Eesti Looduse fotov�istlus
2011/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Linnud EL 2011/10
Salaprane palunid on priselt olemas

Muiste, pris ammustel aegadel rgiti Vrumaal, Setumaal ja ehk mujalgi seal kandis saladuslikust, kurjast ja kllap mrgisestki tegelasest, kes sala palus elutsevat paluniast. Missugune too nid vlja ngi, selle kohta liikus lahkuminevaid uskumusi. Sedagi rgiti, et ta kole tiivuline siug olla: kui salvab, siis nalja ei ole.

Ega palunid inimeste silma alla vist eriti kippunudki, rohkem kuuldi teda laulmas. Aga see laulgi polnud miski ige laul, tihtilugu oli see otsekui hirmus hdakisa, mis usuti suure nnetuse enne olevat. Tartumaal eldi siis: surmalind laulab. Arvati, et kui surmalind maja lhedal kisendab, on kellelegi perest viimane tunnike liginemas.
Oli siis nende krattide, haldjate ja teiste sedasorti tegelastega, kes ennevanasti ringi kolasid, kuidas oli, aga palunid, surmakgu, vi kuidas teda kuskil kutsuti, too salaprane tiibadega madu, oli ikka priselt-priselt olemas. Ja on veel praegugi.

Tsi, paluniaks ei pea ega kutsu teda nd enam keegi, tnapeval on see olend lindude hulka arvatud ja vnkaelaks ristitud. Niisama meil kui ka Venemaal, Saksamaal, Inglismaal ja veel paljudes maades, vib-olla ehk selleprast, et Carl Linn ta anno 1758 Jynx torquillaks nimetas (ladina keeles torqueo: vnama). Mis veider nimi hele viksele sulelisele! Gustav Vilbaste (siis veel Vilberg) on kirjutanud: ,,Oma nime on ta sest saanud, et pesal haududes inimese eest les ei tuse, vaid rahulikult munade peal istub ja oma pead igale poole vnab, selle juures nelussi taolist susinat tehes [2].
Oskus vaenlasega silmitsi seistes hvardavaks siuks kehastuda, vneldes sisiseda, hirmutavad ,,maoluad prani, ehk veel ka linnu inetuvitu vlimus, puukooremustriga, ilma hegi erksavrvilise laiguta sulestik, mis linnu puuvras sna nhtamatuks moondab, viimaks ka ta vali, puhuti lausa hdakisana mjuv laul kik see kllap ongi mitmel rahval olnud ajendiks uskumusele vnkaelast kui nialoomast. Kreeka mtoloogia jrgi olevat ta niduse vel sndinudki: he Arkaadia nmfi kurikaval loits pannud Zeusi armuma kuningas Inachuse ttresse Iosse. Paraku olnud see aga vastukarva Zeusi naisele Herale, kes siis nimetatud tembu eest kena nmfi peletislikuks linnuks moondanudki.
Vnkael on le kogu Eesti kllaltki harilik lind. Sellest, et teda vanal ajal teati, rgivad ta arvukad rahvaprased nimed. Mitte igal pool ei olnud ta tige palunid vi nnetusetooja surmalind, kige laiemalt oli ta tuntud kui klvilind, kaeralind vi knnilind, kelle laul tee-tee-tee! sooja kevadeaja saabumist thistas ja maarahvast klvitle ksutas. Pllutde algusega, sagedamini just kaeraklvi alustamisega on vnkaela laulu palju hendatud. Sellest siis ka hulk rahvapraseid nimesid: seemnelind, kaeraklvaja, kaera-Peep, kaera-Peeter, kaerakik. Terve hulga nimekujude allikaks on olnud linnu iseloomulik ksluine laul: piibutaja, peebulind, piitaja, liiplind, tiiutaja, kuigutaja ja veel hulk selletaolisi.
Ehk kll tiivulise nid-maona, surma, hvingu ja pua ennustajana ja ige klviaja teadjana on vnkael ndseks ammuilma maha kantud, on ta ometi senini meie lindude seas ks salaprasemaid ja veidramaid. Kuidas ikkagi juhtus, et ks vike lind rhnide hulgast ppis enese ja oma pesa kaitseks madu teesklema?
Siurolli aitab etendada ka linnu vlimus: kuklast le turja kulgev mustjas triip, kahvatukollane tumedaviiruline ,,mao luaalune, kentsakalt pikaks veniv kael, mille otsas saab pead filmidest nhtud kobra kombel kljelt kljele kigutada, ja muidugi tige sisin. Kik see teeb linnust nii teprase siu, et tahtmatult vpatad, ehk kll tead.
Ilma kelleltki ppetunde vtmata oskavad maomngu vnkaela pojadki niipea, kui neile suled selga kasvavad. Kllap nii mnigi kord on sellest teatrist ka kasu olnud: kui judu napib, peab elus lbi saama kavalusega. Et selles kurjas ilmas ahnete knte ja kihvade vahele sattumast hoiduda, on vnkaelal varuks teinegi riugas: varjevrvus. Kollakatest, hallidest, pruunidest ja mustjatest laikudest, triipudest ja vtidest linnu sulgedel moodustub tiuslik puukooremuster, mis vaikselt paigal psiva vnkaela nagu niavel pris mrkamatuks moondab. Kui enese vi poegade thi kht tagant ei kihuta, vibki lind vahel enda pikaks ajaks mne toekama oksa peale vaikselt istuma unustada: teiste rhnide kombel oksaga rbiti asetudes saab tast siis lihtsalt ks paljude oksakntide seast. Vaid pea ei taha paigal seista ja vnleb ringi, vaadates alatasa siia- ja sinnapoole.
Pritolult kll rhniline, pole vnkaelal metsapuuseppadega ometi ei vlimuse ega elukommetegi poolest kuigipalju hist. Jalad kui rhnil: kaks varvast ette-, kaks tahapoole pratud, ei oska ta siiski tvepidi kribinal les ronida, selleks vajalikku tuge pakkuvat rhnisabagi ei ole. Nrgast nokast pole asja ei peiteldamiseks, trummeldamiseks ega pesanegi uuristamiseks. Nii tulebki pesimiseks leida teiste rhnide vana auk, asja ajab ra ka pesakast, mni urg puus, harva ka jrsakus vi seinas.
Et vnkael hakkab pesakoha jrele ringi vaatama hilja alles mai keskel , juhtub mnikord, et silm jb peale nele vi kastile, mida juba mni vike tihane vi krbsenpp on hakanud omaks pidama. Siis tuleb ette, et vnkael senise rilise pikema jututa korterist vlja kihutab. Kui tollel juba ka mune vi poegi peaks olema, lendavad needki jrele le parda. Srase tembutamise prast on kahejalgsed vnkaela pahatihti kurjaks ja kahjulikuks tembeldanud.

Inimesed, kel rumal komme teisi olendeid headeks ja halbadeks lahterdada, on vnkaelale pahaks pannud ka tema toidueelistust. Eks juhuslikult vib ta ju nahka panna ka mne muu mutuka, aga phiroaks on vnkaelale ikkagi sipelgad ja nende nukud, metsamajandusele kasulikuks kuulutatud kuklased sealhulgas. Tsi, selles, et metsas jalutades kuklaste kuhilpesi ha harvem silma puutub, oleks neid mnda tuhandet vnkaela, kes Eestit oma koduks peavad, kll rumal sdistada. Pealegi on vnkael aia-, pargi-, salu-, palu- ja puisniidulind, mitte aga suure metsa ja laia laane lind. Sestap on kaitsealuste metskuklaste osa ta mens vrdlemisi thine.
Sipelgate pdmisest on Gustav Vilbaste kirjutanud: ,,Peatoiduks on tal sipelgad, keda ta niihsti pesast, kui ka puudelt, maast jne. pab. Sipelgapesal pistab ta oma pihkase keele kuhugi kiku ja laseb sipelgad selle klge hakata, mis ta siis suhu tmbab [2]. See ,,pihkane keel, millega ju kik rhnid mutukaid ,,suhu tmbavad on vnkaelal veel iseranis pikk, ulatudes vaata et pooleni linnu kehapikkusest. Mne arvamuse kohaselt on vnkael maailmas suhteliselt kige pikema keelega lind. Ehk ongi, vhemalt Euroopas talle selles kll vistlejat ei leidu. Keele abil sipelgapesa sgavustest ngitsetud nukkude ja vastsetega kasvatab vnkael oma pojadki les, veidi suuremana hakkavad nad saama ka sipelgavalmikuid.

Mida aga teeb vnkael sgisel, kui sipelgad isegi tema superkeele ulatusest sgavamale maa alla peituvad? Siis lendab vnkael lihtsalt ra. Erinevalt oma enam-vhem paiksetest suguvendadest rhnidest on tema pris rndlind, kelle talved mduvad India kandis Kagu-Aasias, koguni Aafrikas.
Sellest, et ta arvukad veidrused ja kavalused aitavad elus hsti hakkama saada, rgib kllap ka see, et vnkael on meie rhniliste seas kige laiema levilaga lind: teda vib leida peaaegu et kikjal le Euroopa, vaid Skandinaavia phjapoolsed alad ja miskiprast ka suurem osa Briti saartest talle elamiseks ei klba. Aasiat asustab vnkael paiguti, olles seal levinud kuni Jaapanini. helainsal korral on seda Vana Maailma rhnikest kohatud ka Ameerika mandril: aastal 1945, kui ta Alaskalt surnuna leiti. Kas lind vis siis oma rnnuteega sedasi sassi minna vi ehk mne kaubalaeva trmmis jnest sitis, see ji mistatuseks.
Kui luna pool pesitsevad vnkaelad saavad laisa paigalinnu plve pidada, siis meie vnkael asutab end septembrikuus minekule, et aprilli lpu poole taas tagasi tulla. Neil pevil, kui vahtrapuu esimesed ied avab, hakkab siis koju judnud palunid jllegi laulma. Mitte ehk kaunilt, aga see-eest valjusti ja igatsevalt: pii-pii-pii-pii! Ja nii ikka ja uuesti. Sdasuveni.

1. Kivupuu, Marju 2003. Kes sa oled, palunid? Eesti Loodus 55 (7/8): 382383.
2. Vilberg, Gustav 1920. Kodumaa rndlinnud. Eestimaa Koolipetajate Vastastiku Abiandmise Selts, Tallinn.

Villu Anvelt (1961) on vabakutseline fotograaf, Eesti ornitoloogiahingu liige.





Villu Anvelt
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012