Eesti Looduse fotov�istlus
07-08/2003



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
SETOMAA EL 07-08/2003
Kes sa oled, palunid?

Mni suvi tagasi ksisin he kena Vrumaa vanainimesega juttu ajades muu hulgas, kas ta ka paluniast midagi kuulnud on. Saadud vastus ajab mind veel praegugi mnusalt muigama, kuid selles leidub siiski oma tetera. Kirjakeelde mber panduna klab tema arutlus umbes nnda: On jah selline jutilise sabaga. Kui vaatama hakkad, oleks nagu mingi lind, aga teiselt poolt nagu orav.

Uskumusteateid poolmtoloogilise palunia kohta ongi Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud peamiselt Eestimaa lunapoolsetest kihelkondadest, iseranis Vrumaalt. Ja nagu heal lapsel ikka, on tal murrakuti palju nimesid: Otep, Kanepi, Urvaste, Karula, Ruge, Plva, Vastseliina ja Rpina kihelkonnas ning Setomaal on kutsutud teda palu- vi paloniaks; Hargla kihelkonnas palulutikuks; Helmes palukrbiks; Karksi, Sangaste, Helme ja Karula kihelkonnas ka palukrgiks (krg) vi nmmekrbiks [3]. Wiedemanni snaraamatusse on ta samuti les thendatud: palokrbane, palokrblane, palonid ks suur sisalik vi madu, kelle hammustus tenoliselt mrgine peaks olema [4].

Salaprase palunia elupaik nagu nimigi osutab on palumnnikud, kus ta eriti vanade kndude lhikonnas olla ennast mnusalt sisse seadnud. Rahvauskumuste kohaselt on palunid vga mrgine: peast suskab, tagant pritsib mrki. Vlja ngevat ta nagu vikene siibuga siug ehk siis tiivuline madu vikerkaarevrviline, jme ja kirju. Harglas teadsid vanad naised knelda, et palunid saavat ainult inimese varjust inimest rnnata. Eriti ohtlik olla palunid siis, kui tema neb inimest enne, kui inimene teda: siis hppavat nkku ja salvavat. Usuti, et kui palulutik tulle visata, siis kustub tuli ra. Nii nagu mrkmaost salvatut, ei tohtinud ka inimest, keda palunid oll pandnu ehk siis hammustanud vi nelanud, tulekoldega hoonesse tuua. Muidu vivat haige seal veelgi enam les paistetada ja koguni surra. ks rahvapraseid ravivtteid nii maohammustuse kui ka palunia nelamise vastu oli kahjustatud koha vi koguni inimese kaevamine maasse: muld imevat ohtliku mrgi endasse.

Rahvaprimuse jrgi ei nnestu lihtsurelikul palunida tappa, sest tema tkid otsivad ksteist les ja kasvavad kiiresti kokku tagasi.

Stu sisalik ja vike vnkael. heks salaprase palunia kujutelma prototbiks vib pidada Luna-Eestis levinud kivisisalikku. Luna-Eesti liivased mnnikud on selle sisaliku levikuareaali phjapiire. Kivisisalik on Eestis kantud ka punasesse raamatusse.

Ilmselt just kivisisaliku iseloomulik kitumine jlitamise ja ohu korral on andnud inimestele phjust pidada teda ohtlikuks ja mrgiseks olevuseks. Kui lugesin Eesti Rahvaluule Arhiivis palunia kohta kivaid uskumusteateid, meenus kooliplves loetud kirjeldus kitsikusse sattunud kivisisaliku kitumisest: Pstes end jlitamise eest, viib kivisisalik tie kigu peal saba jrsult krvale ja teinud kohapeal poolprde, prab pea jlitaja suunas. [---] Sageli pstab kivisisalik end puudel ronides, kusjuures tuseb tvepidi les mda spiraali nagu oravgi. Kinniptuna katsub ta agaralt ennast lahti rebida, ajab suu prani ja klammerdub vimaluse korral kvasti srme klge [1].

Kuid mtoloogilisel palunial on veel teinegi arvatav algkuju: varblasesuurune rhniliste hulka kuuluv lind vnkael, keda Luna-Eestis, eriti Rpina kandis tuntakse rahvapraselt samuti kui palunida. Tema saabumine ennustab sooja kevadet ja laul ei kuuluta erinevalt teistest lindudest mitte vihma, vaid puda. Vnkaela laulu, nagu ka vaenuko ja sorri oma, on peetud ka surma ettekuulutajaks eldi, et uss laulab. Mart Mger on vahendanud oma raamatus Linnud rahva keeles ja meeles loodusesbra teateid, mille kohaselt nii mnedki ussijutud Taevaskoja mbruses kivad hoopis vnkaela kohta, sest puunes pesa peal aimab ta ussi jrele nii liigutuste kui ka hlitustega [2].

Mtiline palunid ja temaga seotud uskumused on Kagu-Eesti rahvaprimuses ndseks peaaegu hbunud. Vaikselt ja mrkamatult, nagu on igaviku radadele linud needki inimesed, kes tema olemasolus Vrumaa liivastes palumnnikutes ei kahelnud. Kas selle phjuseks on tnapeva inimeste keskmiselt parem vi keskmiselt kesisem loodustundmine, see on juba iseksimus.


1. Darjevski, I. S. 1985. Sisalikulised. Loomade elu 5. Kahepaiksed ja roomajad. Valgus, Tallinn: 209211.


2. Mger, Mart 1969. Linnud rahva keeles ja meeles. Eesti Raamat, Tallinn.


3. Pall, Valdek (toim.) 1989.Vike murdesnastik. II. Tallinn: 171.


4. Wiedemann, Ferdinand J. 1973. Eesti-saksa snaraamat. Tallinn: 762.



Marju Torp-Kivupuu (1960) on folklorist, TP dotsent.



Marju Torp-Kivupuu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012