Haid teevad mõndagi muude kaladega võrreldes teisiti ja seks pole erand.

Mitu haide sigimisanatoomia ja -psühholoogia iseärasust on bioloogidele ammu hästi teada: neil on erilised kopulatsiooniorganid; viljastamine toimub emase kehas, mitte väljaspool, nagu enamikul luukaladel; haide sperm võib püsida kuid; nad toovad ilmale üsna vähe, see-eest aga hästi eluks ette valmistatud järeltulijaid. Illinoisi ülikooli uurijate hiljutine töö lisas sellesse pilti mõnegi üksikasja.

Ameeriklaste uurimisobjekt oli poegi sünnitavate haide Negaprion brevirostris asurkond, kes elab Bahama mangroovitihnikutega ääristatud saarekeste ketti ümbritsevates vetes. Avamere eest nende saarekestega kaitstud laguunis on asurkonna looduslik lastetuba. Uurijad märgistasid üksikisendeid, püüdsid neid järgnenud kuue aasta jooksul korduvalt ja analüüsisid nende DNAd. Õnnestus kindlaks teha, et emased ripsutavad ühe sigimistsükli jooksul tiiba enam kui ühe isasega. Seda polüandriaks nimetatavat käitumisviisi pole varem täheldatud ühegi sisemist viljastamist praktiseeriva kalaliigi puhul. Et selle hailiigi pulmakombed on üsna brutaalsed – peiud hammustavad ja veristavad oma pruute –, on iseäranis kummaline, et emashaid hooaja jooksul rohkem kui korra sellise katsumuse läbi teevad.

Huvitav on ka see, et ehkki emased sigivad vaid korra kahe aasta jooksul, tulevad nad ometi alati tagasi ikka samasse “sünnitusmajja”. Sestap tuleb bioloogidel rannikuhaide kaitsel sigimispaigad kindlaks teha ja kaitsta neid sama hoolikalt kui loomi endid.