Setomaast räägitakse sageli kui ainulaadsest paigast, kus omapärasele kultuurile on taustaks isemoodi loodus. Eeldused luua esinduslik kaitseala on olemas, ent siiani on asi jäänud peamiselt uurituse ja ettevõtlikkuse, aga ka kohalike elanike kõhkluste taha.

Inimese ja looduse koostoimeala. Setomaa on üks omalaadseimaid Eestiga seotud paikkondi, mida on kujundanud nii erilised looduslikud eeldused kui ka teistsugune kultuurilugu. Setomaa omapära tunnistavad paljud looduse- ja kultuuriuurijad, kes on Eestit liigestades esile toonud selle kandi erijooni. Näiteks Liivia Laasimer, üks meie mõjukamaid taimkatteuurijaid on siinset loodust kirjeldanud kui Kagu-Eesti liivaste männimetsade rajooni jäävat leetunud ja leetmuldadel kasvavate nõmmemännikute ning nende asemele rajatud põldude ala, kus siin-seal leidub rabasid ja lamminiite [3]. Johannes G. Granö, Eesti geograafiateaduse rajajaid, eristab seda teedevõrgu ja asulate põhjal kui Petseri tänavkülade antropogeograafilist piirkonda: kuppelmaastikud lõunaosas ning tasandikud, lavakõrgendikud ja ürgorgud ning männimetsad ja niidud kesk- ja põhjaosas [1].

Läbi sajandite on Setomaa kuulunud teistsuguste võimude alla kui muu Eestimaa. Siin pole olnud “head Rootsi aega” ega ka Balti erikorda. Ei katoliiklus ega luterlus pole Setomaal olulist mõju avaldanud. Maastikupildis väljendub see kas või iidsete mõisasüdamete ja suurte hajatalude puudumisena. Setomaa on olnud rahvaste ja kultuuride ääremaa, Eesti ja Vene mõjude üleminekuala. Siin on segunenud ja säilinud mitmed iidsed looduskasutustraditsioonid. Näiteks kasutatakse igapäevatarbes praeguseni rohkesti puitu ja savi. Peipsi-äärsel alal on senini kasutuses väga iidseid kalapüügiviise ja -vahendeid.

Setomaa väärib esinduskaitseala. Setomaa-ainelise kultuuri kaduvaid väärtusi on jõudumööda koondatud muuseumidesse Obinitsas, Värskas, Saatses ja Radajal. Selle paikkonna kaunist loodust väärtustavad vaid mõned kaitsealad, suurematest sobiks nimetada peamiselt metsaseid maastikke hoidvaid Piusa jõe ürgorgu ja Mustoja mõhnastikku. Huvitaval kombel pole ühelgi neist aladest leidnud tähelepanu ega ole tutvustatud seto loodustraditsiooni eripära. Näiteks pole selgitusi selle kohta, kuidas kohalik rahvas on kalu püüdnud, heina teinud, metsa kasutanud või põldu viljelenud. Metsaalade kaitse kõrval on Setomaal vaja arendada selliseid looduskaitse vorme, mis toetavad traditsiooniliste kultuurmaastike säilimist ja toimimist.

Suurema, nn. esinduskaitseala otstarbeks võiksid enim sobida rahvuspargi või mõne UNESCO koordineeritava programmi, nt. biosfääri kaitseala organisatsioonilised vormid. Mida need nimetused tähendavad?

Maailma looduskaitseliit (IUCN) soovitab rahvusparki määratleda järgmiselt: rahvuspark on looduslik maa- või veeala, mis on loodud selleks, et hoida ühe või enama ökosüsteemi ökoloogilist tervikut nüüdisaegsetele ja tulevastele põlvedele, vältida sellega ühtimatut looduskasutust ja -hõlvamist ning võimaldada looduse ja kultuuriga sobivat hingelist, teaduslikku, hariduslikku ja virgestuslikku kasutust ning külastust [2]. Üks rahvuspargi loomise ja majandamise eesmärke on arvestada päriselanike, st. setode loomupäraseid ja traditsioonilisi vajadusi, sealhulgas vajadust kasutada loodusvarasid elatuseks sedavõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus rahvuspargi kaitsekorralduseesmärkidega. Rahvuspargi rajamine ja haldamine peaks toimuma kõrgeima riikliku kogu kaudu (meil riigikogu ja valitsus). Aga see võib olla korraldatud ka teisel valitsemistasemel, sh. päriselanike esinduskogu – Seto kongressi kaudu.

Eesti kaitstavate loodusobjektide seadus määratleb rahvusparki kui erilise rahvusliku väärtusega kaitseala looduse ja kultuuripärandi, sealhulgas ökosüsteemide, bioloogilise mitmekesisuse, maastike, rahvuskultuuri ning alalhoidliku looduskasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Kuidas neid eesmärke mõistetakse ja nende saavutamiseks tegutsetakse, võib näha Lahemaal, Soomaal, Karulas ja Vilsandil.

Biosfääri kaitseala on rahvusvahelise tähtsusega ala, mille siht on arendada ja levitada looduse kaitse ja loodusvarade tasakaalustatud kasutuse meetodeid. Biosfääri kaitseala loomise ja toimimise kogemusi on Eestis võtta Lääne-Eesti saarestiku looduskaitsetööst. UNESCO koordineerib biosfääri kaitsealade tööd, aga ka nn. maailmapärandi-alade kaitset. Sellist kaitset väärib haruldane ja esinduslik maastik, mis on tähtis ajaloolisest, esteetilisest, etnograafilisest või antropoloogilisest seisukohast oluliste kultuuri- või looduselementide poolest ning ohustatud pöördumatute muutuste tõttu [5]. Ka see kaitseala kategooria võiks sobida toetama Setomaa väärtuslikku ja ohustatud kultuurmaastikku.

Et kohale jõuda, tuleb hakata liikuma. Ükskõik millise väiksemagi kaitseala, liiati siis tervet Setomaad esindava ala asutamine nõuab põhjalikke teadmisi kogu selle piirkonna väärtuste ja neid mõjutavate ohtude kohta, selgeid sihte, ühtlasi algatusjõudu ja häid inimestevahelisi suhteid. Loomulikult peaksid selle maa elanikud ettevõtte vajalikkusest aru saama, olema nõus eesmärkidega ja ise rahvuspargi tegemistes kaasa lööma. Algatus on juba tehtud: selle maa rahva esinduskogu Seto kongress on kiitnud heaks otsuse Setomaa loodusõ ja kultuuri kaitsõala tegemisõs [4].

Kokkuvõtteks kutsun inimesi ja ühinguid, kel on olemas huvi ja volitused, kaasa mõtlema ja tegutsema Setomaa omapära hoidmiseks. Praegu on see veel nähtav ja elus.

1. Granö, Johannes G. 1922. Eesti maastikulised üksused. – Loodus 1 (5): 257–281.

2. IUCN 2003. Guidelines for Protected Area Management Categories. http://wcpa.iucn.org/pubs/pdfs/IUCNCategories.pdf

3. Laasimer, Liivia 1965. Eesti NSV taimkate. Valgus, Tallinn.

4. Seto Kongress 2002. Tüüplaan seto keele ja kultuuri alalhoitmisõs. http://www.zone.ee/setoleht/vi.kongress.htm#Tyyplaan

5. UNESCO 2003. Cultural landscapes. http://whc.unesco.org/exhibits/cultland/categories.htm

Mart Külvik (1960) on looduskaitsja, töötab Eesti põllumajandusülikooli keskkonnakaitse instituudis vanemteadurina.