Norra ja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi projekt „Eesti elurikkuse andmebaas ja infovõrgustik Natura 2000 initsiatiivi toetuseks” lõi hea aluse edendada akadeemilisi ja riiklikke elurikkuse infosüsteeme ning võimaldas teha jätkuprojekte.

Elurikkus Eesti loodushoidjate meeles. Eri kliimavöötmetes, mandritel ja eri tüüpi maastikel, igas elupaigas on aja jooksul kujunenud iseloomulikud liikide kooslused, mille seisund kajastab otsesemalt või kaudsemalt meie elukeskkonna seisundit. Rahvusvahelises keskkonnapoliitikas jõuti olulise sammuni eluslooduse mitmekesisuse kaitsel 1992. a. ÜRO konverentsil Rio de Janeiros, kus sõlmiti bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Eesti ühines sellega 1994. aastal.
„Bioloogilise mitmekesisuse” sünonüümi „elurikkus” soovitas kasutada Mikk Sarv vähem kui seitsme aasta eest Euroopa Liidu toetatud algatuse „Bioplatvorm” ning sellega seotud bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustiku [2] korraldatud konverentsi „Elu keset elu” arutelude käigus. Üldsuse ette toodi see termin kõnealusel konverentsil 20. oktoobril 2004 vastu võetud pöördumises Eesti riigiinstitutsioonide poole.

„Bioloogilise mitmekesisuse” sünonüümi „elurikkus” soovitas kasutada Mikk Sarv vähem kui seitsme aasta eest Euroopa Liidu toetatud algatuse „Bioplatvorm” ning sellega seotud bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustiku [2] korraldatud konverentsi „Elu keset elu” arutelude käigus. Üldsuse ette toodi see termin kõnealusel konverentsil 20. oktoobril 2004 vastu võetud pöördumises Eesti riigiinstitutsioonide poole.
Dokumendis, mille on allkirjastanud kakssada kolm konverentsil osalenut, on sõnastatud üldpõhimõtteid, milles Eesti loodushoidjate seas valitseb ühismeel: „Eesti eluslooduse liigi- ja vormirikkuse ehk elurikkuse säilimine on Eesti riigi ja tema elanike üldine ja avalik huvi, sest elurikkus on osa siinsete inimeste aastatuhandete jooksul välja kujunenud loomulikust elukeskkonnast; elurikkus kujutab endast ressurssi, mille kõiki võimalusi pole veel kaugeltki tundma ega kasutama õpitud; elurikkus on lahutamatult seotud kultuuri ja elulaadide mitmekesisusega ning need toetavad vastastikku teineteist; elurikkuse kadumine on pöördumatu loomuga ning selle mõju nii loodusele kui ühiskonnale pole võimalik täielikult ette ennustada.”
Järgneb loetelu Eesti elurikkuse säilimise eeldustest ning vajalikest sammudest viies valdkonnas: metsandus, põllumajandus, kalandus, planeerimine ning loodus- ja keskkonnaharidus.
Ehkki sellel dokumendil ei ole mingit otsest formaalset jõudu ning adressaadid saavad selle üksnes teadmiseks võtta, tundub tal olevat omalaadne vägi. Seal on sõnastatud paarisajale inimesele ja nende mõttekaaslastele olulised tegutsemisjuhised, mis lähtuvad kaugele minevikku ulatuvatest väärtushinnangutest. Erast Parmasto [8] on nende kohta kirjutanud: „Selliste nii-öelda loomulike, püsivate väärtushinnangute perre kuulub kõik see, mis on seotud elu enese, elu kui püsivuse kindlustaja ülimaks pidamisega.”

[ERALDI AKNAS] Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis [1] tähendab „bioloogiline mitmekesisus” „mis tahes päritoluga elusorganismide rohkust, muu hulgas maismaa-, mere- jt. veeökosüsteemides ning neid hõlmavates ökoloogilistes kompleksides; see sisaldab ka liigisisest, liikidevahelist ja ökosüsteemidevahelist mitmekesisust”.
Konventsiooniga on ühinenud 192 riiki ja Euroopa Liit. Kõik riigid on kohustatud oma võimaluste piires elurikkust arvele võtma ning looma tingimused selle kestmiseks, vajaduse korral kaitsemeetmetega sekkudes. 2010. a. koostatud raporti andmeil on üle 170 riigi koostanud rahvuslikud elurikkuse kaitse strateegiad ja tegevuskavad, 14 riigil neid parajasti koostati ning 9 riiki ei olnud raporti ilmumise ajaks nende koostamist alustanud [5].
Konventsiooni tegevuse raames peetud 10. bioloogilise mitmekesisuse konverentsil Nagoyas jäi kõlama eesmärk: „Inimesed on teadlikud elurikkuse väärtusest ja teavad, kuidas seda kaitsta ning mõistlikult ja säästvalt kasutada.” Väärtushoiakute kujundamisel ning loodusharidusel ja loodushoiuteabe levikul on olnud pearõhk ka ÜRO rahvusvahelise elurikkuse aastal (2010) ja dekaadil (2011–2020), nii maailmas kui ka Eestis.
Eestis on riiklikul tasandil püütud rahvusvahelisest bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni nõudeid järgida „Looduskaitse arengukava aastani 2020” eelnõus, hõlmates olulise ka detailsemast, Eesti eripärast lähtunud dokumendist „Looduskaitse arengukava aastani 2035”. Uuema dokumendi eelnõus on käsitletud ka loodusteaduslikke kogusid ning infosüsteeme. [AKNA LÕPP]

Selleks, et hinnata looduse mitmekesisuse kaitse vajadust igas konkreetses piirkonnas, vajame ülevaadet selle olukorrast. Üks olulisi tänapäevaseid abivahendeid selles valdkonnas on digitaalarhiivid.

Digitaalarhiivide eesmärkidest. Digitaalarhiivide rajamise ja arendamise eesmärgid võib tinglikult jaotada kolmeks. Teaduslikud sihid: abivahend või keskne meetod teatud alus- ja rakendusuuringutes, nt. taksonitevaheliste seoste, taksonite leviku analüüsil; elurikkust ja keskkonda hoidvate eksemplaride ja proovide arhiivide korrashoid, teaduspõhine väljund haridusse ja loodushoidu.
Haridus- ja teavituseesmärgid, sh. parem üld- ja kõrgharidus, õppekava toetav huviharidus, huviharidus eri sihtrühmadele, õpetajate ja ametnike täienduskoolitus ning muu elukestev õpe, teaduse populariseerimine, üldsuse teavitamine ning süsteemse elurikkuse info ja terminoloogia kättesaadavaks tegemine.
Juriidilisi otsuseid toetavad sihid looduskaitses on lubade väljastamine (ehitusload, raieload) ja planeeringute kooskõlastamine (nt. keskkonnaregister ja sellega seotud andmebaasid).
Ideaalis võiksid haridus- ja teavituseesmärgid olla teaduspõhised, tuginedes uusimale teadusele, mida on selgitatud nii avalikkusele kui ka otsustajatele arusaadavas vormis; juriidilised otsused peaksid olema tehtud targasti: põhinema nii süvateadusel kui ka heal haridusel.

Projekt „Eesti elurikkuse andmebaas ja infovõrgustik Natura 2000 initsiatiivi toetuseks”. Norra ja Euroopa majanduspiirkonna finantsmehhanismi toetatud projekti „Eesti elurikkuse andmebaas” peamine eesmärk oli käivitada üleriigiline andmebaaside võrgustik, mis võimaldaks ühendada eri asutustes kogutava kvaliteetse teabe ning teha siduspäringute kaudu üldsusele kättesaadavaks loodushoiu ja loodushariduse jaoks vajalik teave elurikkuse kohta.
Andmeid taime-, looma-, ja seeneliikide kohta sisestasid ning kontrollisid vastava ala süstemaatikud. Aastail 2008–2010 teoks tehtud projekti juht oli Tartu ülikool (TÜ) ning partnerid Eesti maaülikool (EMÜ), keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskus (ITK) ja Eesti looduseuurijate selts (LUS).
Projekti taotlus valmis augustis 2006 ning oli suuresti inspireeritud info- ja tehnokeskuse (alates 2010. aastast keskkonnateabe keskus) eestvedamisel 2005. aastal korraldatud seminarist Simisalus, kus paljud kolleegid esitlesid oma andmebaase ning kus tunnustati Eesti elurikkuse andmebaasi vajalikkust.
Üks põhiülesandeid oli koostada ühtne liiginimekiri ja seda kontrollida, sisestades andmebaasi allikaid tõendavad kirjed taksonite leidumise kohta Eestis.
Projekti võtme-eesmärk oli arendada välja ühtne liiginimede andmebaas ning teha see kättesaadavaks teistele projekti partneritele. Tehnilisest küljest oli vaja võtta tarvitusele otstarbekas andmesisestusliides, leida esmased graafilised võimalused kuvada levikukaarte ning arendada loodusvaatluste kasutajaliidest.
Projekt keskendus kolme andmebaasi lähendamisele, eelkõige liiginimestike ühtlustamise kaudu. Nendeks olid Eesti looduse infosüsteem (EELIS; ITK), loodusvaatluste andmebaas (LVA, LUS) ning e-Elurikkus (TÜ loodusmuuseum koostöös EMÜ, LUS-i ja ITK-ga).

Eesti looduse infosüsteem, EELIS. Infosüsteemi EELIS infolehe põhjal [3] hakati looduskaitseregistri elektroonilist andmebaasi keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskuses (praegu keskkonnateabe keskus) koostama juba 1996. aastast ning EELIS-e andmekogu sai alguse 1999. aastal.
EELIS-est on nüüdseks kujunenud eelkõige keskkonnaregistrit toetav sidus-infosüsteem, seega on tema põhieesmärk anda võimalikult terviklikku teavet looduskaitseväärtuste, nende paiknemise ja nendega seotud piirangute kohta, mis hõlbustab juriidiliste ja haldusdokumentide ettevalmistamist loodus- ja maakasutust puudutava arenduse puhul.
Muidugi ei piirdu EELIS-e roll ja võimalused üksnes sellega: väärtuslikku infot, eelkõige looduskaitse kohta saavad siit nii ametnikud, pedagoogid kui ka õppurid. Oma põhisihi tõttu on EELIS-e pearõhk olnud kaitstavatel aladel ja liikidel, kuid seal, kus on olnud jõudu ja võimalusi, on püütud hõlmata kõiki Eesti liike.
EELIS-e andmebaas kajastab arusaamu isendite liigilise kuuluvuse kohta viimase toimetamise seisuga, mille aluseks on keskkonnateabe keskusele laekunud teave; vanem info ning varasemad käsitused arhiveeritakse. Kui on vaja teada mingi liigi määramise ajalugu või liiginime muutusi, tuleb appi akadeemiline andmebaas e-Elurikkus.

Loodusvaatluste andmebaas – LVA. Loodusvaatluste andmebaasi [7] hakati arendama 2005. aastal Eesti looduseuurijate seltsi ja bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustiku (BTV) ühisalgatusena, koostöös keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskusega (ITK).
LUS-i loodusvaatlustel on pikaajaline traditsioon, mis põhineb vaatlejate võrgustikul ning nende postitatud vaatlusvihikutel. Tollase LUS-i presidendi Marek Sammuli, Silja Kana jt. aktiivsel eestvedamisel otsiti koos Lauri Kleiniga (BTV) nüüdisaegsemat, internetipõhist lahendust. PHARE projekti toel oli LUS-il võimalus leppida kokku tehnilise toe arendamises. Eri võimalusi kaaludes peeti otstarbekaks, et LVA koduks saab ITK server, kus oli võimalik soodsatel tingimustel kiiresti välja arendada ja andmebaasi jaoks kohaldada ka Regio kaardirakendus.
Loodusvaatluste andmebaasi tugev külg on aktiivne huviliste kaasamine. LUS-i praeguse teadussekretäri Silja Kana algatusel on mitme projekti toel andmebaasi tutvustatud eri sihtrühmadele, eelkõige õpetajatale ja loodushuvilistele üle Eesti.
Loodusvaatluste andmebaasi põhisiht on loodushariduslik: olulisem, kui info täpsus, mida eksperdid saavad lisatud info põhjal üldjuhul vaid kaudselt kontrollida, on äratada loodushuvi ning õppida suhtlusvõimaluse kaudu, näiteks liike määrama.
Ühtlasi on LVA kasutatud ka näiteks võõrliikide sisestamise kampaania käigus. Sellise kampaania teavet ei saa pidada teaduslikus mõttes katvaks ega süsteemseks, üksnes sel teel saadud infost ei piisa, et teha loodushoiuotsuseid. Kuid kogutud andmed toovad esile hulganisti uusi võõrliikide leiukohti, mida looduskaitseametnikud ja teadlased saavad kontrollida ja vajaduse korral täpsustada. Samuti löövad sellistes algatustes vahel kaasa ka teadlased ise.
LVA-l on veel üks väärtus – juhul, kui seda juhtub vaatama mõni huviline mõnelt kaugemalt maalt. LVA on kõige sagedamini vaadeldud liikide edetabelis on kõrgel kohal näiteks põder, rebane ja toonekurg – liigid, kelle looduslikud asurkonnad on paljude Kesk-Euroopa huviliste jaoks väike ime.

e-Elurikkus on TÜ loodusmuuseumi, EMÜ, Eesti looduseuurijate seltsi ja keskkonnaministeeriumi keskonnateabe keskuse koostööst loodud portaal, mis on mõeldud üldsusele [4]. Praegu hoitakse andmebaasi TÜ serveris ning regulaarselt tehtavaid varukoopiaid EMÜ serveris. Portaali sisu toetub relatsioonilisele andmebaasile, mille andmeid teadlased pidevalt kontrollivad. Sellises andmebaasis on suur hulk tabeleid, mille seosed on määratud andmemudeliga. Nii on e-elurikkuse andmebaasis eraldi liigi- ja perekonnanimetused (nt Canis ja lupus); päringu puhul seotakse need taksoninimetusteks (Canis lupus) ning seostatakse kirjandusallikate ja iga eksemplari koguja, määrangu autori või vaatluse tegijaga. Nii on hiljem võimalik hinnata iga vaatluse või määrangu konteksti ja kvaliteeti [6].
E-elurikkuse andmebaasi alus on Eesti liikide nimestik, kus kirjandusallikatega seotud liiginimetuste arv peaks peagi ületama 23 500 piiri. Nendest üle 4800 liigi on seeni, üle 12 000 lülijalgseid ning veidi alla 1000 muid selgrootuid, ning vaid veidi üle 500 selgroogsed, kellest veidi üle 370 liigi on linnud. Vetikaid on hinnanguliselt 2000, soontaimi alla 1500 ning sammaltaimi üle 500. Bakterite ja tsüanobakterite liikide arv on hinnanguliselt umbes 1000, protistide liike on ligikaudu 500.
Veel kirjandusallikatega sidumata, liiginimekirjades leiduvate liikide arv on ligikaudu 25 000. Asjatundjate hinnangul võiks Eesti liikide hulk veelgi suureneda, eriti lülijalgsete arvel, kui meie kollektsioonid uuriksid läbi nende rühmade eksperdid, keda Eestis praegu ei ole. Kui Eesti loodust uuritaks põhjalikult, sh. eri suuruses, ka mikroskoopilisi mullakihi elanikke, võiks liikide hulk ilmselt jõuda 30 000 – 40 000-ni.
E-elurikkuse liiginimestiku praeguse seisu on taganud paljude süstemaatikute ning neile andmehalduses abiks olnud kolleegide koostöö, mida toetas Norra/EMP projekti „Eesti elurikkuse andmebaas ja infovõrgustik Natura 2000 initsiatiivi toetuseks”.

BALTICDIVERSITY. Tinglikult võib eelkirjeldatud Eesti elurikkuse andmebaasi projekti üheks jätkuprojektiks pidada INTERREG IVA Läänemere projekti: „BALTICDIVERSITY – loodusvaatluste piiriülese juurdepääsu poole”, mis vältab 1. septembrist 2011 kuni 2013. aasta lõpuni.
Projekti juhtpartner on Tartu ülikooli loodusmuuseum ning Eesti partnerid EMÜ ja TTÜ geoloogia instituut. Välispartneritest on kaasatud Rootsi riiklik loodusmuuseum ning Helsingi ülikooli loodusmuuseum. Kutse osaleda said ka Eesti loodusmuuseum Tallinnas ning Läti loodusmuuseum Riias, kuid kuna esmane taotlus tehti majanduslanguse ajal, tuli neil osalusest loobuda, sest eelarves puudus kaasfinantseerimise tagatis. Nii Eesti kui ka Läti loodusmuuseumi hoitakse toimuvaga kursis, otsides edasisi koostöövõimalusi.
Projekti eesmärk on arendada Kesk-Läänemere piirkonnas koostööd loodusvaatlustel ja kogudel põhinevate digitaalarhiivide alal, hõlmates peale praegu elavate liikide ka fossiile, samuti Maa ajaloos valitsenud keskkonnatingimusi kajastavaid geoloogilisi kogusid ja geoloogilist informatsiooni. Projekti väljunditena luuakse võimalus teha ühisotsinguid projekti partnerriikide andmebaaside kaudu, kaardirakendused, mis võimaldavad kuvada mitme riigi andmeid jne. Projekti üritustel tutvustatakse elurikkust ja geoloogiat mõlemal pool Läänemerd.

NATARC. Eesti teaduse teekaardi projekt „NATARC – loodusteaduslikud arhiivid ja andmevõrgustik”, mis viiakse ellu aastail 2011–2015, keskendub mõnede hoidlate sisustamisele ja riistvara hangetele, et parandada loodusteaduslike kogude seisundit ja arendada nende digitaalarhiive. Projekti juhtpartnerid on Tartu ülikooli loodusmuuseum, Eesti maaülikool, TTÜ geoloogia instituut, Eesti loodusmuuseum ning keskkonnaamet.
Projektile NATARC aitasid teed sillutada akadeemik Dimitri Kaljo eestvõttel käivitatud riiklik programm „Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud” (2004–2008) ning hilisem loodusteaduslike kogude hooldamise ja talletamise riiklik finantseerimine: enne seda olid kogud hävimise äärel.
Suuri investeeringuid tehakse ülikoolide serveritesse, et tagada arendusvõimalused ja turvaline andmehoid. Teekaardi projekti nõupidamistel on peale partnerite olnud kaasatud KKM ja selle haldusalast analüüsi- ja planeerimisosakonna, loodusmuuseumi, keskkonnaameti, keskkonnateabe keskuse ja maa-ameti esindajad.

Teisi veebipõhiseid digitaalarhiive. TTÜ geoloogia instituudi koordineeritav andmebaas SARV [geokogud.info.ee] koostöös TÜ loodusmuuseumi ja Eesti loodusmuuseumiga hõlmab valdava osa Eesti geoloogilistest kollektsioonidest. Andmebaasil SARV ja selle edasiarendustel on üks võtmerolle nii projektis BALTICDIVERSITY kui ka projektis NATARC.
Digitaalarhiivina on avalikkusele kättesaadav ka EMÜ soontaimede säilikupõhine herbaarium koos skaneeritud herbaarlehtedega lethe.zbi.ee:1443/herbaarium/otsing.php.
Mitu elurikkuse uurimisega seotud digitaalarhiivi toetavad eelkõige teadusuuringute eesmärke ning nende töökeel on inglise keel. Näiteks on teaduseesmärkidel pikemat aega tegutsenud TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi mükoloogide eestvedamisel maailma seeneliikide molekulaarse identifitseerimise andmebaas [unite.ut.ee], millele viitab ka üks juhtivaid teadusinformatsiooni andmebaase ISI Web of Knowledge.
Ka TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi botaanikaosakonna taimeökoloogia õppetooli juures tegutsev töörühm on koostanud teadusuuringuid toetava andmebaasi MaarjAM arbuskulaarse mükoriisaga seente jaoks: [maarjam.botany.ut.ee]. Nende mikroskoopiliste seente omapära on, et enamikku neist keegi veel n.-ö. nägupidi ei tunne. Üldjuhul ei ole neil ka sõnalist nime: neid iseloomustab ainult DNA-järjestus ning tinglikult antud koodnumber.
Mikroobitüvede eluskultuuride kollektsiooni andmebaas [miccol.ut.ee] koondab infot üle 2000 eluskultuuri kohta.
Peale selle on koostatud mitu loodusharidusliku suunitlusega andmebaasi, kuid piirdume siin digitaalarhiividega, mis põhinevad konkreetsetel kogudes olevatel eksemplaridel või loodusvaatlustel.
Teaduses on valdkondadevahelised seosed tihedad; elurikkuse andmebaasidega on ühisosa ja ühiste rakenduste võimalus nendel digitaalarhiividel, millel põhinevad tänapäeva meditsiin, veterinaaria, põllukultuuride ja metsade kaitse patogeenide eest jpm. [6]. Elurikkuse digitaalandmebaaside arendamisel ja rakendamisel on ilmselt mõndagi õppida ka meditsiinis kasutatavate infosüsteemide kogemustest, kuid see on teine ja palju laiem teema.

Tulevikuvõimalused teha koostööd Eestis ja rahvusvaheliselt. Paljude riikide kogemus näitab, et elurikkuse digitaalarhiivid on vajalikud looduse kirjeldamisel, teadustöös ja looduskaitse planeerimisel ning toetavad loodusharidust. Ka Eesti jaoks pakub digitaalarhiivide ning eriti nende võrgustike arendamine võimalusi vajalikku infot senisest paremini hallata.
Norra/EMP projekt „Eesti elurikkuse andmebaas” aitas luua elurikkuse digitaalarhiivide selgroo – praeguse seisuga kõige terviklikuma Eesti liikide nimekirja, millest saab lähtuda, arendades loodusteaduslikke digitaalarhiive. Käivitatavad projektid BALTICDIVERSITY, NATARC jt. loovad eeldused teha aktiivset koostööd akadeemiliste ja riiklike digitaalarhiivide arendamisel. Kaardirakenduste valdkonnas on elurikkuse andmebaaside arendamisel oluline igakülgne koostöö geoinfosüsteemide asjatundjatega, sh. riiklike infosüsteemidega keskkonnateabe keskuses ja maa-ametis.
Perspektiivsed koostöösuunad on andmemudelite lähendamine Eestis ja ka rahvusvaheliselt, sh. ühistegevus Põhjamaade asjakohaste infosüsteemide arendusmeeskondadega ning Euroopa taksonoomiaga tegelevaid asutusi ühendava võrgustikuga CETAF (Consortium of European Taxonomic Facilities, www.cetaf.org). Selle täisliikmeks võeti 2009. aastal vastu Eesti teaduste akadeemia egiidi all neli suuremat Eesti loodusteaduslikke kogusid haldavat asutust: EMÜ, Eesti loodusmuuseum ja Tallinna tehnikaülikooli geoloogia instituut ning Tartu ülikooli loodusmuuseum.

1. Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. www.riigiteataja.ee/akt/12918700
2. Bioloogilise mitmekesisuse teabevõrgustik. btv.eelis.ee
3. EELIS infoleht. www.eelis.ee
4. E-elurikkus. http://elurikkus.ut.ee
5. Global Biodiversity Outlook 3. Executive Summary. 2010. http://www.cbd.int/gbo/gbo3/doc/GBO3-Summary-final-en.pdf
6. Kõljalg, Urmas; Abarenkov, Kessy (2011). Elurikkuse informaatika. – Erast Parmasto jt. (toim.). Teadusmõte Eestis (VI). Elu ja maateadused. Eesti teaduste akadeemia, Tallinn: 17–26.
7. Loodusvaatluste andmebaas. loodusvaatlused.eelis.ee
8. Parmasto, Erast 2011. Kaks nurjaläinud (kühmnokk)luigelaulu. II. Elurikkus ja inimese väärtushinnangud. – Akadeemia 7: 1211–1225.


Ivar Puura (1961) on kaitsnud filosoofiadoktori töö ajaloolise geoloogia ja paleontoloogia erialal, töötanud TÜ loodusmuuseumis projekti „Eesti elurikkuse andmebaas” (2008–2010) ning INTERREG IVA projekti BALTICDIVERSITY juhina (alates septembrist 2011).