Setomaa liivased männimetsad, eriti aga lagedamad nõmmealad on justkui varjupaik lõuna poolt sisse rännanud taimeliikidele. Siin võib näha stepist ja metsastepist pärit taimi, kes mujal Eestis on kas tundmatud või haruldased

Setomaast arvab igaüks mõndagi teadvat. Nii ka mina, asudes kirjutama selle maanurga taimestiku omapärast. Aga esimese komistuskivina kerkis küsimus: kuidas Setomaad piiritleda? Üle poole sellest huvitavast maast jääb praegu Eesti ida- ja lõunapiiri taha, aga kergem pole ka läänepiiriga. Omaaegse käsitluse järgi määrasid piiri eri religioonide levikualad, viimase aja tõlgendused pakuvad aga Setomaa Eestisse jäävale osale varasemast ulatuslikuma ala. Siin olen lähtunud Setomaa praegusest piirist, mis kulgeb enam-vähem Räpina–Orava–Obinitsa joonel, ning pikendanud seda Eesti lõunapiirini.

Taimeteadlastele põnev. Kui uurida kirjandust, siis pakub eelkõige huvi Teodor Lippmaa koostatud ülevaade “Kesk- ja Põhja-Setomaa taimeühingutest” [6], mis hõlmab peaaegu kogu omaaegset Setomaad. Jaan Eilart on uurinud lähemalt Eesti floora stepi- ja metsastepi elemente ning vastavate liikide levikut ja sisserändeteid nii Setomaal kui ka mujal Eestis [2]. Setomaa on nende liikide poolest meie rikkaim kant. Huvitavat teabelisa saab ka Pihkva oblasti floora konspektist [1].

Kõige kuulsam piirkond on siin ehk nn. Värska nõmm, mis moodustab, tõsi küll, pelgalt väikese osa Setomaast. Kirjandusallikad viitavad veelgi huvitavamale piirkonnale Petseri ja Irboska ümbruses, kus kohati paljanduv Devoni dolomiit ja mergel on andnud eluvõimaluse ka mitmele haruldasele lubjalembesele taimeliigile. Peale viidatud kirjanduse olen kasutanud veel välitöömärkmeid ja tähelepanekuid ülejäänud piirkonna valgusrikaste männikute, Piusa jõe avarate luhtade ja liivakivipaljandite, väiksemate jõeorgude ja nendes paiknevate soode, samuti Peipsi rannikuala luhtade ning sooniitude kohta. Siinne ülevaade on seega põgus kokkuvõte Setomaa Eesti alale jääva osa iseloomulikust, muu Eestiga võrreldes eripärasest taimestust.

Lõunapoolsete liikide varjupaik. Setomaa asukoht Eesti kagunurgas, siinse kliima ja mullastiku iseärasused määravad juba ise taimkatte iseloomu. Värska ja selle ümbruse liivased männikud on tuntud kui kõige väljakujunenum stepi ja metsastepi taimeliikide sisserände koht [2, 3]. Siirdeteed kulgesid oletatavasti Daugava rännuteed pidi Velikaja jõe kaudu Peipsini. Kontinentaalne kliima, liivane pinnas ja head valgusolud soodustasid nende valguslembeste liikide kinnistumist. Kolmekümnest Eestis leiduvast stepi ja metsastepi päritolu taimeliigist kasvab vähemalt kolmandik just Setomaal. Linda Viljasoo ja Maret Kase [8] eristatud viiest haruldusrikkast alast Põlvamaal paiknevad kaks – Värska ja Piusa–Petseri–Orava kolmnurk – Setomaa piires. Siinsed männikud, raudteetammid ja kaldapaljandid on päriskoduks sellistele lõunapoolsetele liikidele, nagu harilik käokuld (Helichrysum arenarium), võsu-liivsibul (Jovibarba sobolifera), palu-põisrohi (Silene chlorantha), palu-liivkann (Arenaria procera), karvane lipphernes (Oxytropis pilosa), kännas-kipslill (Gypsophila fastigiata), liiv-karutubakas ehk varasema nimetusega liiv-hunditubakas (Pilosella echioides), haguheina liigid (Koeleria grandis, K. glauca, K. macrantha), ahtalehine ängelhein (Thalictrum lucidum); ka tatari põisrohi (Silene tatarica), kuigi viimastel aastakümnetel pole seda enam leitud. Peale nimetatute katavad liivapinnast suured leesikakogumikud ja nende vahel teisedki kuivade liivaste kasvukohtade liigid, näiteks nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), palu- ja aas-karukell (Pulsatilla patens, P. pratensis), nõmmnelk (Dianthus arenarius), sarik-hunditubakas (Hieracium umbellatum), liiv-esparsett (Onobrychis arenaria), kassisaba (Veronica spicata) ja sininukk (Jasione montana). Enamik neist on Eestis rohkem või vähem haruldased ja ka looduskaitse all. Värskas on leitud veel Eestis haruldast kummeli võtmeheina (Botrychium multifidum), Piusa ja Orava kandis aga veelgi haruldasemaid liivlitrikku (Teesdalia nudicaulis), nõmm-mailast (Veronica dillenii) ja pehmet mesiheina (Holcus mollis) [4]. Silvi ja Jaan Eilart [3] on arutlenud ka teisendirikka hunditubaka perekonna selles piirkonnas levinud stepiseoseliste liikide päritolu üle. Nad on viidanud meie tuntuimale hunditubakauurijale Albert Üksipile, kes on pidanud mõeldavaks, et mõni üksnes seal kasvav hunditubaka liik võib olla endeem, keda kusagil mujal ei leidugi.

Värska nõmm selle kõige otsesemas – nõmme tähenduses on kahjuks vähemalt Eestimaa piires kadunud. Liivia Laasimer [5] on seda kirjeldanud kui üldiselt metsata ala vähehuumusestel liivmuldadel, kus valitsevad kuivalembesed taimeliigid. See nõmm tekkis aastakümneid tagasi metsapõlengute tagajärjel, lahtiste liivikute teket soodustasid ka sõjaväe ratsatreeningud Värska laagri ümbruses. Praegu katavad kunagisi liivikuid enamasti kuivad nõmmemännikud, kus leidub veel laiguti lagedamaid liiva-alasid. Selle on põhjustanud looduslik areng, mida inimene pole viimasel poolsajandil peaaegu üldse mõjutanud. Siiski, mõni lage ala metsastati paarkümmend aastat tagasi ka sihilikult. Ann Marvet on Pikamäe liiviku järkjärgulist kinnikasvamist ja taimestumise eri astmeid uurinud ning kirjeldanud seda Eesti looduseuurijate päeval [7].

Kuigi liivanõmmed on umbe kasvanud, püsivad eespool nimetatud liigid visalt: mõnda on rohkem, teist vähem. Ent kanarbik ja seejärel mets tungivad üha enam peale, taimestu muutub tihedamaks ja kõrgemaks ning see seab liivikutaimede edaspidised väljavaated kahtluse alla.

Haruldastest ja valdavalt ka kaitsealustest liikidest näeb siinmail sagedamini veel vaid harilikku käokulda ja võsu-liivsibulat. Küll aga tunnevad end männikutes hästi karukold ja mõlemad vareskolla liigid, Orava ja Kliima palumetsades ka öövilge (Goodyera repens). Nõmm-vareskolla (Diphasiastrum tristachyum) ulatuslikum levikuala Eestis jääbki Värska ümbrusse, mets-vareskolda (D. complanatum) kui laiemalt levinut kohtab sobivates kasvukohtades mujalgi Eestis. Juuni lõpupoole rõõmustavad valgusrikastes männikutes silma ka kahelehise ja roheka käokeele (Platanthera bifolia, P. chlorantha) valged küünaljad õisikud. Palu-põisrohu ja palu-liivkanni endistest tuntud kasvualadest annavad aga tunnistust järele jäänud väheste taimede kogumid teede lahtise liivaga servadel ja lagedamatel nõlvadel. Metsa all leidub vaid üksikuid taimi, mille püsimajäämine on äärmiselt kahtlane. Sama on juhtunud palu-karukella ja nõmmnelgiga. Suuremaid kogumikke leidub veel vaid Piusa–Veski raudteetammidel. Enam pole leitud karvast lipphernest ja tatari põisrohtu. Kaanisoo lähedal, sookolla (Lycopodiella inundata) ja harulise võtmeheina (Botrychium matricariifolium) kunagistel leiukohtadel, on kamardumine ja peale tungiv mets ilmselt samuti oma töö teinud: viimasel ajal pole leitud kumbagi liiki. Värskasse rajatud püsiseirealade ülevaatus näitab kord-korralt tihenevat kamardumist ja ennustab haruldastele liikidele suurenevat ohtu. Seepärast peame tõsiselt mõtlema, kuidas luua nende liikide kasvuks soodsaid tingimusi.

Nõmmed vahelduvad orgudega. Taimehuviline leiab palju köitvat ka niitudelt ja soolappidelt orgudes paiknevate järvekeste ning jõgede ja ojade kallastel. Need on üllatavalt liigirikkad, pakkudes avastamisrõõmu isegi orhideeuurijaile: seal võib leida nii üle Eesti levinud käpalisi kui ka näiteks Russowi sõrmkäppa (Dactylorhiza Russowii), balti sõrmkäppa (D. baltica), täpilist sõrmkäppa (D. cruenta), soohiilakat (Liparis loeselii), kõdu-koralljuurt (Corallorhiza trifida). Eriti huvitavad ja liigirikkad on Mädajõe kaldasood Päevakese küla lähedal ja Kassilaane soo, kuid väiksemaid käpaliserikkaid soolaike leidub ka Värska ja Verhulitsa ümbruses. Setomaal ei puudu isegi Lääne-Eesti niitude sage asukas harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea), kuigi tema siinsed populatsioonid on väikesed.

Mitmel pool, eriti aga Nedsaja, Orava ja Kliima suurematel ja lagedamatel niitudel ning teeveertel torkavad südasuvel silma kõrged ahtalehise ängelheina (Thalictrum lucidum) kreemikaskollased õisikud. Piusa avaratel luhtadel võib leida veel hulgaliselt niidu-kuremõõka (Gladiolus imbricatus), kes on haruldane kogu Ida-Eestis. Selles piirkonnas on leitud ka niidu-kuremõõga valgeõielist vormi [1].

Setomaa ehted. Paljude huvitavate taimeliikide seas on mõned Setomaale eriti olulised: kasvavad kas ainult või siis põhiliselt siin, jäädes mujal Eestis vähetuntuks. Neist palu-põisrohi kasvabki meil ainult Setomaal. Hilisemate leiukohtade enamik hakkab aga juba jääma liivaste küla- ja metsateede veertele ja raudteetammidele. Metsa all teda enam peaaegu pole. Palu-põisrohi kuulub nelgiliste sugukonda, tema rohekad torujad õied ripuvad varrel ühekülgses õisikus. Selle liigi levila lääneosa on puhtpontiline (hõlmab stepialasid), kuid idas kulgeb see kuni Altaini välja ja ka kasvukohad on mitmekesisemad. Eestis on palu-põisrohu leviku loodepiir.

Palu-liivkanni levikuandmed on eelmise liigiga väga sarnased, kuid erandina leidub seda taime ühes kohas ka Kirde-Eestis Kurtnas. Seegi liik on meil oma levila loodepiiril, puudub Skandinaavias. Eelistab samasuguseid kasvukohti kui palu-põisrohigi, aga teda on veelgi vähem, mõnikord juhtub ette ainult üksik taim. Jaan Eilart [2] peab palu-liivkanni pigem metsastepiliigiks – kõige rohkem kasvab teda just stepivööndi põhjapoolsematel aladel –, sealt itta kulgeb areaal juba üsna samamoodi nagu palu-põisrohul. Palu-liivkann näib olevat ka kamardumistundlikum ja reageerib kohe valgusolude halvenemisele.

Nii Värska kui ka Piusa ümbruses tunnevad end koduselt võsu-liivsibul ja harilik käokuld, kes kasvavad veel Võrumaal, üksikutes kohtades ka Valga- ja Viljandimaal ning Põhja-Eestis. Mõlemad liigid sobivad hästi kiviktaimlasse, mistõttu ahvatlevad end välja kaevama. Et soovime kaitsealuseid liike nende looduslikes kasvukohtades alles hoida, siis on selline teguviis taunitav, lausa keelatud.

Niisiis on see Eesti eripäraseim maanurk väga omanäoline ka taimede poolest. Et see omapära püsiks, peavad looduskaitsjad läbimõeldult ja sihikindlalt tegutsema.

1. Баранова Е. (Михайлова) и др. (сост.) 1970. Kонспект флоры Псковской области. Ленинград.

2. Eilart, Jaan 1963. Pontiline ja pontosarmaatiline element Eesti flooras. – Botaanilised uurimused III, Tartu.

3. Eilart, Silvi; Eilart, Jaan 1978. Täiendavat Põlva rajooni floora ja vegetatsiooni tundmiseks. – Põlva rajoonis. Kodu-uurijate seminarkokkutulek 17.–20. augustini 1978. Tallinn: 28–33.

4. Kukk, Ülle 1987. Põlva rajooni taimkatte iseärasustest ja kaitsest. – Looduskasutusest ja keskkonnakaitsest künkliku pinnamoega maastikul. Teaduslik-rakendusliku konverentsi (9.–10. aprill 1987) ettekannete kokkuvõtted. Põlva: 117–120.

5. Laasimer, Liivia 1976. Kagu-Eesti nõmmede taimkatte minevik ja tulevik. – XI Eesti looduseuurijate päev. Lühiettekanded. Tallinn: 12–14.

6. Lippmaa, Teodor 1928. Kesk- ja Põhja-Setumaa taimeühingutest. – Äratrükk raamatust “Setumaa”. Tartu.

7. Marvet, Ann 1976. Värska Pikamäe liivik. – XI Eesti looduseuurijate päev. Lühiettekanded. Tallinn: 18–19.

8. Viljasoo, Linda; Kask, Maret 1976. Haruldaste taimede levikust Põlva rajoonis. –XI Eesti looduseuurijate päev. Lühiettekanded. Tallinn: 36–38.

Ülle Kukk (1937) on botaanik, töötab EPMÜ keskkonnakaitse instituudis vanemteadurina. Viimastel aastakümnetel uurinud haruldaste ja kaitsealuste taimeliikide levikut ja seisundit.