, mil paljudel on erinev ajalugu. Sageli ei piisa siin ala snalisest, kvalitatiivsest iseloomustamisest ega nn. tunnetuslikust tpoloogiast.
Veel raskem on maastiku ajalis-ruumilisi muutusi iseloomustada kvantitatiivselt, arvandmete kaudu, ja anda neile usaldusvrsuse vi tenosuse hinnang. Selline tpsem eritlus on eelkige vajalik selleks, et vrrelda eri seisukohti ja kvantitatiivseid nitajaid. Keerulisemaid suurema ulatusega kaardianalse on ainumeldav teha arvutite abil, GISi-phisena.
Et muuta pildid arvutile arusaadavaks, kasutasime kaartide vrdlevat vektoriseerimist. Ekraanil vrdlesime kahte ajaliselt jrjestikust kaarti ning vektoriseerisime ksnes muutused: objektid vi objektide osad, mis nooremal kaardil puudusid. Vrdlesime kaarte paarikaupa, alustades kige uuemast Eesti phikaardist.
Vajalik oli teha vahet olulisel muutusel, mtkavade erinevustel ning kaartide kokkusobitamise ebatpsusel. ksiti tuli mista eri aegade kaartidel rakendatud leppemrke ja nende ksitlemise erisusi. Digiteerimisel tpsustasime mnikord ka kaardiobjektide paiknemist vanematel kaartidel. Niteks kui phikaardil on metsa piiriks kraav, siis vajaduse korral nihutasime ka vanemal kaardil metsa ja kraavi samasse paika.
Pindobjektide vhim suurus on mtkavas 1 : 10 000 kaartide puhul asulates 0,1 ha ja asulatest eemal 1 ha, 1 : 50 000 kaartide puhul olenevalt olukorrast 625 ha. Vajaduse korral digiteerisime ka viksemad objektid, niteks tiikide puhul kik aluskaardilt kindlaks mratud veekogud.
Et vrrelda kaartide sisu, lime pindalaliste objektide jaoks lihtsustatud klassifikatsiooni ja leidsime neile vasted ajaloolistel kaartidel. Joonobjektidest ksitlesime ainult teid, punktobjektidena vljaspool ueala asuvaid maju ja uesid.
T tulemusena kajastab andmebaasi ligikaudu 20 000 eri saatuse ja staatusega pindalalist objekti, millest saab koostada eri ajajrgule vastavaid kaarte. Neid snteeskaarte saab sisult hsti vrrelda, kuna seal on htse leppemrgistiku abil kujutatud samu nhtusi. Loodud andmestikku saab GISi-vahenditega edasi analsida, niteks jlgida maakatte arengut.

Vhem rohumaid, rohkem uesid. Eesti kaitsealade kultuurmaastike tsoneerimisel on ldjuhul lhtutud vajadusest vrtustada ja hoida traditsioonilist, piirkonnale omast asustus- ja maastikustruktuuri. Traditsioonilise kultuurmaastiku all peetakse silmas 1930. aastatel vljakujunenud asustusstruktuuri (hoonete, teede ja avatud-suletud alade paiknemine), mida ei ole muutnud nukogudeaegne maaparandus.
Traditsioonilise maakasutusstruktuuri ilmet on Lahemaal peamiselt kujundanud puistud ja rohumaad. Puistu on kige levinum maakattetp nii verstasel kaardil kui ka EW topokaardil (umbes 36% rahvuspargi territooriumist). Pindalalt jrgnevad rohumaa (16%) ja haritav maa (5%).
1970. aastatel muutus maastikupilt suletumaks: metsaga kaetud ala suurenes 42%-ni ja rohumaade pindala vhenes 9%-ni. Haritava maa pindala ei muutunud. Tnapeval hlmab avatud pllumajandusmaastik vaid he viiendiku suletud alade pindalast.
Nende arvude phjal saab anda vga ldistatud hinnangu peamiste maastikumuutuste kohta Lahemaal 20. sajandi jooksul: rohumaade pindala on kahanenud 69% vrreldes verstase kaardiga ning suurenenud on puistute ja uede pindala (vastavalt 28,7% ja 74%). Rohumaade ulatus on vhenenud peamiselt metsa pealekasvu tttu, kuid mju on avaldanud ka lesharimine ja mnevrra hoonestamine. uede pindala on suurenenud peamiselt rohumaade, vhem puistute ja mnel mral pllumaa arvelt.
Uuringu kдigus kogutud andmed annavad vхimaluse kхigi maakattetььpide kaupa jдrgida kaardireas toimunud muutusi maakattes ja ajas. Nдiteks verstasel kaardil rohumaana kujutatud alad on ьldjuhul sellisena pьsinud kuni 1960. aastateni, ent seejдrel on suur osa neist kasvanud metsa (kaardil puistu). Uued хuealad on aga valdavalt kujunenud kuni 1990. aastate lхpuni pьsinud rohumaadele.
Muutuste kaardistamine vхimaldab muu hulgas hinnata maakattetььpide iidsust, pхlisust ja vanust kхlviku tдpsusega. Kхlviku maakattetььbi pьsivuse jдrjepidevust saab hinnata kahel moel: vanemast kaardist arvates esimese muutuseni (iidsus) uuemal kaardil ning tдnapдevasest kaardist arvates esimese muutuseni vanemal kaardil (pхlisus).
Lahemaal on arvukalt selliseid metsi, rohumaid, uesid ja pldusid, mis kigil kuuel analsitud kaardil on psinud jrjepidevalt viimase saja aasta jooksul (# 1). Vhemalt sada aastat on psinud 72% praegustest metsadest, 61% rohumaadest, 47% uedest ja 46% pllumaast. Teisalt on 92,7% kigist verstase kaardi metsadest, 18,9% rohumaadest, 81,2% uedest ja 49,7% haritavast maast psinud jrjepidevalt sama maakattetbina tnapevani.

Kultuurmaastike ldise ajaloolise jrjepidevuse leidmiseks vrreldi inimtegevusest kige enam mjutatud maakattetpide rohumaad, pllud ja uealad pindala neljal ajajrgul. Nnda ilmnesid erisugused maakatte psivuse klassid (# 2). Kige krgemasse psivusse klassi kuuluvad neljal kaardil psinud kultuurmaastikud.
Tnapevani kestnud ajalooline kultuurmaastik jagati vanuse ehk tekkeaja jrgi kolme rhma: 20. sajandi algus (18901914), iseseisvusaeg (19351939) ja nukogude aeg (19601965).
Phikaardil plluna thistatud klvik, mis on vaadeldud ajavahemikul (18901965) esimest korda plluna kujutatud iseseisvusaegsel kaardil, on hinnanguliselt 75 aastat vana. Vanust mrates ei eeldata samalaadse maakattetbi jrjepidevust tekkeaja ja tnapeva vahele jval kaardireal. Vanus hinnatakse 75 aastale ka juhul, kui Nukogude Liidu topokaardil oli sama klviku maakattetbiks vahepeal u.
Lahemaa kultuurmaastik oli enamjaolt vlja kujunenud juba 20. sajandi alguseks: 68% praegusest kultuurmaastikust oli selleks ajaks olemas (# 3). Mningal mral muutis kultuurmaastiku pilti iseseisvusaeg (5%), mil endistele misamaadele plistalude vahele nii Kolgas, Knnus, Palmses, Kolgaklas, Sagadis kui ka mujal rajati asunikutalusid.
Veidi enam ti muudatusi kaasa nukogude aeg (16%). Selle aja silmapaistvamad maastikumuutused on uudismaad Kahala jrve mbruses, Kolgaklas, Vanaklas, Kasispeas, Vihasoos, Lahephjal, Sagadis ja Vihulas. See oli ka aeg, mil suur osa traditsioonilisest kultuurmaastikust ji aktiivsest kasutusest vlja (# 3).
Seega on praegust Lahemaa maastikupilti 20. sajandil enim kujundanud just 1900. aastate algus ja 1960. aastad ehk rahvuspargi loomisele eelnenud aastakmme. Jime rahvuspargi rajamisega natuke hiljaks, sest mitmes piirkonnas hvitati varasem maastikukihistu nukogudeaegse maaparandusega. Samas on maaparandusobjektidest endist ndseks saanud nukogude aja esindusmaastik, mida tuleb mningates piirkondades hoida ja vrtustada.
T kigus selgus, et Lahemaa ajaloolist kultuurmaastikku on keeruline tsoneerida eri ajajrkudest prinevate maastike kaupa. Niisama raske on langetada otsuseid, millise ajajrgu maastikupilti taastada. Lahemaal on mitu kla, niteks Kolga, Kolgakla, Sagadi, Tammispea jt., kus on mrkimisvrses ulatuses eri ajajrkude maastikukihte ja seetttu on keeruline tuua esile mne ajajrgu tunnusjooni.
Kuna Lahemaa metsasus on viimase saja aasta jooksul pidevalt suurenenud ja maastik muutunud aina suletumaks, peaks ha enam vrtustama ja hoidma veel avatud eritbilisi kultuurmaastikke ja vajaduse korral neid taastama. Tehtud uuring annab lhteandmed ala kunagise maakasutusviisi kohta, samuti saab selgitada, millal ji ala kasutusest vlja. See hlbustab taastamisotsuste tegemist.

Lahemaa maakatte andmebaas on oluline teabeallikas kaitseala valitsejale. Andmebaas vimaldab paremini hinnata looduskaitsevrtusi: pliseid metsaalasid, kunagisi poollooduslikke rohumaid ning nende paiknemist ja kavandada kaitsekorraldust, niteks millisel alal on arukas teha taastamistid, millisel mitte, mrata taastamistde thtsuse jrjekord jne. Edukaks kaitsekorralduseks vajaksid lhiajal kik Eesti suuremad kaitsealad samalaadset andmebaasi.

1. Kalda, Toomas; Arik, Aivar 2006. Otep looduspargi maa-asustuse muutused. Projekti aruanne keskkonnaametis.
2. Tomson, Pille 2007. Ajaloolise maakasutuse mju Karula rahvuspargi maastike, koosluste ja kaitsekorra kujunemisele. Magistrit. Ksikiri Eesti maalikooli raamatukogus. Tartu.

Kalev Sepp (1961) on maastikukoloog, Eesti maalikooli maastikukorralduse ja loodushoiu professor, rahvusvahelise looduskaitseliidu asepresident.
Maaria Semm (1980) ttab Eesti maalikoolis maastikuhoolduse lektorina.
Jri Jagomgi (1943) on metsainsener, geograaf, planeerija, AS Regio geoekspert ja peakartograaf.
Tambet Kikas (1972) on geoinformaatik, Tartu likooli doktorant. Ttab pllumajandusuuringute keskuses.



Kalev Sepp, Maaria Semm, Jri Jagomgi, Tambet Kikas
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012