Eesti Looduse fotov�istlus
2011/09



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Raamat EL 2011/09
Darwini ohtlik idee. Evolutsioon ja elu paljumõttelisus

Daniel C. Dennett. Inglise keelest tõlkinud Lauri Laanisto ja Marika Liivamägi, toimetanud Helje Heinoja. Roheline raamat. Varrak, 2011. 728 lk.

Suur idee jõuab inimkultuuri vaadetesüsteemi suurte raskustega. Charles Darwini evolutsiooniteooria – muutustega põlvnemine loodusliku valiku kaudu – on üks suurimaid inimmõtte vilju.
Olgu võrdluseks Koperniku idee vastuvõtt. Kui ta teos uuest maailmakäsitusest, kus Maa tiirleb ümber Päikese, 1543. aastal avaldati, ei juhtunud õieti midagi. Suhteliselt valutult tungis see maailmavaade aegamööda teadlaste arusaamadesse. Kui aga peaaegu sada aastat hiljem (1632) avaldas Galilei teose selle maailmasüsteemi kohta, tegi see idee roomakatoliku kirikus „kogupaugu, mis kõlas üle ilma”, kuid üsna kiiresti ja suurema kärata juurdus see käsitus inimkonna üldisesse maailmapilti.
Darwini teose „Liikide tekkimisest” esmatrükist on möödunud üle 150 aasta ja ikka veel tekitavad tema ideed „väga vastakaid ja jõulisi reaktsioone, alates raevukast hukkamõistust kuni ekstaatilise, religioosse pühendumisega samaväärse toetuseni”.

Need väited ja võrdlused pärinevad Daniel C. Dennetti 1996. a. avaldatud raamatu algusest. Ta räägib Darwini idee võimsusest. Tema teos mõtestab lahti Darwini loodusliku valiku teooria olemust ja laiendab selle idee kehtivust muude teaduste, filosoofia ja kogu inimkultuuri saavutuste aladele. Selle raamatu arutlused on enamasti filosoofilise tooniga, paljusõnalised, kuid selge, loogilise ja kujundliku sõnastusega, mis on säilinud ka tõlke suurepärases teostuses.
Teos on mahukas: kolm osa kokku 18 peatükiga, ligikaudu 700 lehekülge ehk siis märksa rohkem kui Darwini „Liikide tekkimisest”. Teadus- ja kultuurihuvilisele lugejale, olgu usklikule või uskmatule, pakub selle lugemine aga rohkelt naudingut ja üllatusi. Autor märgib, et „raamat kõneleb suuresti teadusest, ent ei ole iseenesest teaduslik teos”.
Olgu mainitud, et Dennett on Darwini loodusliku valiku idee revolutsioonilist tähtsust niivõrd kõrgelt hinnanud, et „kui ma saaksin anda auhinna parimale mõttele, mis iial kellelegi pähe on tulnud, siis annaksin selle Darwinile, mitte aga näiteks Newtonile, Einsteinile või kellelegi kolmandale”.

Daniel Clement Dennett on Tuftsi ülikooli (USA) filosoofiaprofessor. Ta on alates 1969 kirjutanud mitu raamatut ja rohkesti artikleid teadusfilosoofiast, eriti arukuse ning teadvuse bioloogilise evolutsiooni kohta ning alati rõhutatult ateistlikelt positsioonidelt. Ta on lääneilmas tuntud võitleva ateistina, ühena „uus-ateismi neljast ratsanikust” Richard Dawkinsi, Christopher Hitchensi ja Samuel Harrise kõrval. Need mehed nimetavad end oma publikatsioonides ateistideks ning kritiseerivad aktiivselt religiooni teaduse positsioonidelt.
Meie, eestlaste meelest võib selline aktiivsus tähtsuseta olla, sest me oleme enamjaolt pigem teaduse kui religiooni usku. Nüüdses USA-s on aga sõnal ateist rängalt süüdistav määratlus. Dawkins kirjutab („Luul Jumalast”, 2011), et 1999. aastal Ameerikas tehtud küsitluse järgi saaks ateistist kandidaat katoliiklase, juudi, mustanahalise, mormooni ja homoseksuaali järel kõige vähem (ja palju vähem) hääli.
Nendest asjaoludest tingituna on Dennetti raamat suuresti, vähemalt esimeses osas, sihitud eelkõige keskmisele ameerika lugejale, keda on lapse- ja koolieas kasvatatud kristlikus vaimus: Jumal on kõige taga.
Raamatu esimene peatükk algab meenutusega lapsepõlve rõõmsameelsest laulukesest „Ütle, miks”. Selles oli hulk küsimusi taevasina, tähtede ja väänleva viinapuu kohta ning kõigile vastati: „sest Jumalast ..”. See üllas äratundmisrõõm tõi lastele pisarad silma. „Ja siis tuleb Darwin ning rikub kõik ilusa ära. Kas miski pole siis püha?”
Autor on jõudnud Darwini teooria tunnustamiseni, mille järgi Jumalat pole vaja looduse asjadesse segada, loodus evolutsioneerub omaenese jõul; liigid pole Jumala loodud, vaid on tekkinud eellastest muutustega põlvnemise teel. Elu evolutsioon – see on Darwini ohtlik idee: Jumalat kui liikide Loojat pole olnud. Just selles mõttes suur osa inimkonnast Darwini teooriat mõistabki. Evolutsioon on uute eluvormide tekkimine eellastest, lahknemine ja nende järkjärguline täiustumine. Aga küsimusele „miks?” peab järgnema „kuidas?”.
Looduslik valik – see on Darwini vastus sellele küsimusele. Dennetti raamat ongi peamiselt (loodusliku) valiku olemuse, kehtivuspiiride ja toimeviiside seletamisele pühendatud. Ta iseloomustab looduslikku valikut kui pimedat, arutut, mehhaanilist ja algoritmilist protsessi. Seda, et pime ja arutu mehhanism võib luua otstarbekalt korraldatud objekte ehk kohastunud liike, on pärast Darwinit tõestanud ja seletanud paljud loodusteadlased (vt. näiteks Dawkinsi „The blind watchmaker”, 1986).
Dennetti filosoofiline loodusliku valiku tõlgendus kui algoritmiline protsess annab valikule juhuslike sündmuste hulgas erilise võime – toimida kui universaalne hape – aine, mis söövitab kõike, ka anumat, milles ta on tekitatud. See omadus viib valiku, olgu kas loodusliku või kunstliku, teadliku või ebateadliku, kõikjale, kus toimub sihipäratu areng lihtsamalt keerukamale, kohasemalt kohastatuma korralduse tasemele ehk uue informatsiooni loomine. Ma pean seda Dennetti teose ainekäsitlustest kõige originaalsemaks Darwini ideestiku vaatluseks.



Mart Viikmaa
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012