Põõsalaadselt harunenud mitmevärvilised või heledad püstise nuia taolised harikulised on üsna silmatorkavad seened. Maapinnal või lamapuidul elavate kõrval on aga paar puiduharikute liiki, mis kasvavad ka elusate puude sammaldunud tüvedel. Mitte parasiitidena, vaid ilmselt toitudes koorerõmedes ja sammalde all pehastuvast puidust ja surnud taimerakkudest kujunevast üsna napist mullakihist.
Seene kinnituspinna, puutüve püstise asendi tõttu ei saa puiduharikute viljakehad korralikult ülespoole kasvada, vaid hakkavad igas suunas harunema. Tammetüvedel on selline seen harkjas puiduharik (Lentaria byssiseda), mille kahe-kolme sentimeetri suurusi harkjalt harunevaid viljakehasid näemegi juuresoleval fotol.
Sama liik, nagu mõni teinegi puiduharik, võib kasvada ka maapinnal paikneval kõduneval lamapuidul. Eesti neljast leiukohast on kolm tammelt, üks aga kuuse lamatüvelt. Liigi äratundmist hõlbustab viljakeha alusel leiduv vatjas seeneniitide põimik, millesse tuleb ka umbes ühe millimeetri läbimõõduga valgeid seenevääte.
Mujal Euroopas on harkjas puiduharik haruldane; punanimestikku on ta kantud Norras ja Rootsis. Tðehhis peetakse teda väljasurnuks, rohkem kui mujal leidub liiki Taanis; Soomes on teda leitud nii tammetüvedelt kui ka lamavatelt kuuseokstelt.
DNA-analüüside põhjal [1] on puiduhariku lähisugulane Eestiski tavaline keel-tõlvharik (Clavariadelphus ligula), pisut kaugem sugulane on maatäht (Geastrum).

1. Pine, Elizabeth M. et al. 1999. Phylogenetic relationships on cantharelloid and clavarioid Homobasidiomycetes based on mitochondrial and nuclear rDNA sequences. – Mycologia 91 (6): 944–963.

Erast Parmasto (1928) on mükoloog, Seenevana.