Eesti Looduse fotov�istlus
05/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
EUROOPA HARULDUSED EESTIS EL 05/2002
Rääbis

See väikest kasvu lõheline vajab jahedat hapnikurikast vett ning marja haudumiseks viit-kuut rahukuud püsiva jääkatte all. Niisiis pelgab ta reostunud vett ning soojavõitu talvesid. Siit selguvadki peamised põhjused, miks ta oma levila lõunapoolsetel aladel haruldaseks kipub jääma.


Internet
Saab järvest rohkest rääbussit ja om nii viil väikse, sõs tuleb kehv aeg ja vihmane suvi.


Nii ennustas Tarvastu kandi rahvas vanasti eeloleva suve ilma [2]. Tänapäeval satub see väga maitsev ja väärtuslik kala harva Võrtsjärve kaluri võrku, kuigi veel pool sajandit tagasi moodustas ta mõnel aastal poole päevasest peenkala püügist ja 2/3 koha toidust [7]. Peale Võrtsjärve elab rääbis veel vaid kolmes Eesti järves: Peipsis, Saadjärves ja Ülemistes (kahes viimases inimese asustatuna). Samuti leidub teda Soome lahe idaosas, kaasa arvatud Narva laht, ning juhuslikult Emajões [3].

Rääbise levila hõlmab Läänemere, Valge mere ja Barentsi mere valgla suuremaid järvi ja magestunud lahtesid Inglismaast ja Iirimaast Koola poolsaare ja Volga ülemjooksuni. Sellest alast lõuna ja ida pool elavad tüüpilise rääbise erivormid [3, 5].


Rääbis on üks neljast kalast, keda on kujutatud Eesti ja Venemaa ühisel margiseerial “Peipsi kalad” (välja antud oktoobris 2000, kujundajad Jaan Saar ja Juri Artsimenov).

Kes ta on? Rääbis (Coregonus albula) kuulub lõheliste seltsi. Saleda värtnakujulise keha küljed ja kõht on hõbedased, selg sinakasroheline või hallikas, iseloomulikuks tunnuseks peetakse väikest rasvauime sabavarre ülaküljel. Emased ja isased rääbised on väliselt ühesugused. Ülaseisus hambutu suuga rääbis toitub planktonist, eelistades suuremaid zooplanktereid, aga ei ütle ära ka putukate vastsetest ja väikestest kalamaimudest. Peipsi järves pakub rääbisele toidukonkurentsi peamiselt tint, samuti ahvenamaimud [5].


Kuni suguküpsuseni kahe-kolmeaastaselt kasvab rääbis kiiresti. Peipsi järves on aastased kalad 11–12 cm pikad ja kaaluvad 8–12 g; nelja-aastastel on need näitajad 15–16 cm ja 30–40 g, viieaastastel 18–20 cm ja 50–65 g, seitsmeaastastel kuni 25 cm ja 100 g. Saadjärve rääbised kasvavad kiiremini: juba nelja-aastaselt on nad 21 cm pikad ja 60 g rasked. Soome järvedes on rääbised veelgi kiirema kasvuga ja suuremad: näiteks Pyhäjärvis on juba aastased kalad kuni 16 cm pikad [5]. Sealsetest järvedest on püütud isegi üle kilo kaaluvaid rääbiseid.

Rääbis koeb 3–4 nädala jooksul hilissügisel (alates novembri keskpaigast), kui veetemperatuur langeb alla 3 ºC. Ühel emaskalal valmib 2000 kuni 12 000 kollakasoranži 1,3–1,5 mm läbimõõduga marjatera. Kudemiskohaks sobib liiva, kruusa või kividega kaetud kõva põhi 1–5 meetri sügavusel. Marja haudumiseks kulub 5–6 kuud ja see õnnestub hästi, kui järv on püsiva jääkatte all. Peipsi rääbise perioodiliselt kõikuv arvukus oleneb eelkõige kudemistingimustest, mille määravad veetase ja jääolud. Kui jää on liikuv või puudub üldse, siis ulatub lainete mõju põhjas oleva marjani, häirides selle normaalset arengut [5]. Vastsed kooruvad aprilli keskpaiku ja elavad paar esimest nädalat rebukoti varude arvel, siis hakkavad järvest toitu otsima [5].

Miks ta taandub? Rääbis on parvekala, kes hoidub avavette, põhjast kõrgemasse veekihti. Talle meeldib jahe hapnikurikas vesi, seetõttu on ta väga tundlik vee reostuse suhtes. Nii võibki rääbise arvukuse tugeva kahanemise üheks põhjuseks Võrtsjärves pidada järve toitelisuse tõusu. Sealse rääbise arvukusele võisid saatuslikuks saada ka aastatel 1965–1974 aset leidnud kalamajanduslikud ümberkorraldused, mille eesmärk oli vähendada prügikala osatähtsust ja tõhustada väärtuslike toidukalade, sealhulgas koha kasvu.

Viimasel ajal on rääbist märkimisväärsetes kogustes püütud vaid Peipsist ja Saadjärvest. Ülemiste järve kohade kõhust ei ole rääbist viimasel ajal leitud [4], aga kalastajate õnge otsa olevat teda sügiseti siiski sattunud [8]. Parimatel aegadel (näiteks 1980. aastatel) püüti Peipsist kuni 3270 tonni rääbist. Kehvad kudemistingimused 1988–1992 soojadel talvedel, samuti liiga intensiivne töönduslik püük 1980. aastatel kahandasid aga rääbise populatsiooni peaaegu olematuks. Hiljem on saagid pisitasa suurenenud, kuid vaevalt tõusevad need veel kunagi kahekümne aasta tagusele tasemele, sest ka Peipsi on tugevalt eutrofeerunud ja sealne elukeskkond rääbisele ebasoodsamaks muutunud. Alates 1980. aastate lõpust on järves palju arvukamaks muutunud rääbise peamine vaenlane koha, kellele eutroofne veekogu elukeskkonnaks hästi sobib.

Et Eesti asub rääbise levila lõunaosas, on siinsed elutingimused talle kehvemad kui põhjapoolsete alade järvedes. Soomes peetakse rääbist siseveekogude tähtsaimaks töönduslikuks kalaliigiks, ta moodustab seal üle poole järvede kalasaagist [1]. Eesti järvede eutrofeerumine muudab neis elukeskkonna rääbisele veelgi ebasoodsamaks, seetõttu vajab see liik meil tõepoolest väga hoolikat tähelepanu.

Väärt kala. Peale väga hea maitse on rääbise liha ka väärtusliku koostisega: 100 grammis rääbise lihas on 9,2 µg D-vitamiini, suitsutatud kalas jääb vitamiinisisaldus pisut väiksemaks [6]. Lõheliste seltsi kala liha sisaldab küllastamata rasvhappeid, mida tervisliku toitumise spetsialistid soovitavad regulaarselt tarvitada. Rääbise liha annab talvel ligi 1 kcal grammi kohta, augustis-septembris aga 1,3 kcal/g. Rääbist süües oleks kasulik teada ka seda, et temast võib saada inimesele ohtliku parasiidi, laiussi (Diphyllobothrium latum) põistange. Paelussiga nakatumist pole karta, kui kala korralikult kuumutada või hoida vähemalt kaks päeva sügavkülmas.

Kaitsemeetmed. Rääbise püügiaeg algab kesksuvel, millele viitab ka rahvapärane nimetus kesarääbis [2]. Kudemise ajal, 10. novembrist (Peipsis 1. novembrist) 30. detsembrini, samuti alates jää lagunemisest või 1. maist (kui jääkatet polnudki) 1. juulini (Peipsis 20. juunini) on rääbise püük keelatud. Mõnel viimasel aastal on rääbise töönduslik püük Peipsil olnud üldse keelatud, nii Venemaal kui ka Eestis.

Rääbis on tähelepanu vajava liigina Eesti punases raamatus. Rahvusvahelises punases raamatus (The 2000 IUCN Red List of Threatened Species) on rääbis DD (data deficient) kategoorias, mis tähendab, et kuigi liik võib olla põhjalikult uuritud ja tema bioloogia hästi teada, on andmed tema arvukuse ja/või leviku kohta veel ebapiisavad selleks, et hinnata tema ohustatuse määra. Selle kategooria liikide puhul on teadvustatud ohu võimalikkus ja sellepärast nad võetud suure tähelepanu alla.


1. Helminen, Harri et al. 1993. Year-class fluctuations of vendace (Coregonus albula) in Lake Pyhäjärvi, southwest Finland, during 1971–90. – Can. J. Fish. Aquat. Sci. 50: 925–931.

2. Hiiemäe, Mall 2000. Kakskümmend kaks kala eesti rahvausundis, III. Mäetagused 13. Hüperajakiri. Tartu: 7–23.

3. Järvekülg, Rein jt. 2000. Kalad ja veeselgrootud. – Rahvusvahelise tähtsusega looma- ja taimeliigid Eestis. Projekti lõpparuanne. Eestimaa Looduse Fond, Tartu: 71–105.

4. Kangur, Mart. Eesti Mereinstituut (suulised andmed).

5. Pihu, Ervin; Turovski, Aleksei 2001. Eesti mageveekalad. Zero Gravity OÜ Kalastaja Raamat, Tallinn.

6. Pitsi, Tagli. Vitamiin D. http://www.ti.ttu.ee/article/articleview/87/

7. Rebane, Valve 1954. Võrtsjärve rääbis. Diplomitöö. Tartu Riiklik Ülikool.

8. Sildos, Arno. Harjumaa Keskkonnateenistus (suulised andmed).



Lea Tuvikene
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012