Lahemaa on tänapäeval metsane maa. Aga see pole alati nii olnud: ehkki sadakond aastat tagasi olid puistud samuti kõige levinum maakattetüüp, oli toonane maastik tunduvalt avatum kui praegu. Viimase aastasaja jooksul on vähenenud ennekõike rohumaade pindala.

Paljudel Eesti kaitsealadel on üks piiranguvööndi kaitse-eesmärk kultuurilis-ajalooliste väärtuste hoid. Tavaliselt mõistetakse nende väärtuste all mõnevõrra traditsioonilist maastikumustrit, küllaltki pikka aega püsinud maakatte- ja asustusstruktuuri ning ajaloolist hoonestust. Sageli on need alad, mis on jäänud maaparandusest puutumata, kuigi ka maaparanduse objekt ise võib kuuluda väärtuslike maastike loetelusse.
Kaitsealasid tsoneerides ja üldplaneeringuid koostades on sageli selliste alade või tsoonide piiristamisel tuginetud eksperthinnangutele või võrreldud eri ajastute kaarte visuaalselt, harva on kasutatud digitaalsete kaartide analüüsi.
Eestis ei ole kuigi palju kaitsealasid või piirkondi, kus kaitseala valitsejal on olemas usaldusväärne andmebaas eri ajastute maakatte vektorkaartidega. Puudulik info raskendab suhtlust maaomanikega ja tekitab segadusi kaitse-eeskirja eelnõu või kaitse-korralduskava avalikustamisel. Külamemm nõuab õigustatult seletust, kuidas saab üks või teine mets olla „looduslik”, kui tema vanaisa sellel alal kartuleid kasvatas.
Viimasel aastakümnel on maastiku-uuringuis ulatuslikult rakendatud eri kaardikihtide võrdlust, et teha kindlaks maakasutuse muutusi. Eestis hoogustusid asjaomased uuringud 1990. aastate keskel. Kaitsealadest on põhjalikumad maakatte muutuste uuringud ilmunud Otepää looduspargi [1] ja Karula rahvuspargi [2] kohta.
2010. aastal koostas meie töörühm maakatte püsivuse ja muutuste alusel Lahemaa rahvuspargi ajalooliste kultuurmaastike tsoneeringu 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Maakattena vaadeldi loodusolude ning tänapäevase ja mineviku maakasutuse koosmõjul tekkinud maapinna kattekihti. Enamasti mõeldaksegi selle all taimkatet, aga ka inimese loodud tehnorajatisi, näiteks teed ja hoonestusalad, ning kasutusalasid: põld, rohumaa jne.

Trükikaartidest arvutipildini. Kaartide valikul lähtusime sellest, et kaardid peaksid katma kogu uuritava ala ja hõlmama võimalikult pikka ajajärku. Ühtlasi pidid nad sisu ja mõõtkava poolest olema ühte laadi. Uurimistöö aluseks sobisid kahte tüüpi kaardid. Esmalt need, mis katavad võrdsete ajavahemikena kogu analüüsitava aja, teiseks kaardid, mis kajastavad eri aegadele tüüpilisi maakasutusviise.
Lahemaa maastiku dünaamika uurimiseks kasutatud kaardid hõlmavad umbes saja-aastase ajavahemiku. Peale rahvuspargi territooriumi vaadeldi maastikke ka välispiiri 500 meetri laiuse puhvertsooni ulatuses.
Kolmes piirkonnas (Tapurla, Kolga, Kõnnu) analüüsisime maakatte muutusi ka 17. ja 19. sajandi mõisakaartide alusel. Mõisakaarte kasutasime vähem, kuna originaalmaterjali skaneerimine ja ka juba digikujul olevate plaanide esitus nüüdisaja kaartidega võrreldavas projektsioonis olnuks väga töömahukas.

kast
Uurimuses kasutatud kaardid:
põhikaart 1 : 10 000, 2004–2009
Eesti kaart 1 : 50 000, 1998–1999
katastrikaart 1 : 10 000, 1978–1989
Nõukogude Liidu aegne (NL) topokaart 1 : 25 000, 1961–1965
Eesti Vabariigi (EW) topokaart 1 : 50 000, 1935–1939
Vene üheverstane kaart 1 : 42 000, 1890–1914

Kaartide võrdlemine tundub lihtne ainult esmapilgul, kui vaatame nende ulatust, teostust, kujundust ning tuntud objektide olemasolu ja paiknemist. Või teeme kindlaks, mis oli mingis kohas näiteks 20, 50 või 100 aasta eest. Sellel teadmisel on ka praktiline väärtus. Näiteks selguvad alad, kus saaks taastada taluõue või põlised rohumaad, ühtlasi ilmneb, kui püsiv või looduslik on olnud üks või teine mets.
Märksa keerulisem on kaarte kõrvutada, kui tahame nende põhjal iseloomustada muutusi laiemal alal. Suurem maavaldus, looduskaitse otstarbel vöönditeks jaotatud ala sisaldab väga mitmesuguseid kõlvikuid ja objekte, mil paljudel on erinev ajalugu. Sageli ei piisa siin ala sõnalisest, kvalitatiivsest iseloomustamisest ega nn. tunnetuslikust tüpoloogiast.
Veel raskem on maastiku ajalis-ruumilisi muutusi iseloomustada kvantitatiivselt, arvandmete kaudu, ja anda neile usaldusväärsuse või tõenäosuse hinnang. Selline täpsem eritlus on eelkõige vajalik selleks, et võrrelda eri seisukohti ja kvantitatiivseid näitajaid. Keerulisemaid suurema ulatusega kaardianalüüse on ainumõeldav teha arvutite abil, GISi-põhisena.
Et muuta pildid arvutile arusaadavaks, kasutasime kaartide võrdlevat vektoriseerimist. Ekraanil võrdlesime kahte ajaliselt järjestikust kaarti ning vektoriseerisime üksnes muutused: objektid või objektide osad, mis „nooremal” kaardil puudusid. Võrdlesime kaarte paarikaupa, alustades kõige uuemast Eesti põhikaardist.
Vajalik oli teha vahet olulisel muutusel, mõõtkavade erinevustel ning kaartide kokkusobitamise ebatäpsusel. Üksiti tuli mõista eri aegade kaartidel rakendatud leppemärke ja nende käsitlemise erisusi. Digiteerimisel täpsustasime mõnikord ka kaardiobjektide paiknemist vanematel kaartidel. Näiteks kui põhikaardil on metsa piiriks kraav, siis vajaduse korral nihutasime ka vanemal kaardil metsa ja kraavi samasse paika.
Pindobjektide vähim suurus on mõõtkavas 1 : 10 000 kaartide puhul asulates 0,1 ha ja asulatest eemal 1 ha, 1 : 50 000 kaartide puhul olenevalt olukorrast 6–25 ha. Vajaduse korral digiteerisime ka väiksemad objektid, näiteks tiikide puhul kõik aluskaardilt kindlaks määratud veekogud.
Et võrrelda kaartide sisu, lõime pindalaliste objektide jaoks lihtsustatud klassifikatsiooni ja leidsime neile vasted ajaloolistel kaartidel. Joonobjektidest käsitlesime ainult teid, punktobjektidena väljaspool õueala asuvaid maju ja õuesid.
Töö tulemusena kajastab andmebaasi ligikaudu 20 000 eri saatuse ja staatusega pindalalist objekti, millest saab koostada eri ajajärgule vastavaid kaarte. Neid sünteeskaarte saab sisult hästi võrrelda, kuna seal on ühtse leppemärgistiku abil kujutatud samu nähtusi. Loodud andmestikku saab GISi-vahenditega edasi analüüsida, näiteks jälgida maakatte arengut.

Vähem rohumaid, rohkem õuesid. Eesti kaitsealade kultuurmaastike tsoneerimisel on üldjuhul lähtutud vajadusest väärtustada ja hoida traditsioonilist, piirkonnale omast asustus- ja maastikustruktuuri. Traditsioonilise kultuurmaastiku all peetakse silmas 1930. aastatel väljakujunenud asustusstruktuuri (hoonete, teede ja avatud-suletud alade paiknemine), mida ei ole muutnud nõukogudeaegne maaparandus.
Traditsioonilise maakasutusstruktuuri ilmet on Lahemaal peamiselt kujundanud puistud ja rohumaad. Puistu on kõige levinum maakattetüüp nii verstasel kaardil kui ka EW topokaardil (umbes 36% rahvuspargi territooriumist). Pindalalt järgnevad rohumaa (16%) ja haritav maa (5%).
1970. aastatel muutus maastikupilt suletumaks: metsaga kaetud ala suurenes 42%-ni ja rohumaade pindala vähenes 9%-ni. Haritava maa pindala ei muutunud. Tänapäeval hõlmab avatud põllumajandusmaastik vaid ühe viiendiku suletud alade pindalast.
Nende arvude põhjal saab anda väga üldistatud hinnangu peamiste maastikumuutuste kohta Lahemaal 20. sajandi jooksul: rohumaade pindala on kahanenud – 69% võrreldes verstase kaardiga – ning suurenenud on puistute ja õuede pindala (vastavalt 28,7% ja 74%). Rohumaade ulatus on vähenenud peamiselt metsa pealekasvu tõttu, kuid mõju on avaldanud ka ülesharimine ja mõnevõrra hoonestamine. Õuede pindala on suurenenud peamiselt rohumaade, vähem puistute ja mõnel määral põllumaa arvelt.
Uuringu kдigus kogutud andmed annavad vхimaluse kхigi maakattetььpide kaupa jдrgida kaardireas toimunud muutusi maakattes ja ajas. Nдiteks verstasel kaardil rohumaana kujutatud alad on ьldjuhul sellisena pьsinud kuni 1960. aastateni, ent seejдrel on suur osa neist kasvanud metsa (kaardil ’puistu’). Uued хuealad on aga valdavalt kujunenud kuni 1990. aastate lхpuni pьsinud rohumaadele.
Muutuste kaardistamine vхimaldab muu hulgas hinnata maakattetььpide iidsust, pхlisust ja vanust kхlviku tдpsusega. Kхlviku maakattetььbi pьsivuse jдrjepidevust saab hinnata kahel moel: vanemast kaardist arvates esimese muutuseni (iidsus) uuemal kaardil ning tдnapдevasest kaardist arvates esimese muutuseni vanemal kaardil (pхlisus).
Lahemaal on arvukalt selliseid metsi, rohumaid, õuesid ja põldusid, mis kõigil kuuel analüüsitud kaardil on püsinud järjepidevalt viimase saja aasta jooksul (# 1). Vähemalt sada aastat on püsinud 72% praegustest metsadest, 61% rohumaadest, 47% õuedest ja 46% põllumaast. Teisalt on 92,7% kõigist verstase kaardi metsadest, 18,9% rohumaadest, 81,2% õuedest ja 49,7% haritavast maast püsinud järjepidevalt sama maakattetüübina tänapäevani.

Kultuurmaastike üldise ajaloolise järjepidevuse leidmiseks võrreldi inimtegevusest kõige enam mõjutatud maakattetüüpide – rohumaad, põllud ja õuealad – pindala neljal ajajärgul. Nõnda ilmnesid erisugused maakatte püsivuse klassid (# 2). Kõige kõrgemasse püsivusse klassi kuuluvad neljal kaardil püsinud kultuurmaastikud.
Tänapäevani kestnud ajalooline kultuurmaastik jagati vanuse ehk tekkeaja järgi kolme rühma: 20. sajandi algus (1890–1914), iseseisvusaeg (1935–1939) ja nõukogude aeg (1960–1965).
Põhikaardil põlluna tähistatud kõlvik, mis on vaadeldud ajavahemikul (1890–1965) esimest korda põlluna kujutatud iseseisvusaegsel kaardil, on hinnanguliselt 75 aastat vana. Vanust määrates ei eeldata samalaadse maakattetüübi järjepidevust tekkeaja ja tänapäeva vahele jääval kaardireal. Vanus hinnatakse 75 aastale ka juhul, kui Nõukogude Liidu topokaardil oli sama kõlviku maakattetüübiks vahepeal õu.
Lahemaa kultuurmaastik oli enamjaolt välja kujunenud juba 20. sajandi alguseks: 68% praegusest kultuurmaastikust oli selleks ajaks olemas (# 3). Mõningal määral muutis kultuurmaastiku pilti iseseisvusaeg (5%), mil endistele mõisamaadele põlistalude vahele nii Kolgas, Kõnnus, Palmses, Kolgakülas, Sagadis kui ka mujal rajati asunikutalusid.
Veidi enam tõi muudatusi kaasa nõukogude aeg (16%). Selle aja silmapaistvamad maastikumuutused on uudismaad Kahala järve ümbruses, Kolgakülas, Vanakülas, Kasispeas, Vihasoos, Lahepõhjal, Sagadis ja Vihulas. See oli ka aeg, mil suur osa traditsioonilisest kultuurmaastikust jäi aktiivsest kasutusest välja (# 3).
Seega on praegust Lahemaa maastikupilti 20. sajandil enim kujundanud just 1900. aastate algus ja 1960. aastad ehk rahvuspargi loomisele eelnenud aastakümme. Jäime rahvuspargi rajamisega natuke hiljaks, sest mitmes piirkonnas hävitati varasem maastikukihistu nõukogudeaegse maaparandusega. Samas on maaparandusobjektidest endist nüüdseks saanud nõukogude aja esindusmaastik, mida tuleb mõningates piirkondades hoida ja väärtustada.
Töö käigus selgus, et Lahemaa ajaloolist kultuurmaastikku on keeruline tsoneerida eri ajajärkudest pärinevate maastike kaupa. Niisama raske on langetada otsuseid, millise ajajärgu maastikupilti taastada. Lahemaal on mitu küla, näiteks Kolga, Kolgaküla, Sagadi, Tammispea jt., kus on märkimisväärses ulatuses eri ajajärkude maastikukihte ja seetõttu on keeruline tuua esile mõne ajajärgu tunnusjooni.
Kuna Lahemaa metsasus on viimase saja aasta jooksul pidevalt suurenenud ja maastik muutunud aina suletumaks, peaks üha enam väärtustama ja hoidma veel avatud eritüübilisi kultuurmaastikke ja vajaduse korral neid taastama. Tehtud uuring annab lähteandmed ala kunagise maakasutusviisi kohta, samuti saab selgitada, millal jäi ala kasutusest välja. See hõlbustab taastamisotsuste tegemist.

Lahemaa maakatte andmebaas on oluline teabeallikas kaitseala valitsejale. Andmebaas võimaldab paremini hinnata looduskaitseväärtusi: põliseid metsaalasid, kunagisi poollooduslikke rohumaid ning nende paiknemist ja kavandada kaitsekorraldust, näiteks millisel alal on arukas teha taastamistöid, millisel mitte, määrata taastamistööde tähtsuse järjekord jne. Edukaks kaitsekorralduseks vajaksid lähiajal kõik Eesti suuremad kaitsealad samalaadset andmebaasi.

1. Kalda, Toomas; Arik, Aivar 2006. Otepää looduspargi maa-asustuse muutused. Projekti aruanne keskkonnaametis.
2. Tomson, Pille 2007. Ajaloolise maakasutuse mõju Karula rahvuspargi maastike, koosluste ja kaitsekorra kujunemisele. Magistritöö. Käsikiri Eesti maaülikooli raamatukogus. Tartu.

Kalev Sepp (1961) on maastikuökoloog, Eesti maaülikooli maastikukorralduse ja loodushoiu professor, rahvusvahelise looduskaitseliidu asepresident.
Maaria Semm (1980) töötab Eesti maaülikoolis maastikuhoolduse lektorina.
Jüri Jagomägi (1943) on metsainsener, geograaf, planeerija, AS Regio geoekspert ja peakartograaf.
Tambet Kikas (1972) on geoinformaatik, Tartu ülikooli doktorant. Töötab põllumajandusuuringute keskuses.