Muskariinimürgistust ei põhjusta kõigile tuntud punane kärbseseen ega mõni teist liiki kärbseseen. Mürkaine muskariini avastas Tartu farmakoloogiakoolkonna rajaja Johann Ernst Oswald Schmiedeberg 1869. aastal just punasest kärbseseenest ja see saigi oma nime seene ladinakeelse nimetuse Amanita muscaria järgi, ehkki kõnealuses seenes on teda leitud tühises koguses (0,0003%) [1].

Muskariinimürgistust põhjustavad narmasnuti (Inocybe), mütsiku (Mycena) ja lehtriku (Clitocybe) perekonna liigid [1, 2, 3]. Eesti ligi sajaliigilisest narmasnuti perekonnast on umbes pooled mürgised, enamik neist on hilissuvised-sügisesed, kuid üks kõige varasem, surmavalt mürgine punakas narmasnutt (Inocybe erubescens; sün. I. patouillardii), ilmub meil juba jaanipäevast ja kestab juuli keskpaigani [2, 3]. See on eranditult pargiseen ja levinud üle kogu Eesti, kasvades mõnel aastal erakordselt massiliselt (näiteks mullu), eriti sage on seen kõigis Tartu ja selle lähiümbruse parkides peamiselt pärnade, kuid ka tammede all.
Punakas narmasnutt on noorelt kellukja kübaraga üleni valge seen, vanemalt laiuva kühmja radiaalkiulise kollakaspruunika tüseda kübaraga (kuni 10 cm), jämeda (kuni 2,5 cm) rõngata jalaga, oliivpruunide eoslehekestega, ebameeldiva lõhna ja maitsega. Liiki iseloomustav tunnus on katsumisel, lõikamisel ja vananemisel kõigis viljakeha osades ilmnevad roosakaspunased laigud. Päris vanalt muutub viljakeha üleni määrdunud pruunikaspunaseks, sellest tuleneb ka liigi nimetus.

Varasuvel, enamasti juuli alguses, ilmuvad ka mõned teised tõsise muskariinimürgistuse põhjustajad, kes meil metsaseentena kestavad hilissügiseni: siid-narmasnutt (I. geophylla) ja kuhik-narmasnutt (I. rimosa, sün I. fastigiata), lilla mütsik (Mycena pura) ja roosa mütsik (M. rosea) [2, 3]. Väga mürgiste valgete lehtrikute rühma kuuluvad liigid, nagu niitlehtrik, Clitocybe dealbata jt. ilmuvad siiski alles sügisel, septembris [2, 3].
Toimeaine: muskariin; ei hävi kupatamisel ega kuivatamisel, samuti mitte ühelgi muul seente kulinaarse töötlemise ega hoidistamise viisil.
Peiteaeg: 15–30 minutit, kuni kaks tundi.
Sümptomid: iiveldus, kõhuvalu ja -lahtisus, oksendamine; rohke sülje-, pisara- ja higivool, nägemishäired, pupillide ahenemine, pulsi- ja hingamissageduse ning vererõhu langus, ðokk, bronhiaalastma, lämbus; võib järgneda surm.
Vastumürk: kohene atropiini manustamine.

Sarnased liigid: punakat narmasnutti võib segi ajada linnaðampinjoniga (Agaricus bitorquis) ja kevad-võluheinikuga (Calocybe gambosa): need on samal ajal meie parkides kasvavad seened, kes värskena on hinnatud söögiseened [2].
Mõlemad liigid on noorelt valged ja samasuguse kujuga nagu punakas narmasnutt. Alati tuleb enne seene söögiks korjamist vaadata kübara alumist poolt ja jalga. Kevad-võluheinik on üleni jäävalt kreemikasvalge, ka eoslehekesed on valged, tihedalt asetunud ja kitsad, jalg rõngata, tugeva jahulõhna ja -maitsega, mingisugust värvimuutust viljakehadel ei ole.
Linnaðampinjonile on iseloomulik noorelt hästi nähtav valkjas nahkjas rõngasloor, mis algul katab eoslehekesi üleni, vananedes rebeneb ja jätab jalale kaks valget eraldi paiknevat kitsast nahkjat rõngast; kübar on püsivalt hallikasvalge, eoslehekesed noorelt roosad, vanalt mustad, seeneliha värvub lõikel aeglaselt roosaks, lõhn meeldiv.
Tuleb tähele panna, et samal ajal kasvab Eestis ainult Tartu parkides teada olev kreemikasvalget värvi mürkðampinjon (A. xanthoderma) [2, 3]. Peale roosade kuni mustade eoslehekeste ja nahkja rõngaga jala on talle tunnuslik tugev karboli- ehk tindilõhn; vigastamisel värvub see ðampinjon kohe ere-kroomkollaseks. Sellest seenest tingitud mürgistus on kerge, avaldub ainult mao-soolehäiretena ega ole seotud muskariiniga [1, 2, 3].
Peale nimetatud kahe söögiseene võib noori punaka narmasnuti eksemplare segi ajada veel noorte valget või kahvatupunakat värvi pilvikutega [3].
Pole ohtu, et teisi eelnimetatud mürgiseid narmasnutiliike ja mütsikuid korjataks söögiseente pähe, kuna nende suurus ja väljanägemine pole meelitav.
Punaka narmasnutiga on Eestis viimasel kahel aastakümnel olnud autori teada kaks mürgistusjuhtu: Pärnus ja Rannus, mõlemal juhul pääsesid kannatanud tänu kiirele arstiabile. Rannus korjatigi seened linnaðampinjoni pähe. Esmaabi on haigele kindlasti tarvis anda võimalikult kohe pärast mürgistuse sümptomite avaldumist. Hilisem abi ei pruugi haiget enam päästa.
Lääne-Euroopas on punakas narmasnutt põhjustanud igal aastal palju mürgistusi, sealhulgas on teada hulk surmajuhtumeid.

1. Bresinsky, Andreas; Besl, Helmut 1985. Giftpilze. Wissenschaftliche Verlagsgesellschaft mbH, Stuttgart.
2. Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello 2010. 400 Eesti seent. Loodusfoto, Tartu.
3. Raitviir, Ain 2005. Väike mürkseente raamat. Maalehe raamat, Tallinn.

Kuulo Kalamees (1934) on Tartu ülikooli mükoloogia emeriitprofessor, kes on pool sajandit uurinud ka mürgiseid lehikseeni ja nende tekitatud mürgistusi Eestis.